„No täpselt nii!” hüüatas nõunik. „Vaat, kui on vajalikke tutvusi, kes on ka vahest mõne teene võlgu, siis kuuleb igasugu huvitavaid asju.”
Proua Kukk võttis taas sisse allaheitlikult malbe poosi.
„Sain vihjest aru. Tunnistan – mina olen tõesti teile nüüd võlgu. Ainult ma ei tea, mida „huvitavat” te minult kuulda võiksite.”
Nõunik Metsla tõusis aeglaselt. Ta oli libedalt sujuv nagu hästiõlitatud kolb, milleta ükski masinavärk ei saa toimida.
„Ma usun et teil avaneb võimalus seda võlga kustutada…” sosistas ta. Proua Kukk teadis, et mehe arvates kõlas see vihje jõuliselt ja sugestiivselt.
Kõlas kiire koputus. Nõunik langes hoobilt tagasi tugitooli, asjalik ja kiretu. Uks avanes ning sisse astus kena sekretär, kes asetas mapi nõutud paberitega ülemuse lauale.
Nõunik Metsla hääles kõlas vaevukuuldav ärritus, mille tingis sekretäri vale ajastus.
„Aitäh, Irene. Tooge… Kas te sooviksite ehk tassikese kohvi?” küsis ta proua Kukelt ning jätkas siis vastust ootamata: „Tooge meile kohvi, palun.”
Sekretär, kellel ilmselt polnud kombeks liigseid sõnu teha, lahkus kerge kummardusega. Proua Kukk seiras teda hindavalt.
„Päris kena sekretär teil,” mainis ta just nagu möödaminnes.
Nüüd oli nõuniku kord protestivalt käed tõsta:
„Ärge Irenet küll palun sellise pilguga vaadake. Ta on siin kabinetis asendamatu.”
„Asendamatuid ei ole.”
Nõuniku hääl muutus taas magusaks. „Kuigi jah, nüüd kus teil on uus ja suurem maja, võib neljast tüdrukust väheks jääda.”
„Viiest!” parandas Proua Kukk teda.
„Tõesti, jah?” päris nõunik rõhutatult viisaka tähelepanelikkusega. „Kes siis vahepeal on proua Kuke kanalaga liitunud?”
„Väike Linda kolis eelmisel nädalal meie juurde,” kõlas vastus. „Jõhvist.”
„Mis te räägite, Jõhvist, jah?” Proua Kukk aimas nägevat kergeid higipiisakesi, mis nõuniku ülahuulel pärlendama lõid.
„Jah. Maalaps. Nagu rukkililleke,” lisas ta tähendusrikkalt.
Nõunik Metsla pühkis taskurätikuga uduseks tõmbuvaid prilliklaase. „Ma pean siis ju kiirelt külla tulema, et uue maimukese ilmumist tähistada…”
Proua Kukk laiutas kutsuvalt käsi, naaldudes ettepoole rohelisele kalevile ja avades otsevaate oma tõusvasse ja langevasse põue.
„Me ei oleks üldse nõuski, kui meie esimene külaline oleks keegi teine kui teie, härra nõunik – teie olete meie rüütel, teie olete meie kaitseingel!”
Nõunik Metsla neelatas.
„Ja teie, Brigitte…” – tema sõrmed hakkasid mänglevalt kõndima mööda proua Kuke kätt – „Olgu teil seal tööl kas või kõik Miss Estoniad, te ju teate et mina käin teie etablissement’is3 ainult teie pärast!”
Proua Kukk sulges hetkeks silmad, nagu ei suudaks end enam kontrollida. „Oh, Elmar…”
Improviseeritud idülli purustas taas koputus, mis sundis nõunik Metslat oma tugitooli prantsatama. Sisenes sekretär kandikuga.
„Teie kohv, härra nõunik, proua Kukk.”
Ebamugava vaikuse katkestas proua Kuke hääl, mis oli nüüd taas kelmikalt väljakutsuv: „Eeee… Irene, kas polnud?”
„Jah, proua Kukk.”
„Kas teie olete oma tööga rahul?”
Sekretär vaatas pisut üllatunult esmalt küsija, seejärel tööandja otsa. Enne kui ta suutis midagi öelda, käratas nõunik Metsla püsti hüpates:
„Irene ei vasta sellele küsimusele! Minge, minge, ma ise…”
Närviliselt lükkas ta segaduses naise ukse poole ning asus ise kohvi valama. Kui uks sulgus, puhkes proua Kukk lõbusalt naerma.
Nõunik Metsla ähkis pahaselt.
„Brigitte, miks te kiusate mind nii? Ei tohi minu sekretäri üle lüüa!”
„Nüüd, kus meil on tänu teile uus kodu, peame mõtlema äri laiendamisele,” vastas proua Kukk.
„Aga mitte minu sekretäri arvelt ometigi!” hüüatas nõunik poolihääli. Proua Kukele oli ütlematagi selge, et mehe kimbatuse põhjuseks olid tema enda fantaasiad, mis kahtlemata olid sekretärineidu ühena proua Kuke asutuse töötajaist juba ka ette kujutanud.
Nõunik Metsla istus.
„Aga nüüd siis… võime kõik paberid allkirjastada.” Galantselt ulatas ta proua Kukele sulepea.
„Jah, härra nõunik.”
„Ja minu tagasihoidlik osalus selles afääris…”
„Ei, härra nõunik. Täielikult unustatud. Aga saab mitmekordselt tasutud.”
Sulg libises üle paberi.
„Hea. Mis saab teie praegusest majast Veerenni tänaval?”
„See uberik läks rendile ja toob edaspidi regulaarselt väikese summa sisse.”
Viimase allkirja lõppu pani proua Kukk rõhutatult punkti, mida ta muidu oma nime kirjutades ei teinud.
„Nii,” jälgis nõunik Metsla tähendusrikast liigutust. „Ja ongi tehtud. Olete nüüd Falkenbergide kinnistu omanik.”
„Mitte mina, vaid minu volitatud esindusel meie väikene aktsiaselts „Härrasteklubi”,” parandas proua Kukk teda. „Nii saame kõik oma väljaminekud kanda kulutuste alla.”
Nõunik Metsla silmitses vestluskaaslast hindavalt. „Teie, proua Kukk, olete üks tark naine!”
„Kana ma ei ole,” nõustus proua Kukk kohvitassi džunglipunastele huultele tõstes.
2. Kolimine
Ehkki oktoobrihommik oli jahe, värisesid veoauto kastis oma kohvritel istuvad neiud pigem erutusest kui külmast. Sõit viis Veerenni tänavalt läbi luksuslike eramajade ja villade rajooni sinna, mis enam Tallinna osa peaaegu ei olnudki. Mändide vahel, eemal teistest majadest, paistis teravatipuline katus. Kas see? mõtlesid kõik tüdrukud järjekordselt. Juba mitu korda olid nad arvanud nägevat oma sihtpunkti; iga kord oli auto teed jätkanud.
Aga seekord vajutas juht lõpuks pidurit.
„Kohal!” sosistas lopsakas punapea, end veel liikuva auto kastis püsti ajades.
Juhikabiini kaasreisija uks avanes ning välja astus proua Kukk; tema järel tema assistent ja parem käsi, Renate. Teiselt poolt hüppas välja sohver ning lähenes kastile, et reisijaid maha aidata.
Dramaatiliselt viipas proua Kukk pimedate akendega maja poole.
„Siin see on, tüdrukud: meie uus kodu!”
Neiud, selle asemel et auto kastist väljuda, olid kogunenud tihedasse gruppi ning silmitsesid hoonet vaikuses.
„Terve see loss või?” küsis üks tüdrukutest arglikult.
„Linda, Tallinnas ongi ainult lossid!” muigas meelas punapea. Tal oli madal, peaaegu mehelik hääl, mis näis pulbitsevat tema võimsa rinnapartii sügavustest.
„See küll enam „kanala” ei ole!” hüüatas kolmas tüdruk, euroopalikult jaheda välimuse ja hoiakuga kõhn blondiin.
Renate pöördus tüdrukute poole:
„Proua Kukk on meist nüüd pärlkanad teinud!”
Veoauto