Silm. Jaan Kaplinski

et nii ongi. Jumal, IHVH esindab teatavat olemist oma seaduspära, oma loogikaga. Luciferi sekkumine muudab selle olemise puudulikuks, maailm on vasturääkiv ja paradoksaalne, mis avaldub kõige lihtsamal moel selles, et ükski asi ei ole päriselt tema ise, muutumine ja liikumine teevad temast kogu aeg midagi muud. Kui saabub lunastus, muutub ka see olemise ja muutumise, mõistuse ja maailma vahekord. Mina usaldasin arvata, et selle vahekorra puudulikkuses, selles, et alatasa põrkame paradoksidele ja absurdile, ei pruugi süüdi olla maailma ebaloogilisus, olemise poolikus, vaid meie mõistuse poolikus ja arenematus. Me ei ole ju sadu tuhandeid aastaid kasutand mõistust maailma olemuse ja seaduspära sügavamaks kirjeldamiseks, vaid ainult praktiliste ülesannete lahendamiseks. Sellega ei olnd I. päriselt nõus, tema meelest on sobimatus sügavamal, sellest ei saa üle lihtsalt mõistuse harjutamise ja arendamisega, vaja on mingit hoopis radikaalsemat pööret –intellektuaalset pääsmist, lunastust.

      Ma ei ole end filosoofias kunagi päris kodus tunnud, nii vahetasin teemat ja pöördusin tagasi praktilisema küsimuse juurde. Kui asi on tõesti nii, nagu I. väitis, peaks inimesed otsustama, kuidas käituda. Esiteks peaks püüdma selgeks saada, kui palju meist selles suures maailmadraamas üldse oleneb, ja siis mõtlema, mis rolli me selles peaksime võtma meie endi ja teiste elavate olevuste huvides. Minu arusaamise järgi oli ja on meil mitu võimalust. Esiteks lihtsalt ignoreerida võimuvõitlust kõrgemates sfäärides ja püüda elada oma elu nii hästi-halvasti, kui see õnnestub. See tähendaks ärapöördumist nii teismist kui satanismist, religioon, kuivõrd teda on, tegeleks ainult inimlike ja maiste asjadega, Jumal ja jumalad oleks mängust väljajäetud. Teadmata asja sügavamalt, pakkusin ma sellisteks religioonideks buddhismi, taoismi ja loodusrahvaste religioone, kus ülemat Jumalat ei tunnistata või ei peeta oluliseks. I. oli selle hinnanguga muide peaaegu nõus. Teiseks oleks meil võimalus toetuda IHVH-le või Luciferile. Mõlemal juhul võiksime neid püüda lepitada või nende vastu välja astuda. Mõeldav oleks ka diplomaatilisem lähenemine – suhelda mõlema suurvõimuga, kasutades mõlemat oma huvides ära. I. ütles, et selline diplomaatia näib olevat võimatu. IHVH ja Lucifer vihkavad teineteist nii sügavalt, et nad tunnistavad ainult üht põhimõtet: kes ei ole minuga, on minu vastu. On ju kristlaste hulgas üldiselt olnd keelatud kuradiga üldse tegemist teha, kuradit võis ainult needa, välja ajada ja karta, mingit kontakti temaga olla ei tohtind – see oli igal juhul patt. Nii said inimesed Luciferiga suhelda, teda kummardada ja tema poole palvetada ainult salaja.

      Küsisin, mis I. teab satanistidest, nendest, kes tõepoolest Luciferi kummardavad. Ta ei teadnud eriti palju ja see, mis ta kuulnud oli, oli segane ja vastuoluline. Tal oli isegi tekkind tunne, et IHVH pooldajad on Luciferi kummardajate hulka pugend ja püüdnud neid kompromiteerida: inimesed, kes end satanistideks nimetavad, on toimetand väga vastikuid rituaale, ohverdand inimesi ja teind muid jälkusi. Ta ei saa kuidagi uskuda, et see oleks see, mida Lucifer inimestelt ootab, pigem võiks olla tegu IHVH agentidega või tavaliste hulludega, kes ei tea asjast eriti palju ja pööravad ristiusu rituaalid lihtsalt tagurpidi. Pop-satanism on lihtsalt nüripidine ristiusk, kuid võib oletada, et on ka teistsugust satanismi, midagi, mis kannab edasi gnostikute vaimu ja ei püüa kuulutada, et kurjus ongi hea ja õige, vaid näidata, et IHVH ei ole olnud hea Jumal ja lunastus peaks olema vabanemine temast, tema võimu alt. Pop-satanism on tegelikult valesatanism. Satanismi kujutamine ristiusu paroodiana on tegelikult satanismi paroodia, mille IHVH ja tema pooldajad on loonud, et vastase imagot rikkuda.

      Mina arvasin, et kui IHVH-l olid oma agendid Luciferi leeris, kui ta suutis edukalt luua temast ja tema pooldajatest sellise ebameeldiva pildi – oli ta ju vastasest tugevam – , siis oli ju Luciferi võitlus IHVH vastu lootusetu, mis siis veel rääkida inimeste võitlusest. Kui jumalad sõdivad, on inimestel targem sellest eemale hoida ja kui see ei õnnestu, siis hoida tugevama poole, selle poole, kellele jääb võit. Kui I-1 on õigus, ei saa minul olla kahtlust, et see on IHVH, nii vastumeelt, kui see mulle ka ei oleks.

      I. arvas, et mul on õigus, kuid ainult sel juhul, kui unustame selle, et Jumala ja Luciferi aeg voolab teise kiirusega. Inimese eluaeg on nendele vaid põgus hetk ja sajandid mööduvad kärmelt kui sekundid. Mis meile tundub ajaloona ja millest me tuletame ajaloo seadused ja trendid, on nende ajas vaid juhuslik sündmus, mis ei määra ega näita midagi. Mis meile tundub igavese sojana, on neile vaid üksainus lahing, kokkupõrge, mille võitja ei ole veel sõja võitja.

      – Kas siis Lucifer võiks sõja võita? – küsisin mina. – Ma ei usu, – vastas I. – Ma ei saa uskuda, et kumbki neist võiks võita. Ja ma ei sooviks seda ka. On teisi ja suuremaid jõudusid, ja on jõud, mis on üle igasuguse jõu, igasuguse mõistmise, igasuguse pro ja contra. Kui kellegi poole hoida, siis tema poole.

      – Aga kuidas? – pidin ma küsima. – Kui sul on õigus, ei saa me üldse midagi teada, kõik on lootusetult segi. Mida peame heaks, võib olla halb, mida peame halvaks, hea. Kurat võib olla Jumal ja Jumal Kurat, saatanakummardajad on Jumala salaagendid, küllap on jumalakummardajate hulgas Saatana salaagente. Saatana salaagentide seas võib olla jälle IHVH topeltagente ja nende hulgas omakorda Saatana topelt-topeltagente ja nii edasi… See on ju täielik loogiline ja moraalne kaos.

      – Just nimelt, – ütles I. – Seda ma mõtlesingi, aga sina oskasid seda paremini ütelda. IHVH ja Luciferi leeri minek tähendab tegelikult liitumist loogilise ja moraalse kaosega, see viib inimese olukorda, kus ta ei saa enam millestki aru ja ei oska oma aruga enam midagi peale hakata. Siis jääbki üle ainult uskuda, pimesi uskuda, klammerduda oma usu külge nagu uppuja klammerdub lauajupi külge. Selline usk on mulle võõras ja vastuvõtmatu. See ei ole minu tee.

      – Mis on siis sinu tee? – küsisin temalt. – Kas IHVH lepitamine otsatute palvetega? Või mäss tema vastu? Kas on üldse midagi, mida sinu meelest võiks teha? Kas ei ole nii, et kui Jumala, see tähendab IHVH poeg püüdis midagi teha oma isa ja inimeste lepitamiseks, ja seda ei suutnud, siis meie ei suuda seda ammugi?

      – Sul on õigus, – ütles tema. – Vähemalt meie ajaperspektiivis ei ole IHVH sugugi meelt muutnud ja pettetõelus, milles me elame, kestab muutumata edasi. Aga meil on mitu võimalust sellele reageerida. Võime käega lüüa ja leppida, nagu enamik nagunii teeb – neid ehk nimetabki Jeesus surnuteks, nendeks surnuteks, kes matavad oma surnuid. Võime meeleheites end üles puua või surnuks juua – seda teevael samuti paljud. Võime jätkata palumist, paastumist ja mediteerimist lootuses, et see kord ikka IHVH-le mõjub – veepiisad ju söövad ka viimaks kivi läbi. Võime üritada vastuhakku, otsida ikkagi tuge Luciferilt ja tema omadelt. Aga on veel üks võimalus: võime katsuda õppida tundma ortodoksimunkade, müstikute ja Luciferi pooldajate kogemusi ja mõtteid ja kõik uuesti läbi mõelda. Nemad lähtusid oma aja teadmistest ja arusaamadest, meie elame teistsuguses maailmas. Ma ei ole mingi eriline teaduse austaja, aga võibolla oleme me siiski mõnes asjas targemaks saand ja taipame midagi, mida kaks tuhat ja tuhat aastat tagasi ei taibatud. Nii et äkki tasub aeg maha võtta ja mõned asjad ümber hinnata. Ma olen kohtund paari inimesega, kes mõtlevad umbes samuti. Ja me oleme otsustand asjaga edasi tegelda.