Järgmisel päeval tuleb jälle linna sõita, nädala algus, kool. Veidi kartlikult korteriuksest sisenedes, leiab Saskia oma õnneks, et Kristat polegi seal. On kirja jätnud, et sõitis koju, tuleb alles teisipäeva õhtul. Saskial on nii hea meel, saab segamatult ja häirimatult olla. Kõigepealt vesi jooksma ja siis sooja vanni mõnulema, muidugi hea raamatu seltsis.
Pestud, kuivatatud ning seejärel ööriietesse poetud, keedab Saskia endale kuuma vaarikateed, et seda siis teleka ees lesides küpsiste kõrvale sõõmukaupa juua.
„Küll oleks tore siin päris üksinda elada,” mõtleb ta. „Elaks, nagu ise tahaks, poleks Kristat pidevalt kõrval õiendamas. Aga noh, kuidagi peab hakkama saama. Tuleb lihtsalt ajutiselt välja kannatada ja oodata, mis edasi saab.”
Äratuskell heliseb juba pikemat aega, kui Saskia unine tõrges käsi selle lõpuks kinni vajutab. Viis minutit veel pikutada ning siis tuleb end jalule ajada.
„Oh õudust, jälle see neetud esmaspäev! Algab taas koolinädal oma vaevade ja muredega. Kaks vaba päeva vajuvad unustusse, nagu poleks neid kunagi olnudki. Hakkab see orjus jälle pihta, väkk,” ütleb Saskia kõvasti rääkides oma peegelpildile, ise samal ajal juuksesalke näppides. „Midagi peaks nendega ette võtma. Paneks seitli hoopis siit, külje pealt, voh, just nii, käib küll, väga hea. Ilus oled, Saskia! Täpselt! Õige! Päeva tuleb alustada positiivse enesesisendusega, siis pidavat kõik laabuma suurepäraselt,” seletab ta köögi poole suundudes.
Kooliuksel tabab teda terav valusööst kõhtu, miski justkui keerleb ringiratast. Iivelduse tunne, eelaimus. Just, täpselt! Saskia teab seda tunnet, kuid mis kõige hullem, see on halb eelaimus.
Kartus hiilib tasapisi põue. Hirm paneb vastassuunas jooksma – jalutaks hoopis veidi linna peal, aga ei, kui midagi halba juhtuma peab, siis parem sündigu see kohe. Pole mõtet ise viivitada ja endal mõttetult kaua kannatada lasta.
Esimesed kaks tundi mööduvad kiiresti. Saskia veel naerab enda üle, et sai niisama põetud tühja pärast, ei juhtunud ju midagi. Ees olid aga veel viis tundi. Kolmanda tunni ajal, masinakirjas, palub õpetaja teha igasuguseid töid, kontrollimaks, mida õpilased on poole aasta jooksul omandanud.
Saskia veidi pabistab ja kahtleb oma oskustes, kuid tööd tulid tal lõpuks päris hästi välja. Õpetaja käib igaühte eraldi kontrollimas ning siis selgub, et Saskia tööd ei olnudki nii väga head, vaid neid tuli ikka ja jälle uuesti teha ning lõpuks ei kõlvanud need ikkagi kuhugi.
Saskia hakkab juba vihaseks saama. Ta tunneb, et õpetaja kiusab teda meelega, sest oli ta ju alguses selles tunnis klassi parimate seas, nüüd aga äkki ei oskavat enam üldse.
Õpetaja ei jäta jonni, vaid käsib tal järgmiseks tunniks kõik tööd uuesti teha, muidu ei saa kõlblikku hinnet. Saskia teab, et see on ilmselgelt võimatu, sest õpetajas on mingisugune vimm ja tema juba head hinnet ei kingi.
Õuduste tund läbi, püüab Saskia selle peast välja visata, et mitte päris ära rikkuda head tuju, mille ta hommikul kodust kaasa võttis. Kuid ikkagi tunneb ta, et see pole veel kõik.
Järgmine tund on matemaatika. Õpetaja jagab eelmise tunni kontrolltöid, ise rääkides, et kellel kaks on, peab eksami tegema, aga tema ei kujuta ette, mismoodi siis veel eksam ära tehakse, sest see tuleb kaks korda raskem.
Saskia ei pabista üldse. Ta on kindel, et saab kolme kätte, kuna oli ju kõik vihikust maha spikerdanud. Seekord aga ei olnud õnn tema poolel – suur punane kaks laiutab tema töö all ja see juba on midagi.
Saskia tardub. Tunneb, kuidas keha üleni kuumeneb, käed värisevad, miski paneks tema sees justkui vulkaani plahvatama. See tekitab tohutut hirmu. Klassiruum kaotab hetkeks piirid. Uduloor, mis silmile langeb, keelab näha enda ümber toimuvat. Ta on kusagil ära, omas maailmas, ja tal on meeletult halb. Päevasündmused ja tunded keerlevad peas, miski on muutumas. Saskia on iseendale võõras.
Tuimalt vahib ta aknast välja, kõrvus Riini lohutussõnad: „Pole midagi, küll sa hakkama saad!”
Mis asja ta ajab? Mida teab tema hakkamasaamisest? Mida ta üldse minust teab! Ma olen ju püüdnud. Oh Jumal, sa tead, ma olen proovinud.
Enam polnud tähtsust, et kolm tundi olid veel ees. Enam ei lugenud inglise keele eksam, mis nädala pärast tulemas. Enam ei olnud millelgi tähtsust. Ta on tühi koht, EIKEEGI. Ta ei saanud jälle hakkama. Ah, kurat sellega.
Saskia ei mäleta, kuidas ta korterisse jõudis. Uksest sisse saades vajub ta tugitooli ette maha nagu tühi kott, lastes endast valla kõik pisarad, ka need, mis aastatega nutmata on jäänud.
Möödub tunde, kui Saskia mõtted lõpuks selginema hakkavad. Temani jõuab teadmine, et ta ei näe Riini enam kunagi.
Kui Krista õhtul kell kuus koju jõuab, leiab ta Saskia tugitoolist tummalt enda ette vahtimas.
Saskia ehmub: „Sa pidid ju homme tulema.”
„Jah, aga näe, tulin varem. Ei viitsind kodus passida.” Nähes aga Saskia äranutetud silmi küsib ettevaatlikult: „Mis värk on?”
Saskia, ärgates justnagu pikast halvast unenäost, tõuseb püsti, naeratab ning vastab ülima enesekindlusega: „Ei midagi erilist. Tulin täna koolist ära. Ei meeldi enam. Lähen homme koju. Hakkan tööd otsima.”
Krista pööritab uskumatusest silmi. „Mis sa ütlesid? Hull oled või, kuhu tööle sa lähed sellise pooliku haridusega? Mida sa vanematele ütled? Tead ju, nad ei suhtu sellesse kuigi rõõmsalt. Mõtle nüüd ikka hästi järele, kaalu kõik variandid korralikult läbi.”
„Ma olen otsustanud, ja mitte miski enam ei kõiguta seda,” vastab Saskia rahulolevalt.
Saskia on leidnud endas ei tea kust tuleva sisemise jõu, enesekindluse ja elutahte. Ta on kui uuesti sündinud. Saskia ei mäleta, et ta kunagi varem oleks kogenud sellist seesmist rahu, midagi nii püsivat. Täna vabanes ta millestki, ja mitte ainult ahistavast ja koormavast koolist, vaid hoopis millestki enamast – kartusest, et mis siis saab, kui ta teeb kordki elus seda, mida ise paremaks peab. Seda, mida arvab endale õige olevat sõltumata teiste arvamustest. Ja see juba on midagi. See on LIIGAGI õnnis tunne. Saskia on nüüd vaba – vaba valikute ning uue tee ees.
Jõulud – aasta rahumeelseim aeg. Vähemalt vanasti oli, tänapäeval seda enam eriti öelda ei saa. Kaasaja inimeste jõulud on kui pillerkaar, kus saab süüa, juua, kingitusi ja kõvasti pidu panna. Pühade tegelik tähendus on sootuks unustatud.
Enamus poode on juba esimesel novembril kaunistatud, telekast pakutakse söögi alla ja söögi peale päkapikkude ja põtradega reklaame, raadiost kõlavad jõululaulud.
„Hei, kuhu te ruttate!” tahaks Saskia hüüda. Kui kõik nii varakult pihta hakkab, siis ei jää ju jõuludeks midagi. Õige tunne on ära lörtsitud.
Meeleheitlikult tormatakse ühest poest teise, ostetakse kokku jõulukinke, ise sealjuures pikemalt aru pidamata, kas seda teisel ka vaja on. Kingisaaja hakkab aga usinasti kokku arvutama, palju ta siis väärt on, kui suurt summat raatsiti tema peale kulutada. Või hoopis teistpidi – tema ei kinkinud mulle eelmisel aastal midagi, ma nüüd ei kingi talle ka. Kas tuleb tuttav ette?
Kas sul on juba kõik jõulukingid ostetud? Ei ole. Pooled on veel ostmata. Issand, ma ei tea,