I. küsis mult, kas ma olen mõelnud sellele, et me näeme tegelikult nähtava ja nähtamatu piire, näeme mingis mõttes seda, mida me ei näe, millest me läbi ei näe. Mateeria on selles mõistes läbipaistmatus, tõke valguse ees. Laiemas mõttes on IHVH loodud maailm samasugune tõke tõelise Jumala valguse ees. Kui me näeme kõike, näeme piiramatult teravalt, kaob kõik, muutub tühjuseks, väljadeks, virvenduseks nagu mõne müstiku visioonides. Nii on aga igasuguse tunnetusega. Mida me näeme, teame, tunneme, on vale jumala loodud loorid, maya tõelise jumaliku tõeluse ees, mida need, kes seda korrakski tajusid, on nimetanud Jumala valguseks.
See on see, mis mulle tema jutust meelde on jäänud. Kui ta rääkis teisitimõtlejaid kiusavast Jumalast, ei saand ma jätta küsimata, kas tal KGB-ga ka kontakte on olnud. Oli, isegi korduvalt, tal oli nendega midagi, mida ta nimetas working relationship. Kas see aitab tal välismaale pääseda? Ta ei olnd selles kindel, aga arvas, et ehk aitab küll. Mis oli selle võimaluse hind? – Veidi vähem kui kolm tilka verd, – muigas ta mu küsimuse peale ja ütles, et ärgu ma võtku seda asutust tõsiselt. Ta on temaga nüüd piisavalt kokku puutunud ja talle on selgeks saand, et sellel süsteemil pole tulevikku. Ta võib veel inimea kesta, aga mitte rohkem. Sellepärast ta ei karda nendega koostööd teha, kuid hoidub kindlasti tegemast midagi, mis teda tõepoolest kompromiteeriks. Ta ei öelnud, mida, ütles aga, et ta on kindel, et saab seda kord teha. Et võibolla tal õnnestub ühe salateenistuse abil pääseda ligemale teisele. See oli mulle natuke üllatav avaldus. Ma küsisin, kas IHVH-1 on tema meelest ka maa peal mingi salateenistus, kas Silm vajab veel väikesi silmi ja kõrvu. Ta ei olnud kindel, kas see päriselt nii on, kuid arvestades Silma paranoilist iseloomu, võis temastki oletada kõigi ja kõige kahtlustamist, otsatut kontrolli ja julgestuse ülepaisutamist, sellist, nagu näiteks lõi Stalin. Ta ütles, et temale meenutab IHVH ikka enam Stalinit. Seda öeldes tasandas ta häälija lisas, et ta ei karda irvitada Kesk-komitee üle või kiruda Vene valitsust, aga on asju, mida ta ei julge valju häälega öelda isegi üksikul soosaarel.
See oli ka enam-vähem kõik, mis ta rääkis, enne kui pidi minema. Leppisime, et saame kindlasti varsti jälle kokku, ta ei tahtnud aga, et ma teda üles otsiks, arvas, et küllap kohtume ikka ja võib-olla otsib tema mind üles, kui põhjusi on. Nii me lahkusimegi ja ma ei valeta, kui ütlen, et ootasin põnevusega järgmist kohtumist. Mind hakkasid ka tema gnostikud veidi huvitama ja oleksin tahtnud temalt üht-teist küsida, näiteks seda, kas too tõeline ülemine Jumal on ka loonud mingi maailma või on see ainult IHVH-suguste pooljumalate või ebajumalate ettevõtmine, mida meie siis oma mitmesuguse loominguga matkime.
Võimalust seda küsida ei tulnud aga niipea. Mul ei olnd tükk aega Tallinna asja ja siis kuulsin tuttavatelt, et I. olla sõitnud Ida-Saksamaale end täiendama. See ei olnd just koht, kuhu pääsmiseks oleks pidand kellelegi mõne tilga verd andma, kuid midagi see siiski tähendas. Kohtasin teda alles järgmisel aastal. Ta ei olnd mind aga unustanud, mida tunnistas Dresdeni Frauenkirche pildiga jõulukaart, mille ta mulle saatis. Kaardil ei olnud küll Dresdeni, vaid Leipzigi postitempel.
Siis, kevadel, see oli vist aprillikuus, helistas ta äkki minu ukse taga. Ta oli tulnud lihavõttevaheajaks koju. Ta tahtis rääkida. Ta oli kõvasti tööd teinud gnostikutega ja suutis juba lugeda koptikeelseid vanu tekste, neid, mis mingi saviastja sees Egiptusest leiti. Ta oli kindel, et need muudavad põhjalikult meie arusaamist kristlusest ja mitmest muust asjast. Mida enam ta nende tekstidega tegeleb, seda enam hakkab talle koitma, et tegemist on erilise metafoorse salakeelega. Metafoor on religioossetes tekstides tavaline. Miks? Kas sellepärast, et Jumalast, ülimast tõest, ei saa tavalises keeles rääkida? Mõnikord küll, aga sageli võib põhjus olla teine: rääkija ei taha, et kõrvalised isikud temast aru saaksid. I. meelest oli gnostikutele selge, millest üldse saab rääkida, millest ei, nad olid selle koha pealt nagu Buddha, kes keeldus midagi ütlemast nirvaana kohta, kuna nirvaana on väljaspool meie maailma ja meie keele piire, mis Wittgensteini järgi on üks ja seesama. Kuid neil oli ka mingi põhjus varjata oma mõtteid kõrvaliste eest, I. julges arvata, et peaasjalikult ühe, kuid eriti olulise kõrvalise isiku eest, kelle nime ta parem ei nimeta. Muidugi sain ma aru, keda ta mõtles.
I. järgi oli nimetatud isikul ilmselt tõepoolest mingi lähedane vahekord ühe Lähis-Ida rahvaga. Seda vahekorda on juudi prohvetid ise võrrelnud armuvahekorraga ja kirjutanud nimetatud isiku armastusest ja vihast oma valitud rahva, valitud mõrsja vastu. I. meelest on Vana Testament päris veenev tõestus IHVH olemasolust: see raamat või raamatud – tegemist on ju väikese antoloogiaga – on nii kummalised, et on raske kujutleda, et need oleksid võinud sündida nii nagu sünnivad muinasjutud. Tema järeldus oli, et Piibel on olulisel määral tõde, ka see osa ja eriti see osa temast, mis käsitleb Iisraeli rahva ja tema armukadeda Jumala vahekorda läbi aegade. Piibel kirjeldab juudi rahva ajalugu ja selle kaudu ka läänemaailma ajalugu. I. küsis, kas ma tunnen psühho analüüsi. Pidin tunnistama, et väga pealiskaudselt: olin lugend mingit Freudi raamatut ja natuke Jungi, aga selget pilti asjast mul ei olnud. I. ütles, et siin oleks olulisem psühhoanalüüsi praktika kui klassikute teosed. Teda oli nimelt hakand huvitama küsimus, mida ütleks psühhoanalüütik THVH-nimelisest isikust, kui tolle käitumist eetika ja lihtsalt normaalsuse mõõdupuuga hinnata. Mis ta sellega mõtles? Ta tõi mõne näite. IHVH tahab, et me suhtuksime temasse kui isasse. Kas isa saab käituda oma lastega nii nagu näiteks Aadama ja Eevaga paradiisis? Hea ja kurja tundmise õunapuu oli ju lõks, millesse nood õnnetud pidid varem või hiljem sattuma. Neil ei olnud mingit kogemust heast ja kurjast ja nende tundmisele pääsmine oli keelatud. Kuidas sai siis neilt nõuda, et nad ei teeks kurja? Kuidas sai neile anda reegleid, kui reeglite andmine eeldab igal juhul vahetegemist lubatu ja keelatu, hea ja halva vahel? Nii oli IHVH tegelikult inimese algusest peale mõistnud vaeva ja kannatusse, millegipärast aga tahtis ta selle lavastada nii, et süü ei jääks temale. Selge on aga, et ta on sadist ja talle meeldib inimesi piinata. Nii inimese sündimine kui surm on piinarikas ja nende kahe vahel on vähe ilusat, vähe õnne. Mis olevus on see, kes on loonud säärase maailma ja säärase elu? Psühhiaatria seisukohalt on tegemist rafineeritud sadistiga. IHVH-l on aga üks joon, mis selle pildiga võibolla päriselt ei sobi. See on tema pikk armulugu juudi rahvaga. Siingi domineerib sadism: maailmas vist ei ole rahvast, kes oleks nii palju kannatand kui juudid, ometi on seal ka midagi muud, mida ehk võiks isegi nimetada armastuseks. I. arvas, et muidugi võib seda, et juudi rahvas on säilinud läbi kõigi katsumuste, tõlgendada ka nende Jumala erilise õeluse avaldusena: eks ole kõige rafineeritum piinamine selline, kus kannatajat ei lasta surra. Kuid kas juutide andekus ja edu mõnel alal on tulemus sellest, et nad on palju kannatanud, või avaldub siiski selles ka nende special relationship Jumalaga? Kas IHVH on lihtsalt saatan, kellele teevad rõõmu ainult teiste kannatused, või on temagi psüühika keerulisem? I. kaldus selgelt pooldama teist seisukohta. Ta oli leidnud märke sellisest kaksipidisest suhtumisest IHVH-sse ka gnostikutel ja isegi hiljem judaismis, kristluses ja islamis, kus sellised seisukohad tulevad küll esile väga varjatult.
I. meelest oli juudi rahva ajaloos kõige huvitavam küsimus sellest, miks IHVH ikkagi saatis siia maa peale oma ainsa poja ja lasi tal siin kannatada ja piinarikast surma surra. Radikaalsed gnostikud olevat näinud selles vaid üht väga kaalukat tõendit IHVH täielikust kurjusest. I. ei saand nende seisukohta päriselt jagada. Kindlasti on tema käitumises oma pojaga sadismi – Jeesus piinleb siin maa peal nagu juudi rahvas