Need jutuajamised olid tavalised kohvikus, kui Marcel oli juba veidi võtnud; ta täitis ka oma sõbra klaasi ja nõudis, et see jooks nende naabruses elava pesuõmbleja preili Pinsoni4 terviseks; Eugène haaras aga oma kaabu ja, sel ajal kui Marcel kaaslaste ees sõnu tegi, lahkus vaikselt.
II
Preili Pinsoni kohta ei saanud öelda, et ta oleks olnud ilus naine selle sõna otseses mõttes. On suur vahe ilusa naise ja ilusa griseti vahel. Kui ühel naisel, keda peetakse Pariisis ilusaks, tuleb pähe end ehtida väikese tanu, sitskleidi ja siidist põllega, võib teda tõepoolest pidada ilusaks grisetiks. Kui aga grisett riietab end toretsevalt, pannes pähe kübara, selga Palmyra5 kleidi, õlgadele sametist peleriini, siis see teda küll ilusamaks ei tee; vastupidi, on täiesti tõenäoline, et ta näeb välja nagu riidenagi. Selge, et põhjus on nende kahe olevuse erinevates elutingimustes, veelgi enam selles üleskeeratud servadega ning riidega kaetud papitükis, mida nimetatakse kübaraks ja mille naised alatasa silmini pähe suruvad, nii et kübar sarnaneb pigem silmaklappidega, mida muuseas kannavad hobused. (Peab siiski mainima, et tänu silmaklappidele ei saa hobused kõrvale vaadata, see papitükk aga ei takista naisi põrmugi kõike ja kõiki märkamast.)
Nii või teisiti, väike tanu toob esile püstninakese, mis omakorda nõuab lapsikult pooleldi avatud suud, kust peavad paistma valged hambad, ja raamiks ümarat näokest. Ümar näoke aga vajab säravaid silmi; kõige parem, kui need oleksid mustad nagu kulmudki. Juuksed võivad olla ad libitum6 õlgadele langenud, sest tumedad silmad korvavad kõik puudused. Nagu näete, on teie ette maalitud pilt kaugel tõelisest ilust. Seda nimetatakse nukunäoks, klassikaliseks grisetinäoks, mis võib küll näida inetu papitüki all, kuid mille väike tanu teeb võluvaks, ilusamaks kui tõelisel iludusel. Just niisugune oli preili Pinson.
Marcel oli endale pähe võtnud, et Eugène peab preili Pinsoniga kurameerima hakkama. Miks? Kes seda teab, vahest oli põhjus selles, et ta ise austas preili Zéliad, Mimi Pinsoni südamesõbrannat. Marcelile meeldis korraldada asju oma tahtmist mööda ja sokutada ka sõpradele armsamaid. Niisugused ettevõtmised pole sugugi harvad ja õnnestuvad küllalt sageli, sest juba maailma loomisest saadik on kõikidest kiusatustest peetud suurimaks tahet mängida hea õnne peale. Kes oskab öelda, kui palju õnnelikke või õnnetuid juhtumusi, armastust, tüli, rõõmu või hingevalu on endaga kaasa toonud naaberuksed, tagatrepp, koridor või purunenud aknaruut?
Mõned inimesed siiski keelduvad sellisest õnnemängust. Nad tahavad ise oma naudingud kätte võidelda, mitte võita neid loteriil, nad ei armuks iial, kui juhus paneks nad istuma ilusa naise kõrvale postitõllas. Selline oli ka Eugène, ja Marcel teadis seda; seetõttu oli ta juba ammu välja mõelnud lihtsa, kuid suurepärase plaani selleks, et murda kindlalt oma sõbra vastupanu.
Marcel otsustas korraldada õhtusöögi oma nimepäeva tähistamise ettekäändel. Ta tellis paar tosinat pudelit õlut, suure tüki külma veiseliha salatiga, hiiglasuure piruka ja pudeli šampanjat. Ta kutsus külla paar tudengist sõpra, seejärel teatas ka preili Zéliale, et tema juures toimub suurejooneline piduõhtu, kuhu Zélia peab kaasa tooma preili Mimi. Nad ei võinud mingil juhul tulemata jätta. Marceli peeti, ja õigusega, Ladina kvartali suurimaks pidude korraldajaks, kellele kunagi ära ei öeldud; vaevalt oli kell löönud seitse, kui mõlemad grisetid üliõpilase uksele koputasid; preili Zélia kandis lühikest kleiti, halle kingi ja lilledega kaunistatud tanu, preili Pinsonil oli aga seljas tagasihoidlik must kleit, millest ta iial ei loobunud ja mis andis talle teiste arvates mingi sarnasuse hispaanlannaga, mille üle Mimi oli väga uhke. Loomulikult ei teadnud kumbki neist peremehe salaplaani.
Marcel ei olnud nii rumal, et oleks kutsunud Eugène’i kohale enne külaliste saabumist; kindel see, et ta oleks keeldunud. Alles siis, kui neiud olid juba lauda istunud ja kruusi õlut joonud, palus Marcel luba mõneks silmapilguks lahkuda, et tuua juurde veel üks külaline, ja seadis sammud Bugene’i maja poole; Marcel leidis sõbra nagu tavaliselt õppimas, ümbritsetuna raamatuvirnadest. Peale paari sissejuhatavat sõna alustas Marcel ettevaatlikult oma harjumuspäraste leebete etteheidetega, et sõber väsitab end üleliia, et ta loobub täiesti asjatult lõbustustest, seejärel tegi ta ettepaneku minna välja jalutama. Eugène, kes tõesti oli tüdinud pärast päev läbi kestnud õppimist, nõustus; nad läksid koos välja ning peale lühikest jalutuskäiku Luxembourg’i aias polnud Marcelil kuigi raske veenda sõpra enda poole sisse astuma.
Üksijäänud grisetid olid ilmselt tüdinud ootamast ja hakanud end peagi tundma nagu kodus; nad olid ära võtnud sallid ja tanud ning tantsisid ise kaasa ümisedes kadrilli, unustamata seejuures aeg-ajalt ka laual olevaid hõrgutisi maitsmast. Silmad säramas, palged õhetamas, ise lõbusad ja hingeldavad, jäid nad seisma alles siis, kui nõutu ja üllatunud Eugène neid tervitas. Noormehe üksildase eluviisi tõttu ei võinud neiud teda tunda; nad silmitsesid teda pealaest jalatallani jultunud uudishimuga, mida võivad endale lubada ainult grisetid; siis hakkasid nad uuesti laulma ja tantsima, nagu poleks midagi juhtunud. Uus külaline oli veidi segaduses ja taganes juba paar sammu ukse poole, kavatsedes nähtavasti põgeneda, kuid Marcel keeras ukse kaks korda lukku ja viskas võtmed kõlinal lauale.
“Nad pole ikka veel tulnud!” hüüatas ta. “Kus meie sõbrad siis on? Jumal nendega, see-eest erak on meil käes. Mu preilid, lubage ma tutvustan teile Prantsusmaa ja Navarra kõige vooruslikumat noormeest, kes soovib juba ammu teiega tuttavaks saada ja kes on muuseas preili Mimi Pinsoni tuline austaja.”
Tants katkes uuesti, preili Pinson noogutas kergelt Eugène’ile ja pani oma tanu pähe.
“Eugènel” hüüdis Marcel, “täna on minu nimepäev. Need daamid olid meeleldi nõus seda meiega koos tähistama. Tõsi, ma tõin sind siia peaaegu jõuga, aga ma loodan, et sa oled nii lahke ja jääd, tulles vastu meie ühisele palvele. Kell on praegu kaheksa ringis, me jõuame veel söögi alla ühe piibu teha.”
Nende sõnade juures heitis Marcel paljutähendava pilgu preili Pinsoni poole, kes temast otsekohe aru sai, tütarlaps naeratas ja noogutas teistkordselt, öeldes seejuures maheda häälega:
“Jah, härra, me palume teid.”
Samal hetkel koputasid uksele kaks üliõpilast, keda
Marcel oli külla kutsunud. Eugène mõistis, et viisakalt lahkuda pole enam võimalik, ja alistunult istus ta koos teistega lauda.
III
Õhtustati kaua ja kärarikkalt. Härrad täitsid peagi toa tubakasuitsuga ja jõid ka tublisti, et end värskendada. Daamid võtsid vestluse juhtimise enda peale, nad lõbustasid seltskonda oma kaaslaste ja tuttavate arvel loodud enam või vähem vaimukate pilkelookestega ning enam või vähem usutavate armuseiklustega, mida nad olid kuulnud poekeste tagaruumides. Kuigi nendel juttudel polnud alati tõepõhja all, ei olnud need vähemalt igavad. Kaks kohtukirjutajat, kui nende juttu uskuda, olevat võitnud mängus panditud Hispaania maavalduste pealt kakskümmend tuhat franki ja kulutanud selle koos kindamüüjannadega kahe ja poole kuuga ära. Pariisi ühe rikkaima pankuri poeg olevat pakkunud pesumüüjannale looži ooperiteatris ja väikest suvemaja, kuid neiu keeldunud,