Saskia. Merilin Seppard

suudles kirglikult ning küsib: „Mida ma pean tegema?”

      „Kas sa ei mõista ikka veel?” küsib Saskia malbelt anuvate silmadega Genile otsa vaadates. „Minu ainus soov on sinuga alati koos olla. Ma tahan sinuga koos elama hakata, sinuga pere luua.”

      Selline mõte ehmatab Geni. Ei, ta oli küll rõõmus, et Saskia ei tahtnudki temaga suhet lõpetada, vaid hoopis koos elada. Aga KOOS ELADA, see hirmutab Geni kohutavalt ära. Ta arvas, et neil on Saskiaga niigi hea – nad helistavad pidevalt, näevad teineteist iga päev, ja üldse on tore koos olla, aga koos elada? – seda Gen veel ei mõista. Muidugi, ka tema igatseb Saskiat, kui nad parajasti koos ei ole. Temagi tahaks rohkem naisega koos olla, kuid koos elada?!

      Kas Gen on pereeluks valmis? Ta teab, et kunagi see nagunii juhtuma peab ja juhtubki, aga praegu? Kas juba on õige aeg? Ta ei kahtlegi, et armastab Saskiat, kuid mida suudab ta naisele pakkuda? Kuhu ta Saskia elama viib? Gen elab isegi alles vanemate juures. Tal ei ole sellist raha, et kohe elamispinda osta saaks. Kas ta üldse suudab oma naist üleval pidada? Tema eest hoolitseda nii, nagu vaja? Kas ta suudab rahuldada naise kõiki vajadusi? On ta küllalt mees, et armastatud naisel temaga voodis hea oleks? Gen on suures segaduses, sellises, kuhu üks naine mehe üldse ajada saab. Ta paneb auto uuesti käima, vajutab gaasi põhja ja läbib kurve liiga suure kiirusega.

      „Sul on täna eriti raske jalg!” üritab Saskia veidigi asja naljaks pöörata, kuid nähes Geni nägu, otsustab pigem vait jääda.

      „Mis ma nüüd valesti ütlesin?” mõtleb Saskia. „Miks ta nii imelik on? Nüüd vist rikkusin kõik ära. Ta ei taha minuga koos elama hakata, näen ju seda ta pilgust. Miks ta nii närvi läks? Ei ütle kah midagi, vihastas vist. On ikka mehed, nii kui peret tahad looma hakata, hakkavad kohe vastu punnima, sõrgu vastu lükkama. Kurat küll, ma ei taha ju temalt vabadust võtta, tahan vaid temaga koos elada, ei enamat. Ah, kes neist meestest aru saab, aga Gen pidi ju teistsugune olema. Ta ju armastab mind! Mehed on kõik ikkagi sead. Aga Gen on selline väike armas notsu, küll ta maha rahuneb. Ehmatas vaid. Gen tahab mind samapalju kui mina teda!”

      Selles viimases on Saskial õigus. Gen tahab teda rohkemgi veel. Kuid Saskia ei mõista mehe hirme, mis kooselu tahes-tahtmata kaasa toob. Naisel on mõttes vaid armastus ja romantilised tunded. Ta ei aima aga, et mehe jaoks on kooselu hoopis suur vastutusekoorem. Sest Gen on mees, kes tunneb end hästi vaid siis, kui suudab naise õnnelikuks teha.

      „Kuhu sa sõidad?” küsib Saskia murelikult, kui mõistab, et Gen võtab suuna tema kodu poole.

      „Ma viin su koju. Mul on vaja üht-teist teha. Pean korraks ema aitama.” Ta vaatab juba veidi naeratades Saskiale otsa, kohtab seal aga murest ja hämmeldusest segast pilku. „Ära nüüd muretse, kõik on korras. Ma pidin tõesti kella poole üheksaks emale appi minema. Ma unustasin sulle varem öelda.”

      „Aga tegelikult? Kuhu sa kiirustad? Ma vist hirmutasin su väga ära, jah? Oeh, ma poleks pidanud sulle sellist ettepanekut tegema. Oleksin pidanud aimama, et sa ei taha seda. Ma kohe ei oska oma suud kinni pidada,” hädaldab Saskia.

      „Ole nüüd! Sa ei teinud ju midagi valesti. Ma austan sind, et sa ei valeta ega teeskle minu ees, vaid räägid ausalt oma tunnetest. Ma lihtsalt ei oodanud, et see aeg juba kätte on jõudnud. Sa lõid mu jalust, nagu öeldakse,” ütleb Gen nalja visates, püüdes veidigi Saskiat rahustada. „Mul on vaja natuke selle üle järele mõelda. Sa ju ei pahanda, eks?!” räägib ta. Samas ta teab, et midagi järele mõelda pole vaja. Tema ees istub naine, keda ta kogu südamest armastab ning ta teeb kõik, et sellel naisel oleks hea. Gen ei suudaks endale kunagi andestada, kui laseks Saskia endal käest libiseda. Jälle minna lasta, nagu ta seda kooliajal teinud oli. Mees teab, et järjekordne kaotus ühe ja sama naise pärast oleks liialt valus, et seda veel kord läbi elada. Ta on juba otsustanud – ta tahab seda naist. Ka tema suurimaks sooviks on jagada Saskiaga ühist kodu ja kasvatada koos ühiseid lapsi. Kui see just nüüd tulema peab, siis tulgu! Pole siin midagi karta ja pabistada, sest ükskord tuleb see nagunii. Kuid kuidas seda Saskiale öelda? Ei saa ju ometigi kohe rõõmust ogaraks minna ning hüüda: „Jaa, just seda ma tahangi!” Ta peab jääma diskreetseks, näima tugev. Gen on ju ikkagi mees, ja mehed nii ei käituks. Nad on terasemad, kui naised iial arvata võiks.

      „Ei, ma ei pahanda. Muidugi on sul vaja järele mõelda, loomulikult,” vastab Saskia, saamata aru, mis asja siin järele mõelda on. „Ta vist ikkagi ei armasta mind nii palju, nagu ma arvasin. Selles ongi asi,” mõtleb ta, ning ütleb: „Kuule, vii mind jah parem koju. Mul tuli ka meelde midagi, mis on kiiremas korras vaja ära teha …” kogeleb ta.

      „Jajah, viin muidugi,” muigab Gen naist läbi nähes. „Oh, mu kallis! Sa vist ikka ei tunne mind veel õieti. Kuidas sa võid küll minus üldse kahelda?” mõtleb ta endamisi.

      Kui nad Saskia teeotsa jõuavad, tahab Saskia autost ruttu väljuda. Gen aga peatab ta: „Kuhu nüüd? Isegi musi ei anta enam või?” ning suudleb naist. „Ma armastan sind! Helistan sulle homme.”

      Saskia noogutab vaid ning väljub vaikides autost. Ta on ääretult solvunud.

      Gen sõidab kodu poole, ise aina muheledes, endaga rahul olles, et sai veidi Saskiat haneks tõmmata. Naistele meeldivad ju mängud ning seda peavad nad saama. Õrnasooliste pärusmaaks on keerutamine, salatsemine ja igasuguste mängude mängimine. Miks ei võinud siis Gengi seda teha? Saskia on tark naine, küll ta aru saab ja andeks annab.

      „Homme. Jah, homme räägin ma temaga sellest tõsiselt,” otsustab mees ning läheb emaga lubatud toimetusi tegema.

      Saskia on segaduses. Ta ei saa enam mitte millestki aru. Mida Gen siis üldse tahab? Kas teda rahuldab vaid käest kinni hoidmine ja jalutamine ning see ongi kõik? Kas tema hing ei ihkagi midagi enamat? Ei saa ju jääda eluaeg lihtsalt teineteisega käima, või saab? Võib-olla mõni saab, aga Saskia kohe kindlasti ei saa.

      Ta on vihane, ta lausa raevutseb, aimamata, et tegelikult peidab ta vaid valu. Alati on kergem tunda viha, kui taluda valu. Lihtsam on süüdistada teisi kui ennast. Milles aga peab Saskia ennast süüdi tundma? Kas selles, et mees ei taha temaga kooselu? Naeruväärne, kui ei taha seda Gen, tahab keegi teine. Ega siis mehi maailmas ainult üks ole!

      Jah, oleks see vaid nii. Aga Saskia ju teab, et see on üksnes viha, mis temas nõnda kõneleb. Tegelikult tunneb ta meeletut valu, et Gen võib-olla ei tahagi sama, mida tema. Ta uskus, et nad on sarnased, et mõlemad vajavad ühesuguseid asju ja jagavad samu väärtusi. Kas ta eksis? Võis ta tõesti eksida Genis?

      „Ei, Jumal. Palun, ära tee seda! Ära võta teda minult ära, mitte nüüd!” oigab ta tasa. Ta ei usu, et Gen homme helistab, nagu lubas. Ta ei tea, kas mees üldse enam talle kunagi helistab. Rumalus! Muidugi helistab! Saskia kohe nagu naudib enda haletsemist ja virilat olekut. Selline põdemine on justkui temasse sisse kodeeritud. Oma sisimas ta ju teab, et Gen on õige mees ning ei jäta teda tänase pärast maha. Viga on aga selles, et vahel Saskia lausa vajab enesehaletsust. Omal moel talle vist isegi meeldib see. Ta on siis selline nõrk ja abitu, nagu väike tüdruk, kes ta kunagi oli, ning siis pöörati talle tähelepanu. Tema pärast tunti muret, ja alles siis sai ta ennast tähtsa ning vajalikuna tunda.