Suures kirjutamistuhinas istubki Saskia laua taha, võtab ette suure lehe valget paberit ning jääb ootama inspiratsiooni. Ta istub niimoodi pool tundi, siis veel pool, ja ikka ei midagi – lehel pole ainsamatki rida.
„Mis sa istud seal jälle!”
No muidugi, see on tema „armsa” õe hääl.
„Ema valib õues üksi kartuleid, pane riidesse ja mine appi! Ega tema ka jõua. Oled sina ikka üks laiskuse kehastus, häbi ei ole või! Süüa tahad saada, eks ole, koolis tahad riides käia, ja einoh, andke andeks, kuidas veel! Sinusugune peaks käima tavalises seelikus, mitte sellises minis, issand, ja mis see veel maksis! Ema peab aina sinu jaoks rabama. Meil Rainaga omal ajal küll midagi nii ilusat ja kallist ei olnud, pidime odavamalt läbi ajama.”
Saskias pulbitseb viha – kui ebaõiglane! Iris teab väga hästi, et Saskia on endale viimased kaks aastat ise riideid ostnud, oma palga eest muidugi, suvel teenitud raha eest.
„Mida sa lõugad, ema pole mulle seda ostnud,” sisistab Saskia.
„Mina ka ei ostaks sihukesele kraaksuvale plikale, ja ise veel uhke ka, et ise ostis. Kuule, meie Rainaga käisime ka suvel tööl ja teenisime oma raha, aga ema peab ikka aitama, lollakas, aru ei saa või? Ruttu õue!”
Saskia topib end kiiruga riidesse ning tormab välja, mitte kartusest, vaid vihast, mida ta oma õe vastu tunneb, põlgusest, et Irise nägu mitte kauem näha. Ta ei suuda enam õe kohalolekut taluda, lasta tal oma närve süüa. Muud ei jää üle, kui vaid lugeda tunde, mil õde oma koju tagasi läheb, siis alles saabub rahu.
Mõne aja pärast on Saskia tagasi toas, kartulid valitud, õde on ka õnneks ära läinud, õhk on kohe kuidagi kergem ja pingevabam. Ta istub taas oma laua taha ning jääb põrnitsema valget lehte enda ees …
Pärastlõuna. Kell on neli. Palav. Väljas kõrvetab talumatult kuum suvepäike, aulas on pinev meeleolu segamini vanemate nutetud ja rõõmsate nägudega. Ninasõõrmetesse poeb higilõhna ja parfüümihõngu segu. Käes on ühe eluetapi lõpp ja teise aimatav algus. On Saskia keskkooli lõpuaktus.
Saskia istub esireas, seljas pikk pidulik kleit ja juuksed soengus. Ta naudib hetke, oma tähelendu, iseenda saavutatut. Egas lõputunnistuse hinded nüüd teab mis tasemel pole, aga lõpetatud kool siiski ju sai. Vot just selle üle Saskial hea meel ongi. Läbi, lõpuks ometi minema siit. Nüüd alles algab elu, päris iseseisev elu, vanematest eemal ning iseenda peremehena. Milline õndsus! Missugune kauaoodatud unistus!
Mõistagi poeb hinge ka kartus, hirm tundmatu ees, ei tea ju Saskia ikka veel, mida edasi teha. Õppida? Kuid mida? Elukutse valik on raske, ei tunneta ju kohe, mis kõige õigem oleks. Tuleb lasta elul minna oma rada ja ehk siis, kuidagi.
„Aga midagi tuleb ju kohe ette võtta, appi, ma ei tea, mis minust saab,” tunglevad hirmumõtted Saskia peas, seejärel jõuavad temani aga direktori sõnad: „… ja nüüd, noored, algab teie elus uus ajajärk. Te kas ülendute või alandute, töötate või laisklete, haarate võimalusest või jääte ootele – kõik oleneb teist endist. Seepärast mõelge, kaalutlege ning arutlege, mida te tõeliselt teha tahate. Tehke selgeks eesmärk, kuhu poole püüdlete, sest teadke, et maailm annab teed sellele, kes teab, kuhu ta läheb. Ärge kartke, et otsustate valesti, sest elus pole tegelikult midagi, mis oleks õige või vale, on lihtsalt valik ja selle tagajärjed. Vigu saab alati parandada, te olete noored, elu alles ees.”
Õnnitlused, lillekimbud, pildistamine, õhtul vägev pidu, mis kestab hommikuni, ja siis ongi kõik?! Klassikaaslased, kellega sai veedetud kaksteist aastat peaaegu iga päev ninapidi koos, lähevad igaüks oma teed. Lubatakse küll kirjutada ja helistada, aga tihtipeale lubadusteks need jäävadki.
Peod peetud, tuleb eluga edasi minna. Saskia läheb tööle rannaäärsesse kohvikusse, kus ta viimased kaks aastat endale raha on teeninud. Talle ei meeldi see töö, on ta ju alati arvanud, et müüja elukutse on kuidagi tühine ja odav, aga mis parata, midagi peab tegema ja raha on hädasti vaja.
Saskia on raamatutest lugenud, et tähtis pole mitte niivõrd see, millega inimene tegeleb, vaid see, kes ta ise on. Talle meenuvad kuskilt loetud Mihkel Muti sõnad: „Inimene võib ükskõik kes või mis olla, kas või mustavedaja, aga ta peab oskama elu üle järele mõelda ning endale sellest aru anda.”
Suve lõpul viib Saskia ühte kutsekasse avalduse sisse, sekretäri eriala peale. Kahe nädala pärast saabuvad vastused ning ta on uude kooli sisse arvatud. Rõõm missugune, peamine – ta sai hakkama, ei jäänudki kuskile niisama vedelema, nagu mõned tema klassikaaslased.
Sekretäri elukutse – kas see ongi see õige? Amet, mida Saskia eluaeg tegema hakkab? Ta ei tea seda veel, aga elus peab proovima, vigu saab parandada hiljem.
„Noh, ma lähen siis!” hõikab Saskia ukselävelt.
„Millal sa tuled?”
„Reedel, ma ju ütlesin eile. Arvatavasti õhtuse bussiga.”
„Oota! Raha sul ju pole. Palju sul nädalas minna võib?” küsib ema.
„Ah, õigus jah, unustasin küsida, kolmesajast peaks piisama.”
„Näe, võta.”
Vastu tahtmist küll, aga siiski võtab Saskia raha vastu. Tal on ebamugav seda teha, kuidagi piinlik, ikkagi suur inimene juba. Tüdrukul on oma põhimõte – kui keskkool läbi, peab noor inimene ise hakkama saama, omal käel raha teenima, kas või kooli kõrvalt tööl käima. Tema arvates pole vanemad mingisugused rahamasinad, kes peaksid täiskasvanud lastel kõike ette-taha ära maksma. Nii ei jäägi tal muud üle, kui peab hakkama võimalusi otsima, kuhu tööle saada, esialgu on ta sunnitud aga kuidagimoodi vanemate rahaga läbi ajama.
Täna, pühapäeva õhtul, astub Saskia lõpuks ometi bussi ning sõidab oma uue elukoha poole, milleks saab sõbranna korter. See jääb muidugi ajutiseks, seniks, kuni kool läbi, aga lihtsalt mugavam ju, kui korter kooli lähedal ja pea iga päev pikka sõitu koju tegema. Tegelik põhjus on aga hoopis milleski muus, ta lihtsalt ei malda enam kauem oodata, millal ükskord oma joodikuist vanematest eemale saab. Saskia unistab elumuutusest, ta ihkab saada ometi kord rahu, täielikku rahu ilma alkoholi, nägelemiste ja riidudeta.
„Issand, kui mõnus, lõpuks ometi saame kahekesi elama hakata. Enam ei pea vanemate näägutamist taluma,” naudib Krista olukorda.
„Jah, milline hetk, eks ole! Nüüd alustame päris oma elu. Teeme, mis tahame, tuleme ja läheme, mil iganes soovime, kellelegi ei pea enam aru andma. Iseseisev elu on ikka viimase peal!” arvab Saskia.
„Nüüd alles hakkame pidusid panema ja kutte külla kutsuma. Häh, koju ei saanud neid ju üldse kutsuda, kohe kukuti ohkima, et hakkad tittesid tegema või. Einoh, normaalsed ajud küll, kuhu ma selle tite praegu paneks, ja ega ma eilne pole, loomulikult võtan pille. Kõigepealt tahaks ikka pidu panna ja niisama kutte lantida, ega praeguses vanuses siis peret looma hakka, aga kus need vanemad siis sellest aru saavad,” pööritab sõbranna iseteadvalt silmi.
„Ah, ma ka ei tea, minu vanemad on samuti täielikult teisest maailmast. Nende arvates on seks oi-oi kui paha ja häbiasi. Mis ajastul nad elavad?! Kujutad ette, kui telekast mingi seksistseen tuleb, hakkab ema kohe kraaksuma, et mida sa nüüd vaatad.
Einoh, tere hommikust, ta ei oska aimatagi, et ma ise juba sellega tegelen.”
„Ok, see selleks, aga mis õhtuks süüa saab? Ma pole hommikust saadik midagi suhu saanud.”
„Eks tee ja võileibadega pea läbi ajama, aga homme lähme pärast kooli friikaid sööma. Mina küll ei viitsi süüa tegema hakata.”
„Mina ka ei viitsi. Kodus tegi alati ema süüa, sellepärast ei olnud vaja üldse muretseda.”
Nädalate viisi ainult võileibu ja hamburgere söödud, hakkab üksluine toit