„Mida te sädistate aina, laske teistel õppida!” pahandab klassiõde Riina.
„Tita tahab õppida, jah?! Ütle parem, et sa oled kade. Kade oled, voh!” pilkab Krista.
„Ei tea mille peale? Sina pole raamatutki lahti teinud, eks homme näis, mis sa kontra hindeks saad. Vaatame siis, kumb kade on.”
„Psäh! Üks kaks ees või taga, täitsa suva. Mind mata absull ei huvita, aina pane mingeid tobedaid ikse ja igrekuid paika. Kah mul asi, kus mul seda elus vaja läheb?”
„Sina mõtled ikka ainult omakasu peale. Vaja läheb ikka, kas just iksidena, aga aju arendamiseks kindlasti.”
„Kuule, sa räägid nagu õps. Mis sul viga on? Kool on pähe löönud vä? Ah, see Riina on ju täielik nohkar, mis teda ikka kuulata … Kuule, sa räägi parem, kas me reedel diskole lähme, kultras pidi olema? Muide, Jaanis ja Mait pidid ka tulema,” ütleb Krista kavalalt Saskiale.
„Ma ei tea, alles eelmisel nädalal ju käisime. Ei usu, et mu vanemad lubavad. Ma ei julge küsidagi enam,” kahtleb Saskia.
„Mis sa põed! Tahad Maitu näha või ei?” ässitab sõbranna.
„Muidugi tahan, mis sa siis mõtled, aga …”
„Mis aga, ütle emale, et lähed minu juurde ööseks, et õhtul õpime matat ja siis jääd meile. Valetada ei oska või? Mait ei arva sinust muidu midagi, kui sa ei tule, vaatab, et sa pole temast huvitatud ja hakkab hoopis kellelegi teisele külge panema.”
„Imelik oled vä? Ma meeldin Maidule, ega ta siis sellepärast kohe teisega käima hakka, kui ma ei tule,” kaitseb Saskia ennast.
„Mis ajastul sa elad, ah? Poisid on juba sellised napakad, et kui üht pole, võetakse kohe teine. Arvad, et ta hakkab sind taga igatsema ja istub üksinda nurgas või? Kui ta näeb, et sind pole, on tal sügavalt poogen sellest, mis ta teeb ja kellega on. Aeleb mingi suvalise tibiga ja järgmine kord teeb sinu ees näo, nagu oleks sind raskelt taga igatsenud,” targutab Krista.
„Kuidas sina kõike nii täpselt tead? Võib-olla teised poisid on jah sellised, aga Mait ei ole. Ta on teistsugune. Selline eriline.”
„No kuule, mul on ikka rohkem kogemusi kui sul, küll mina juba kutte tean. Sa oled lihtsalt nii armunud ja kujutled Maidust mingisugust ideaalpoissi. Tead, ideaali pole olemas. Alati on kõigil kas või üks viga, ja ka sinu Mait pole erand. Nii et aja parem emale mingi pläma kokku ja reedel on siis minek, jah?”
„Okei, tulen, tulen. Issand, mul pole ju midagi selga panna! Ma ei saa ju selle pluusiga tulla, millega Mait mind juba eelmisel nädalal nägi. Kas sa ei laenaks mulle seda oma punast …”
„Saskia, kuuled või?! Mida sa vatrad alalõpmata tunnis, et midagi tähele ei pane.”
„Ah, mida?” ehmub Saskia.
„Ma käskisin sul tulla tahvli ette võrrandit lahendama!” kärgib õpetaja.
Saskia võpatab, kõik vahivad tema poole ja itsitavad. Tüdruku nägu värvub punaseks. Jälle see ebameeldiv tähelepanu keskpunktis olemine, juba esimesest klassist tuttav tunne. Ta vihkab seda, oi, kuidas ta vihkab alandust, mis talle nüüd osaks saab. Saskia tõuseb, läheb põlvede värisedes klassi ette ning jääb tummalt tahvlilt vastu vahtivat võrrandit põrnitsema. Ei jäägi muud üle, kui tunnistada: „Ma ei oska.”
Klassikaaslased pahvatavad muidugi naerma ja õpetaja viipab viimaks käega, et ta oma kohale läheks.
„Muidugi sa ei oska, kui kogu aeg lobised Kristaga ega õpi. Mis siis ikka, kahe saad!”
Saskia keeb vihast, ta on vihane kõigi peale – õpetaja, klassikaaslaste, eriti Krista peale, kes talle auku pähe püüdis rääkida. Kõige rohkem on ta aga vihane iseenda peale. Mille kuramuse pärast pidi ta seda Kristat kuulama! Miks ta ei õpi tunnis, vaid tegeleb saja muu asjaga!
„Mis mul viga on? Mis ajast kool mind enam üldse ei huvita? Miks mulle mu enda hinded enam korda ei lähe?” siunab ta ennast.
Ta silmitseb Kristat, kes hetkel klassivenna Erkiga flirdib ning taipab äkki – ta ei ole ju üldse selline! Arusaamine, et ta pole hoopiski mitte Krista sarnane, rõõmustab teda, ajab aga samal ajal marru, sest milline ta siis on? Meenub, et enne Kristaga sõbrustamist oli ta vaikne, tagasihoidlik, igatepidi korralik õpilane, nüüd aga on sõbranna mõju all muutunud popiks ja uhkeks. Kellele ei meeldiks siis popp olla? Ikkagi tunneb Saskia, et ta pole päris tema ise, esindab nagu kedagi teist, näitleb vaid.
„Aga kui jätaks pidudel käimise ja hakkaks jälle korralikult õppima. Olema nii, nagu ma enne olin,” kaalub ta mõttes endamisi. „Ei, mis siis Krista arvaks! Et ma olen mingi segane nohkar, nagu see nõme Riina, ja siis tal ei kõlbakski minuga enam läbi käia. Siis mul ei olekski mitte ühtegi lähedast inimest, keda usaldada ja kellele loota. Ma ei või Kristast ilma jääda!”
Kodu on Saskia jaoks muutunud … Iris ja Raina on juba abielus, Kerli välismaal koolis, seega on kodus rohkem ruumi, on vaiksem.
Vaikust Saskia armastab. Ta on nii tüdinud pidevast latramisest, mis midagi ei anna, mis hinge ei kosuta. Teda häirivad tühipaljad, mitte midagi ütlevad sõnad. Saskia mõtleb pidevalt, milleks inimesed küll nii palju räägivad? Mida see annab? Või hoopis kardetakse ennast, seetõttu peljatakse vaikust ja üksiolekut? Või ei julgeta seista vastamisi oma hirmude ja probleemidega, oma kompleksidega? Pidev sõnamulin päästab hetkeks mõtlemisest oma sisemusele, kuid vaid hetkeks, sest iseenda eest ei põgene ealeski keegi. Igaühe sisemus jälitab inimest, varjab end, ja nii, kui üksinda jäädakse, näitab ennast, ning siis tuleb tahes-tahtmata temaga silmitsi seista ja kuulata, mis tal öelda on.
Keeruline on see algul Saskia jaoks. Kuid ta on õppinud sisemise sunni ajel maha istuma ja mõtisklema enda ja teiste üle. Saskia on õppinud nägema, mis sõnade taga tegelikult peidus on, kuidas ja mil viisil sõnu üldse lausutakse. Tüdruk mõistab, et alati ei tasu usaldada ja tõena võtta seda, mida öeldakse, vaid tuleb osata kuulata, kuidas öeldakse, sest pahatihti on ilusate sõnade taga kuulda vihast, põlgavat või ennast täis häält.
Kodu on Saskiale kõige tähtsam paik. Ta ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et häh, kodu on küll viimane koht, kuhu minna. Sellistele ei oska Saskia midagi öelda, vaid sügavalt kaasa tunda, sest need inimesed ei tea ega saa aru, millest nad ilma jäävad.
Kodus on hea ja turvaline olla. Seal ümbritsevad Saskiat tuttavad ja kallid asjad: tema koolilaud, mis on hästi suur ning kuhu on hea laotada raamatuid või mille taga kirjutada luuletusi või pidada päevikut; seal on tema koerad, tema truud sõbrad; seal on ka ema-isa, kes, tõsi küll, teevad Saskiale aina rohkem muret.
Saskia tunneb, et ta kuidagi eemaldub oma vanematest üha enam. Soojad tunded, mis kunagi nende vahel olid, on kuhugi kadunud. Elatakse teineteisest mööda, häid sõnu ja mõistmist enam pole.
Saskia isa viskab viina, mõnikord nädalaid järjest. Ema enam tööl ei käi, toimetab kodus loomadega ja on temagi õppinud isa kõrvalt napsitama. Algul jõi ema salaja, peites viinapudeleid kõikvõimalikesse kohtadesse, et Saskia ei näeks. Kui ema juba täiesti avalikult jooma hakkas, ei jäänud Saskial muud üle, kui karmi tõde tunnistades sellega leppida ning hakata emasse ükskõiksemalt suhtuma. Ta lihtsalt ei suutnud enam tunda midagi muud kui sügavat põlgust, haletsust, et ema nii kergelt on elule alla andnud. Võib-olla ta kunagi mõistab, miks ema jooma hakkas.
Saskia on harjunud, et isa joob, meesterahvas ju ikkagi, aga ema? Purjus naine on kõige rõvedam vaatepilt, eriti, kui tegemist on omaenda emaga. Saskial ei lähe iial meelest, kui ema tuli esimest korda purjus peaga koju, ise nii täis, et vaevu jalul püsis.
Saskia ei räägi kunagi, mis temas tegelikult toimub, ja kui valus tal on pealt vaadata, kuidas