Saskia on kimbatuses. Ta ei suuda mõista, kuidas Eliis tajub tema halba enesetunnet ja hirmu, mis temas valitseb. Kuidas näeb imik, kes ei oska kõndida ega rääkida, tema sisemusse ja saab aru seal toimuvast?
Ju aimab laps sedagi, et Saskia teda kardab. Ja Saskia kardabki beebisid. Ta tunneb hirmu nende väikeste olevuste ees, kuna ei taipa, mismoodi on võimalik nii pisikeste eest hoolitseda, ilma et nendega midagi juhtuks.
Ta usub, et ei hakka kunagi seda imetööd oskama. Kuskilt on ta kuulnud, et on olemas selline asi nagu emainstinkt, et ema tunneb kohe ära, kui laps midagi vajab. Aga kust ta võtab selle instinkti, et proovida, kas ta üldse sobib emaks? Jah, saaks kuidagi proovida, siis teaks!
Elu aga ei ole kahjuks selline näitemäng, kus on proovid, peaproov ning alles siis etendus. Elus ei saa ühte asja mitmeid ja mitmeid kordi proovida, aina uuesti teha, kuni kõik tuleb välja täpselt nii, nagu soovitud. Elu algab kohe sünnihetkel ja läheb täiel rinnal kuni surmani ühe ropsuga, ilma vahepeatuseta, ilma ühegi proovita. Saskia meelest on sellest hirmus kahju.
Järgmisel päeval otsustab Saskia veidi oma suhtumist muuta. Ta proovib Eliisi läheduses natuke vähem hirmu tunda, negatiivsetest tunnetest hoiduda, keskenduda vaid väiksekese pisikestesse aususest säravatele silmadele ja naeratusele, mis paneks iga morni näolapigi ehedalt naeratama. Saskia ei karda. Ta ei mõtle, et teeb järsku midagi valesti. Ta ei ole ebakindel. Tema ainus soov on, et Eliis temaga lepiks.
Ja kui siis Raina oma tütre uuesti õele sülle annab, ei tõrgugi imik enam nii väga, vaid siputab rõõmsalt jalgadega ning kingib Saskiale oma kõige ilusama hambutu naeratuse. Saskia surub lapse tugevasti oma embusse, tundes ise seejuures kirjeldamatut õnne ja rahulolu, mis temasse lapsest lausa voogab. „Kui juba õelaps selliseid tundmusi tekitab, mis siis veel enda laps teha võib,” mõtleb hinge väreldes Saskia.
„No näed, leppiski sinuga. Oota, ma panen ta vankrisse, siis võid temaga jalutama minna,” ütleb Raina.
„Küll on tore,” arvab Saskia, sest lapsega tegeledes unustab ta ümbritseva maailma sootuks. Hirmud ja mured, mis on tema igapäevased kaaslased, hääbuvad kuskile kaugele minevikku, nagu poleks Saskia nendega eales kokku puutunudki. Tal on kuidagi hea ja vaba olla. Laps on andnud talle palju mõtlemisainet.
Eliis üllatab oma kõikehõlmava huviga – ta võib üksisilmi vaadata koerte mängimist, kassi ennast käpaga pesemas, liblika lendamist. Lapse jaoks on nii põnev ja vaatamisväärne see, mis täiskasvanute jaoks igapäevane ja tavaline, mida ei märgatagi. Laps õpetab ka kõige kiirustavamat inimest seisma ja vaatama, nägema ja hindama kõike teistmoodi.
Vahepeal on maale tulnud ka Iris oma perega, ja Irise tütar Kristin muudkui vaatab Saskia askeldamist Eliisiga ning pärib: „Sulle ju meeldib väikestega tegeleda. Miks sa siis endale titat ei taha?”
Lapse kohta igati aus ja otsekohene küsimus. Täiskasvanud vahetavad ebamugavusest pilke, Saskia ei tea, mida lapsele vastata. Ta proovib kuidagi lihtsalt asja ära seletada: „Noh, muidugi mulle meeldib Eliisiga tegeleda ja temaga mängida, aga see on teine asi. Iga päev ma küll ei viitsiks tema eest hoolitseda. Praegu on see rohkem lõbu, aga kui mul endal laps oleks, siis muutuks temaga tegelemine juba kohustuseks.”
Saskia vastab Kristinile igati ausalt, sest sel hetkel tunneb ta just nii. Ta peab ennast praegu veel liialt nooreks ja rumalaks, et aidata siia maailma uus elu, kellele tal ei oleks midagi pakkuda. Saskia on ise veel üdini poolik. Tal on vaja areneda, õppida ennast paremini tundma, et probleemidega toime tulla. Ta kardab, et ta ei saa masendushoogudest iialgi lahti. Kui Saskia on mustas augus, on ta kõige suhtes apaatne. Ta ei taha oma lapsele seda teha. Ta ei soovi väiksekesele sellist elu.
Saskia muudkui lükkab ja lükkab lapsesaamist üha kaugemale tulevikku, lootes, et ehk aastad teevad oma töö, ehk parandab aeg tema hingevaevad, muudab olematuks hirmud. Küll aeg ja vanus tasakaalustavad temas toimuvat, pannes teda veidikenegi elusse leebemalt suhtuma või koguni seda armastama.
Saskia on oma eluga rahul. Isegi väga rahul. Vähemalt praegu arvab ta nii. Tal on töö, sõbrad ja mis peamine – tema elus on nüüd armastus! Kas lõpuks ometi on Saskia leidnud oma igavese õnne Geni kõrval või on see lihtsalt mõni järjekordne mitte midagi andev suhe? Ei, Saskia tunneb, et midagi on teisiti. Nüüd on kõik teisiti!
Kuidas siis ikkagi Saskia Geni kohtas, või oli see hoopis vastupidi, kes seda nii täpselt teab. Ju oli see lihtsalt saatus, mis neid kokku viis. Nimelt, kui Saskia oli üha rohkem Geni peale mõtlema hakanud, taipas ta, et selle taga peab midagi olema. Ei saa ju lihtsalt niisama teine su mõtetesse pidevalt ujuda. See peab midagi tähendama, ja tavaliselt tähendab see seda, et kohtad teist inimest lähemal ajal.
Saskia ei olnud enam ammu väljas käinud, nii ta otsustaski ühel reedel Kristaga maale sõita, et siis õhtul baari minna. Tal ei olnud mingisugust peotuju, eriti ei tahtnudki minna, kuid keegi või miski lausa sundis tagant. Eelaimus ütles, et täna õhtul juhtub midagi. Täna saab see teoks! Saskia tundis, ta lihtsalt kuidagi teadis, et Gen on seal, ja ootab teda, et ta ei tohi mitte mingil juhul minemata jätta. Ta otsustas endamisi, et kui Gen on seal, siis on see märk, et tema see on, see kauaoodatud armastus, ja kui teda ei ole, siis ei saa nad iialgi kokku.
Õhtu jõudis kätte. Ärevuses ning kõigeks valmis Saskia astus Kristaga baariuksest sisse ja … Gen oli seal. Ta oligi seal! Seisis kohe ukse juures, justkui oodates iga hetk oma armastatu saabumist! Ja see oli tõesti nii! Mitte et – oh, selliseid asju juhtub ainult romantilistes filmides, raamatutes ja unistustes, reaalne elu on aga hoopis teine … Ei! Ei ole nii! Unistus võib saada kergesti ka reaalseks eluks. Tuleb ainult kuulata ennast ning järgida oma südamekutset, sest hing teab, mida vajatakse. Tegelikult juhib inimese enda vaim teda kogu aeg, alati ja kõikjal. Iseasi, kas teda kuulatakse, sest igaüks tahab ikka ise tark olla.
Saskia naeratas, ja siis Gen teretas teda. Selle terega oli ta Saskia oma ellu võtnud, Saskia teadis seda. Suures õnnehoos tänas Saskia Jumalat, et Kõigekõrgem teda aidanud ja juhtinud oli.
Pisarsilmil kiirustas Saskia tualeti poole, et end veidigi koguda, sest nüüd oli see siis käes. Lõpuks ometi on möödas lõputud aastad täis ootamisi, lootmisi, et tuleks kord keegi ja hoiaks, nagu Saskia alati ihanud oli. Ometi kord! Kas nüüd on lõpp? Lõpp kurbusel ja meeleheitel? Lõpp üksindusel ja pisaratel? Lõpp elul, mida Saskia siiani elanud oli?
Segastest tunnetest ümbritsetuna väljus Saskia tualetist, astus tantsusaali ning jäi laua ette, kuhu Gen juba vahepeal istuda oli jõudnud, seisma. Ta ei saanud täpselt arugi, mis toimub, keegi justkui viis ta sinna, mingi nähtamatu käsi lausa tõukas ta Geni juurde. Saskia ei tõrkunud, ta lasi ülitugeval jõul end vabalt kanda.
Gen istus seal ja naeratas, kutsus Saskia enda kõrvale istuma. Nad polnud aastaid teineteist näinud ega sõnakestki vahetanud, nüüd aga suhtlesid, nagu oleksid eluaegsed sõbrad olnud. Nad muudkui tantsisid, meenutades vanu ühiseid mälestusi ning kuulatades midagi, mis neid iga hetkega teineteisele lähemale tõi. Neil oli hea. Nad olid koos. Nüüd olid nad tervik.
Varahommik oli kätte jõudnud, kui Gen lõpuks Saskia koju viis. Valus oli teineteisest lahkuda, samas aga ei saanud kumbki veel õieti aru, mis toimub. Nad olid kui väikesed valged hiirekesed puuris, kellega suuremad ja tugevamad katseid teevad.
Kohe kuidagi ei tahtnud Saskia autost väljuda ja koju minna, sest Gen hoidis nii imeõrnalt tema kätt oma pihus ning vaatas anuvate silmadega ainiti Saskia omadesse. Nad suudlesid. Õrnalt ja veidike ebakindlaltki, aga millised tundmused sel ajal kokku ja üheks said, seda ei oska kumbki sõnadega kirjeldada. Justkui oleksid Geni huuled vajutanud pitseri Saskia omadele, tõestamaks, et kellegi teise omad oleksid väärad.
Taas on saabunud argipäev, esmaspäev, ning Saskia kohuseks on jällegi linna tööle sõita. Vahetused tehtud, kiirustab ta juba paari päeva pärast maale, kus Gen teda bussipeatuses pikisilmi ootab. Niiviisi peab Saskia vaid mõne