Ain võttis samuti tüki liha ja lisas: „Seda enam, las Kapo uurib, miks inimene talle pandud lootusi ei täida ja tegeleb kummaliste dokumentide allkirjastamisega. Mina ei usu, et inimene muutub üleöö ootamatult ebapädevaks. Lõpetame tänaseks selle teema ja naudime mõnusat õhtut. Muuseas, kas sa oled kuulnud anekdooti, kuidas Belka, Strelka ja tšuktš kosmoses käisid?“
Siis astusid juurde veel paar piknikukülalist ja Ain Troll hakkas anekdooti rääkima. Nii läks õhtu omasoodu edasi.
EVE ÖINE KOHTUMINE TUNDMATUGA
Kätte oli jõudnud 2007. aasta märtsi lõpp. Eve Laur oli otsustanud sõpradega välja minna, et üle mitme kuu lõõgastuda. Lihtsalt liiga palju tööd oli vahepeal ja ta ei olnud mõnda sõpradest kaua näinud. Liiati oli laupäeva õhtu. Otsustati minna piljardiklubisse Bamba Tallinnas Pärnu maanteel vanas Vineeri- ja Mööblikombinaadi hoones.
Eve Laur oli kena blond kolmekümnendate keskpaigas naine. Ta töötas alkoholi hulgimüügi firmas, erialaks baaride-restoranide pehmeks rääkimine ning tarnelepingute sõlmimine. Valdkonnas oli konkurents tugev ning optimaalse lahenduse leidmine ei olnud kergete killast. Kuid tänu heale suhtlemisoskusele ja tugevale närvisüsteemile sai ta oma tööga suurepäraselt hakkama.
Seltskonda, kellega Eve välja pidi minema, kuulusid sõbrannad Anu ja Piret. Hiljem pidi võib-olla lisanduma Anu elukaaslane Einar. Tavaliselt kohtas Bambas laupäeva õhtuti ikka mõnda vana tuttavat. Nii ei tehtudki erilisi plaane.
Piljardiklubi Bamba oli selline koht, kus käib igasugust rahvast, alates natuke vägivaldsetest vene autovarastest kuni kergelt napsitanud direktorite ja riigiametnikeni, kes käisid piljardi pärast. See ei olnud ei eesti ega vene koht. Siin käisid kõik ja rahvuskonflikte reeglina ei tekkinud, kuigi korralikult napsiseid inimesi kohtas seal igal õhtul. See on üsna tavaline kohtades, mis töötavad kella nelja-viieni hommikul.
Sõbrannad jõudsid Bambasse poole kümne paiku ja tellisid kokteilid ning istusid vabasse lauda. Rääkisid juttu maast ja ilmast ning tegid piljardilaua vabanedes paar mängu. Kui mänguisu otsas, võeti uued kokteilid ja istuti lauda tagasi. Kell pool kaksteist saabus Einar koos sõbra Mardiga. Nad võtsid õlled ja istusid lauda.
Umbes kella kaheteistkümne paiku sisenes klubisse ligikaudu kahekümnepealine seltskond vene keelt kõnelevaid mehi. Seltskond oli üsna vindine ja käitus väljakutsuvalt. Nende välimuse ühine nimetaja oli suhteliselt pikk kasv ja väga hea kehaehitus ning nahkjoped. Kohe oli selge, et need ei olnud kohalikud autovargad või pätid. Kohaliku kahtlase kaadri, keda oli juba enne kohal viis-kuus nägu, kohta olid nad liiga sportlikud. Teiseks oli näha, et nad ei tunne üksteist, ja kohalikud tõmbusid pingesse.
Osa seltskonda liikus kohe baarileti äärde tellima, teine osa läks kohti otsima. Kohti oli vähe. Vaba oli üks kuuene laud ja üksikud vabad kohad teistes laudades. Nad hõivasid vaba laua ja vaatasid küsivalt ringi. Siis tõusis üks kogukas sell ja karjus tungival, võiks öelda sõjaväelisel toonil, vene keeles, üle saali.
„Tähelepanu! Ma teen tungiva ettepaneku eestlastest fašistidel ja nende sabarakkudel viivitamatult lahkuda ning vabastada kohad suure Venemaa kodanikele! Kes ise ettepanekust aru ei saanud, sellele teeme ruttu asja selgeks.“
Üks eestlaste seltskond tõmbas kiiresti joped selga ja lahkus ilma jooke lõpetamata pubist. Teine väiksema laua taga istunud seltskond hiilis WC poole, ilmselt sooviga viita aega, et jälgida, kuhu sündmused arenevad, et siis kui vaja väärikamalt lahkuda.
Anu elukaaslane Einar võttis suure lonksu õlut ja ütles: „Siin kisub kismaks. Varsti tulevad meiega ülbitsema ja siis ma ei tea, mida teha. Kakluses jääksime alla, neid on palju.“
„Vastu ei saa jah, aga ma tahaks näha, kas nad hakkavad naisi peksma,“ oli Eve uudishimulik.
„Kurat neid teab. Need on sellised ahvid, et neist võib kõike uskuda,“ arutles Piret.
„Mul on tunne, et meil Einariga on kavalam siit minema minna ja Mardile soovitaks sama. Mul on ettepanek ümber kolida Tommi Grilli. See on siinsamas, nurga taga paarsada meetrit,“ pakkus Anu.
Vahepeal oli sõjakas venekeelne seltskond lükanud põgenenud eestlaste laua kokku oma lauaga, aga endiselt oli neil kohti puudu. Järgnevalt võeti käsile peldikusse hiilinud eestlaste laud. Kõigepealt küsiti naaberlaua venelastelt: „Kes seal istusid? Kas meie omad või tšuhnaad?“
„Mitte meie omad,“ vastas seltskond lakooniliselt.
Klaasid ja joped tõsteti põrandale, laud ja toolid võeti endale. Vallutatud inventar ühendati eelnevalt hõivatud laudadega. See tegevus ei meeldinud aga teenindavale personalile. Saabus näitsik leti tagant ja palus käituda viisakalt.
„Kõige pealt loome korda ja siis käitume viisakalt. Klaase me ei lõhkunud ja nende eesti natsionalistide joped võime ukse taha visata, et need põrandat ei reostaks. Sina oled üks kena vene tüdruk ja ära pahanda meie peale.“ Üks sell võttis taskust sada krooni, surus selle tüdrukule pihku ja ütles: „Tee selle eest pärast tööd üks jook ja ära pea viha.“
Tüdruk võttis joped ja tõstis need WC ukse taha. Seejärel korjas põrandalt kokku klaasid ja viis need pesuruumi.
Selle arengu järel jõi Mart kiirelt oma õlle lõpuni ja ütles.
„Lähme Tommi Grilli, enne kui keegi meil siin kulmu rulli lööb.“
Ta tõmbas jope selga. Anu tõmbas samuti jope selga ja ütles Einarile: „Mis sa passid? Tõmba jope selga ja laseme jalga.“
Einar tõmbaski rahulikult jope selga, püüdes väärikust säilitada. Ta tegi sellise näo, nagu oleks tal olnud ammu plaan lahkuda.
Ülbitsejate seltskond korjas samas kokku vabu toole ja selgitas välja saali teise poole rahvuslikku kuuluvust. Väike arutelu toimus kohalike pättide seltskonnaga, kus oli ilmselt ka paar eestlast. Väga pikaks jutt ei kujunenud. Varsti suruti lepituse märgiks käsi ja tüübid liikusid saalis edasi.
Anu tegi ettepaneku Evele ja Piretile ka nendega ühineda, aga Eve arvas teisiti.
„Ma tahan näha, mis siin edasi saab. Mul on lihtsalt sportlik huvi teada saada, mis sellid need sihukesed on. Ma tunnen, et väike adrenaliinilaks kuluks ära. Ma loodan, Piret, et sa jääd mulle seltsiks?“
Piret mõtles hetke ja vastas: „Ok. Vaatame siin pool tundi ja tuleme teile Tommi Grilli järele.“
Samal ajal hakkasid kaks tursket selli Eve seltskonna poole liikuma, kuid peatusid, sest teises saalinurgas läks tõuklemiseks ning nad läksid tagasi.
Einar, Mart ja Anu tõusid ning suundusid ukse poole. Nad ei tahtnud füüsilisse konflikti sattuda. WC-st väljunud seltskond haaras ukse kõrvalt joped ja lahkus samuti kiiresti. Tundus, et neil ka ei olnud kaklemise tuju. See oli ka täiesti mõistetav, sest kahekümne väga hea kehaehitusega ja ilmselt ka hästi kakelda oskava selli vastu polnud šansse.
Tõuklemine kippus minema kakluseks, sest venekeelsed jõmmid leidsid neli umbes kolmekümneaastast meest, kes ei olnud ka just kehva kehaehitusega. Suurema lööma hoidsid ära baaridaamid, kes pressisid ennast kähmlejate vahele. Eelmises intsidendis osalenud tüdruk palus venelastel rahuneda, teine eestlasest baaridaam palus neljasel seltskonnal rahuneda: „Palun, poisid, rahu. Me ei taha politseid majja. Meil on siin olnud kaklusi ja meil on viimane hoiatus kaelas. Kui politsei täna tuleb, peame võib-olla poe kinni panema. Te olete meil tihedad kliendid, pakun teile kokkulepet. Iga mees saab täna baarist kaks jooki tee peale kaasa ja kui järgmine kord tulete, on tund piljardit ja esimesed õlled maja poolt.“
Üks noormeestest vastas vihaselt: „Nad on ilgelt ennast täis tiblamölakad. Kuidas ma saan niimoodi, saba jalge vahel, putket panna?“
„Ma palun, poisid, tehke seda minu heaks. Please,“ palus baaridaam.
Teine baaridaam palus venelasi.
„Minge palun