Mimi Pinson. Lugu valgest rästast. Kaks armukest. Alfred de Musset

või kohviku ukse ees. Seal küsiks ta oma vaikival ja üleval moel möödujatelt alandlikult klaasi veini ja praetud saiaviilu. Tõsi, ka Rougette palus parunilt üht luidoori, aga nii, et ma võin teda edasi võrrelda Porsennaga. Kas sulle ei tundu, et parunil peaks olema erilisi kohustusi Rougette’i ees? Seda näeb pime ka. Küllap oled sellest juba isegi aru saanud, et kui parun oleks maal olnud, siis oleks Rougette omadega läbi. Ära mõtlegi, armas sõber, pääseda minust asjatu vastuväitega, millega alahinnatakse naiste kauneid tegusid, otsekui seaksid nad end hädaohtu nagu kassid, kes jalutavad katuseserval. Rougette teab, mis on surm; ta nägi teda lähedalt Iéna sillal, sest ta on end juba kord uputada tahtnud. Küsisin talt, kas oli väga kole, aga tema vastas, et ei tundnud midagi. Alles siis, kui ta oli juba veest välja tõmmatud, tundnud ta valu, sest paadimehed, nii ta jutustas, löönud ta pea vastu paadi serva veriseks, kui nad teda jalgupidi jõest välja tirisid.”