„Ja kõik on seaduslik ja aus?” päris Renate ettevaatlikult.
„Kõik! Nõunik on selles asjas väga täpne. Talle on ju ka kasulik, et me kesklinnast ära oleme kolinud. Need puud varjavad paljutki.”
„No siin on ikka uhkem härraseid vastu võtta,” möönis Renate. „Vanas „klubis”… ma vabandan…”
„Ei ole vaja vabandada,” lõi proua Kukk käega. „Urgas oli see, ütleme otse välja.”
„See oli ikkagi teie maja…” üritas noorem naine oma esmast hinnangut pehmendada.
Proua Kukke ei paistnud see huvitavat.
„Kümme aastat tagasi – siis käis küll. Aga täna me ei ole enam mingi nurgatagune keldriasutus. Me oleme sisuliselt ministeeriumi osa!”
Renate naeris kergendunult. Kohvritega tüdrukud kogunesid nende ümber, üritades juba kõlanud naljale pihta saada.
Proua Kukk viipas taas maja poole.
„Palun siis kõiki sisse!”
Juhtides kolonni, avas ta värava, millest algas peaukseni viiv kruusatee.
Maja ei olnud moodne ega esmapilgul ei kodune ega romantiline. See oli tüüpiline raskepärane baltisaksa villa, ilmselt ehitatud vahetult enne suurt sõda, mis oli teinud kohalikest sakslastest hoobilt vaenlased. Kahekümne viie aastaga olid eelistused ja maitse palju muutunud; nagu ka võimustruktuurid.
Üle õla vaadates nägi proua Kukk tüdrukuid kokku hoidmas nagu arglikku lambakarja. Nad kõndisid vaikides, hoides perenaisele küll lähedale, kuid jäädes samas aupaklikule distantsile. Proua Kukk mõistis nende pelglikkust – hallis sügisvalguses näis tühi hoone rõõmutu, isegi pahaendeline.
Kiirustades astus ta üles väikesest trepist ning avas välisukse. Tema enda sammude kaja suures vestibüülis pani teda võpatama. Kui valgus põlema lõi, taganes ebameeldiv erutus aga koos varjudega ning kõik ahhetasid üheskoos kergendunult. Maja sisemus tundus olevat moderniseeritud, märksa kodusem, kui oleks võinud arvata, ent samas siiski harjumatult luksuslik.
„Härrasteklubi!” esitles proua Kukk.
„Ongi loss…” sosistas väike Linda, kes Jõhvis veedetud nooruse jooksul ei olnud eales ühtegi taolisse ehitisse astunud.
Pikk ja tumedapäine kaunitar hingas sügavalt sisse.
„Huvitav lõhn on siin, tunnete?” küsis ta vaevumärgatava aktsendiga.
„Natuke nagu muuseumis,” avaldas viimasena sisenenud tüdruk arvamust.
Renate, kes oli maja põhiplaaniga tutvunud, pöördus ringi.
„Üleriiete garderoob on, näe, siin vasakul, ja toad on mõlemal korrusel.”
„Jah, Renate, näita palun tüdrukutele,” oli proua Kukk tänulik, et keegi asjade juhtimise enda kätte võttis.
„Vivian ja Linda on ülemisel korrusel, ja teie, Monika ja Anastassia, olete vaat sealt uksest läbi ja paremale. Vannitoad on üks esimesel, teine teisel korrusel.”
„Blondid üleval, brünetid all,” märkis Vivian.
„Meil on nüüd kolm eraldi kabinetti kundedele, nii et need toad on teile päris omad, nagu kodus,” teatas proua Kukk.
Tüdrukud tõid kuuldavale elevil naeru, ehkki võõra maja kohta kasutatud sõna „kodu” tundus kõigile väga harjumatu.
„Tulge siis minu järel, muidu te eksite ära,” hüüdis Renate ja suundus trepist üles, Vivian ja Linda tema kannul.
„Mina näitan Monika ja Anastassia toa kätte ja siis kohtume saalis,” ütles proua Kukk. Hetkeline ebalev kõhedus oli kadunud ja ta tundis end taas olukorra perenaisena.
„Ma ei jõua ära oodata…” hingeldas Monika.
„Ja mööbel on kõik sees?” küsis Anastassia, skulpturaalne venelanna, kes ettevaatlikult astudes uut ümbrust uuris.
„Jah, perekond lahkus suure kiiruga ja müüs kogu kinnistu maha täpselt nii, nagu siin elati.” Proua Kukk üritas kõndida enesekindlalt, justnagu oleks maja talle läbi ja lõhki tuttav. „Kõik on olemas – isegi voodiriided, nõud, raamatud… saksa keeles muidugi.”
„Pole midagi, oskame!” hüüdis Monika.
Esimene katse leida tüdrukute tuba avas ukse kööki. Kuid millisesse kööki! Ka proua Kukk ise jäi jahmunult seisma.
„Aaah! Kui ilus köök!” kõlas tema selja tagant Anastassia sosin.
Monika oli elevuse väljendamisel valjem. „Elektriahi! Soe vesi!” hüüdis ta ja trügis proua Kukest mööda, et kõike nähtut käega katsuda.
Ülakorruselt kostis rõõmsat kiljumist – blondid olid ilmselt oma toad leidnud ja nendega väga rahul. Monika ja Anastassia vaatasid hetke teineteisele sõnatult otsa ning puhkesid siis nagu kokkulepitult naerma.
Proua Kukk, kes oli teinud paar kiiret sammu teise suunda jäävate uste poole, naasis köögiuksele, õhkudes enesekindlust ja rahulolu.
„No kaua ma ootan? Tahate oma tuba näha või hakkate köögis elama?”
Tüdrukud jooksid proua Kuke viibatud suunas ning avastasid end lihtsast, ent avarast ja puhtast toast. Kaks reformvoodit olid küll voodipesuta, kuid suur kapp vastasseinas näis lubavat, et õdusaks ööks on kõik vajalik olemas.
Monika hüppas kibekiirelt ja justnagu oma lopsakust unustades akna all olevale voodile.
„Mina võtan selle!” hüüdis ta.
Anastassiat ei paistnud ühe voodi kaotamine valikust eriti liigutavat. „Huvitav, kes siin enne elas?” ütles ta omaette.
„Ei kujuta ette, ilmselt toatüdruk ja kokk,” arvas proua Kukk ja plaksutas siis tähelepanu nõudvalt käsi. „Nii, kui olete valmis, siis lähme ja hakkame saali ette valmistama.”
Ta väljus, jättes tüdrukud vooditele püherdama.
Teisel korrusel rähklesid Linda ja Vivian samasugustel vooditel, kräunudes nagu kassid.
„Mina olen muuseas kohe kõrvaltoas, nii et ei mingit liigset lärmi, palun!” hoiatas Renate.
Linda ajas end voodis istukile: „Huvitav, kas see oli lastetuba?”
„Vot ei tea.”
„Ei. Liiga suured voodid laste jaoks,” järeldas Vivian ümbrust silmitsedes. „Mina arvan et siin on peretütar elanud. Huvitav, kas ta on oma päeviku ka kuhugi siia peitnud?”
„Keegi printsess…” õhkas Linda.
„Muidugi,” turtsatas Renate ukselt. „Ja edaspidi hakkategi siin erinevaid „printse” vastu võtma.”
Proua Kukk sisenes ruumi, mis ilmselt oli kuulunud pererahvale. Seal oli suur abieluvoodi, daami tualettlaud ja hulgaliselt uhket mööblit. Ta kõndis ringi, katsudes materjale, hingates sisse toa aurat. Mis iganes siin oli sündinud – mis iganes mälestused olid siia jäänud endistest elanikest –, see kõik pidi nüüd taanduma. Proua Kukk ei olnud nõus oma tuba, oma maja kummitustega jagama.
Toaga oli liidetud peremehe kabinet – seal oli kirjutuslaud, tugitool, raamaturiiulid. Sisustus oli asjalikult elegantne; toa privaatsus pani proua Kuke mõtlema sellele, kui palju saladusi võis siin olla sündinud ja ellu viidud. Ta istus tugitooli ja libistas sõrmedega üle mahagonist lauaplaadi.
Ta oli teinud hea äri. Kummaliselt hea äri.
Mõne minuti pärast kohtuti suures salongis, mis raskete maani kardinate ja valgete linadega kaetud mööbli ning maalidega mõjus taas kord pisut tontlikult. Õhukesse musliini mähitud lühter kumas nagu lapergune kuu, mis on vangi püütud ning jaksab veel vaid nukralt hõõguda. Teise korruse tüdrukud jõudsid kohale