„Mis neil siia enam asja?” arutles Vivian. „Nad on nüüd Berliinis, seal on veel uhkemad lossid iga nurga peal.”
„Me võiksime ju ka Berliini sõita?” tuli Lindale idee. „Kas meie ei lööks Saksamaal läbi? On seal siis ilusamad tüdrukud või?”
„Ikka ei ole rahul!” lõi Renate käsi kokku. „Alles astub uude majja – juba tahaks Berliini.”
Trepilt kostis sagimist ning hetke pärast ilmusid nähtavale Monika ja Anastassia, proua Kukk väärikalt nende kannul. Ka uued tulijad peatusid üllatunult.
„Ровно Зимний дворец…4” pomises Anastassia.
„Mis ta ütles..?” pöördus venelannat pisut võõrastav Linda Renate poole.
„Et see on nagu Talvepalee Peterburis,” tõlkis viimane.
„Leningradis!” täpsustas Vivian nipsakalt.
Monika, kes vaikides kaetud mööbli vahel ringi oli kõndinud, oli leidnud ühe suure eseme ning tõmbas sellelt nüüd lina ühe ropsuga.
„Ja ongi!” hüüdis ta rõõmsalt. „Klaver!”
Ta võttis klahvidel paar akordi ning ümises uue moodsa laulu esimesi sõnu.
„Nii, tüdrukud, mis te uuest kodust arvate?” astus proua Kukk nüüd saali keskele, toetudes hiiglaslikule söögilauale.
„Natuke õudne on siin…” poetas Vivian, tõmmates selle kinnituseks jaki hõlmu koomale, nagu ta oli näinud näitlejannasid kinolinal tegevat.
„Mina ka kardan täitsa,” toetas Linda teda kiirelt.
„Renate tõmbab kohe kardinad eest, siis saame hakata koristama,” ei jätnud proua Kukk pead tõstvale hirmule aega juurduda.
Tuppa voogas jahe sügisvalgus. Avarad aknad avanesid maja taga olevale väikesele palkonile ja pargile.
„Võtame need linad ära,” hüüdis proua Kukk, eemaldades katte madalalt puhvetkapilt.
„Ja pakite ilusti kokku, mitte ei viska lihtsalt nurka!” rõhutas Renate, piieldes tugitooli kõrval seisvat Viviani ja sinna kõrvale maha poetatud lina.
Minutikese pärast oli teada, et toas on küllalt raskepärane tume mööbel, mis haakus maja välispildi loodud esmamuljega. Kaheksa tooliga ovaalsest söögilauast aiapoolsesse seina jäi nahkmööbliga suitsetamisnurk ja klaver, trepikoja poole aga raamaturiiulid, elektrigrammofoniga raadio ja tühi põrandapind, mida oleks vabalt võinud kasutada tantsimiseks.
„Mina ostaksin siia moodsa heleda mööbli,” leidis Monika.
„Nagu me Käsitööseltsi sügisnäitusel nägime, Karjala kasest!” arendas Vivian kohe mõtet edasi.
Proua Kukk raputas pead, seda küll rohkem reaalsetest võimalustest kui maitse-eelistustest ajendatuna. „Meie kundedel pole midagi väärika traditsionaalse ümbruse vastu.”
„Vaibad peaksid olema,” nentis Anastassia, kes kandis alati vaid väga kõrgeid kontskingi, mille sammud majas ohtlikult vastu kajasid.
Linda tõi kuuldavale hirmuseguse imetlusohke. Ta oli tõmmanud katte kahelt seinal rippuvalt maalilt ning seisis nüüd nagu hüpnotiseeritult tummalt põrnitsevate, ilmselt ammusurnud inimesi kujutavate portreede lummuses.
„Kes need on…?” sosistas ta õhku ahmides.
„Ilmselt Falkenbergide vanavanemad,” pakkus Renate.
„Nii noored vanavanemad?”
„Sa oled ka kunagi vanavanaema!” muigas Vivian.
Proua Kukk lähenes noort daami kujutavale portreele. „Väga ilus,” kommenteeris ta.
„Võiks meil töötada küll, jah?” nipsas Anastassia eemalt.
„Võib-olla need maalid tuleks ikkagi välja vahetada?” tegi Renate ettepaneku, mis näis leidvat aktiivset poolehoidu.
„Päris õudne, kui kogu aeg mingid surnud inimesed pealt vaatavad…” võdistas Monika õlgu ning teised noogutasid.
„Eks näis,” sõnas proua Kukk mõtlikult.
„Kunsti sügisnäituselt võiks midagi ju saada,” pakkus moodsa kunstiga alati kursis olev Vivian.
„Sinu palgast läheks maha või?” osatas Renate ja pöördus siis endiselt vaikselt seisva proua Kuke poole. „Brigitte, teil oli ju endast ka portree?”
„Teil on endast portree?” kordas Linda uskumatult.
„Ah, see on juba paarkümmend aastat vana,” ärkas proua Kukk mõtisklustest.
„Kus see on?” lähenes Monika talle. „Mina polegi näinud!”
Proua Kukk lõi käega: „Seisab kusagil.”
„Kui vana te olete seal?” küsis Linda.
„Sinuvanune,” vastas proua Kukk nostalgiliselt tüdruku suurtesse silmadesse vaadates.
„Kaheksateist või?” päris Linda, nagu ei suudaks uskuda, et perenaine kunagi nii noor on olnud.
„Mina tahaksin küll seda näha,” sekkus Vivian vestlusse. „Kus see täpselt asub? Vanas majas seda ju ei olnud?”
Proua Kukk näis tundvat meeldivat piinlikkust, leides end korraga tüdrukute tähelepanu keskpunktis. „See tehti siis, kui ma esimest korda abiellusin,” ütles ta. „See oli veel enne sõda!”
„Esimest korda?” küsis Monika kahtlustavalt.
„No ikka juhtub,” kinnitas proua Kukk elutargalt.
Linda fantaasia oli juba lendu tõusnud. „Kes see oli?”
Proua Kukk kehitas õlgu, justkui oleks see olnud tavaline noorusvallatus, mida igaüks kord omal nahal tunneb.
„No oli üks mees. Franz. Aga tema ei ela ammu enam Eestis.”
„Proua Kukk on meil ju paruness!” hüüdis Renate eemalt raamatukapi juurest.
Anastassia tegi suured silmad: „Misasja?”
„Franz oli parun või?” küsis Monika.
Proua Kukk lõi laisalt käega, nagu poleks see uudis sentigi väärt ning tal endal ei kõlbaks sellele tähelepanu juhtida.
„Vot nüüd siis teate, kuidas prouaga käituda!” teatas linu sülle korjav Renate valjuhäälselt. Möödudes nendega proua Kukest, peatus ta ja tegi demonstratiivselt kniksu.
„Hiilgus!”
Tüdrukute naerus helises aupaklik noot.
Linda ei suutnud muinasloo jätkumist ära oodata. „Mis temast sai? Oli teil oma loss?”
„See pole ka nüüd nii tähtis,” muheles proua Kukk, andes iga vaevumärgatava žestiga märku, kui tähtis see kõik on. „Ja muuseas „hiilgus” öeldakse vürstidele!” hüüdis ta Renatele järele.
„Ikka tahaks teada ju…” keelitas ka Vivian, seades ennast proua lähedale istuma.
Proua Kukk naaldus vaevumärgatavalt klaverile nagu laulja, kes valmistub esitama ooperiaariat.
„Ma olin siis noor ja rumal,” ütles ta, lastes looritatud pilgul üle andunud publiku libiseda. „Muidugi ma tahtsin abielluda. Franz ise ei olnud parun, tema vanem vend oli. Aga siis hakkas kohe sõda, Franzi vend sai surma… Pärast revolutsiooni küüditasid punased paruneid Siberisse ning Franz kadus kiirelt Saksamaale.”
„Jättis teid maha…?” ahhetas Linda, kelle jaoks iga muinasjutt oleks pidanud lõppema õnnelikult.
„Franzil oli naisi jalaga segada,” ütles proua Kukk iroonilise ükskõiksusega. „Iga toatüdruk käis tema voodist läbi. Mõni toapoiss ka.”
„Lahutasite