„Kuule, lõpetame selle jutu tänaseks,“ käratas Tarmo. „Mul on sellest kõigest tänaseks siiber. Võtame uued õlled ja räägime naistest. Kõik, mitte üks sõna rohkem.“
Mehed vahetasidki teemat ja üritasid õlut juua lõõgastuseks, mitte halbade mõtete võimendajaks.
MIS TOIMUB MERENDUSES?
Oli 2005. aasta septembri lõpp. Mõned päevad tagasi oli olnud niinimetatud Tallinna vabastamise aastapäev. Pronkssõduri juurde oli jälle tassitud hulgaliselt lilli ja lehvitatud seal Vene lippe. Andres Aavik möödus just Pronkssõdurist, kelle ees lilled hakkasid juba närtsima, ja suundus oma erakonna kontori poole. Tal oli ees kohtumine ühe vana sõbraga, kes oli palunud abi ühe riigile ohtliku probleemi lahendamisel.
Andres Aavik oli neljakümne aastane väikeettevõtja, kes oli poliitikaga hobikorras tegelnud juba aastaid. Oma erakonna liige oli ta juba üheksakümnendate algupoolelt, kuid viimased viis aastat oli ta olnud päris aktiivne. Ta tundis, et peab tegema midagi konkreetset oma maailmavaate kaitseks ja loomulikult oma Eesti Vabariigi heaks. Viimastel aastatel oli tekkinud tunne, et kui tema ei tee, mida vaja, ei tee seda keegi teine tema eest. Või mis veelgi hullem: keegi otsustab tema eest, sest ta ei tee oma passiivsuse tõttu otsuseid ja keegi ei saa teada tema arvamust. Kahjuks oli riigis maad võtnud arusaam, et üksiku inimese arvamus ei maksa midagi. Kõik otsustatakse kuskil hämarates kambrites ja rahvast sõidetakse teerulliga üle. Ka Andres oli mõnes mõttes sellega päri, aga ta arvas, et paljus on inimesed ise süüdi. Demokraatlikus ühiskonnas on ikka olemas mõned võimalused oma häält kuuldavaks teha. Andres uskus demokraatlikesse põhiväärtustesse ja pidas kõige suuremaks ohuks oma riigile demokraatia hääbumist.
Viimasel ajal olid lisaks demokraatias pettumisele ja parlamendi halvustamisele ning naeruvääristamisele toimuma hakanud veel mingid protsessid. Veel kolm-neli aastat tagasi käisid kaks korda aastas Tõnismäel Suure isamaasõja veteranid ja väetimatega kaasa tulnud saatjad. Toodi lilli, poetati pisar, näidati noorest põlvest armsaks saanud Nõukogude sümboolikat, võeti vana võitluskaaslasega Punaarmeest vana kombe järgi pool klaasi viina. Kui hästi läks, tõmmati mõni lugu karmoškast ja vihuti vastavalt tervislikule seisundile tantsu. Septembrikuised kogunemised hakkasid juba peaaegu hääbuma. Nüüd olid toimunud muutused: noori oli rohkem kui veterane. Ontliku välimusega keskealised mehed organiseerisid lillede panemist ja tegid spetsiaalse riistaga maasse auke. Nõukogude sümboolika hakkas asenduma Venemaa sümboolikaga.
Ees ootav kohtumine oli seotud laevanduse ja riikliku turvariskiga. Andrese lapsepõlvesõbrast Tiit Naerisest oli tänaseks päevaks saanud laevakapten ja tunnustatud laevandusekspert turva- ja päästesüsteemide alal. Peterburi Kõrgema Merekooli lõppetanud mehe töökoht oli ühes suures laevafirmas, kus ta vastutas laevade turvalisuse ja päästesüsteemide toimimise eest.
Asi pidi olema pakiline. Nimelt on ta teemaga tegelevatele ametkondadele teinud märgukirju ja suunanud tähelepanu vajadusele olukorda kiiresti muuta. Vastuseid ei tule või leitakse, et probleemi ei ole, ja süüdistatakse teda tontide nägemises. Kuna ametnikud ei reageeri, ei näe ta muud võimalust, kui üritada probleemi lahendada poliitikute abiga.
Selle kohtumise tarvis oli Andres ühendust võtnud riigikogu liikme Ain Trolliga, kellega ta sai hästi läbi ja oli suhelnud ka väljaspool erakondlikke tegevusi. Ain oli Riigikogusse kuulunud taasiseseisvumisest alates ja riigi turvalisuse teematika kuulus tema kompetentside hulka. Kohtumispaigaks oli valitud erakonna kontori saunaeesruum, mis oli rahulik koht ja ei tõmmanud külalisele liigset tähelepanu.
Andres jõudis erakonna kontori juurde ja sama aegselt sõitis maja ette ka Tiit. Mehed tervitasid ja sisenesid majja. Mõne minuti pärast sisenes ka Ain Troll. Ta oli Andres Aaviku eakaaslane, natuke üle keskmise pikk, tugeva kehaehitusega mees.
Pärast saunaeesruumis istet võtmist, tutvustamist ja lühikest viisakuste vahetamist asuti kiiresti asja kallale.
Tiit Naeris võttis mapist paberid ja ulatas kummalegi vestluskaaslasele paberi ning ütles: „See on lühimemo teemast. Ei tahtnud sellest väga täpselt telefonis rääkima hakata. Ma ei taha välja näidata, et selle teemaga aktiivselt tegelen, eriti veel poliitikute kaudu. Lugege läbi, pärast selgitan täpsemalt.“
Paberil olev memo oli selline:
Memo mereohutusalaste turvaauditite kohta.
Eesti Veeteede Amet on vastavalt Rahvusvahelisele IMO (International Maritime Organization) konventsioonile osa oma kohustusi, mis on sätestatud Meresõiduohutuse seadusega, delegeerinud vastavat kvalifikatsiooni omavatele ettevõttetele.
Eesti Veeteede Amet on andnud kohustuse kontrollida, vastavalt seadusele, regulaarselt ja kohustuslike perioodide vahel pisteliselt kõiki Eesti Sadamate Registrisse kantud sadamaid ja Eesti Laevaregistrisse kantud laevu.
Eesti Sadamate Registrisse kantud sadamaid kontrollib üks nimekiri ettevõtteid ja Eesti Laevaregistrisse kantud laevu teine nimekiri ettevõtteid. Need ettevõtted on registriühingud, vajaliku kvalifikatsiooniga turvaettevõtted ja kindlustusühingud.
Laevade ja sadamate turvaülevaatuse ehk turvaauditi alla kuulub muu hulgas tuleohutus, evakuatsiooni plaanid, käitumine terrorismiohu korral.
Murettekitav faktor on Vene Laevaregistri kuulumine laevade turvaauditit sooritavate ettevõtete hulka.
Vene Laevaregister on juuriidiliselt eraettevõtte, mille 100 % omanik on Venemaa Föderatsioon, s.t. analoogne ettevõte Eestis töötavate Eesti Lootsi ja Eesti Energiaga.
Eesti jaoks on eriline turvarisk see, et Vene Laevaregister võib kontrollida Eesti reisilaevade turvasüsteeme ja valmidust eriolukordadeks.
Veel suurem turvarisk on kontrolli teostamine sadamates. Sadamas seisev laev on ühtne süsteem sadamaga. Teisisõnu, sadamas seisva laeva turvaplaanide sobivuse ja piisava valmiduse hindamiseks on õigus auditeerijal nõuda välja sadama turvaplaane.
Hinnates praeguseid suhteid Venemaaga ja Venemaa soovi külvata Eesti riigis võimalikult palju segadust, on selline turvaauk Eestile ohtlik.
Eelmainitud turvaauditite sooritajate nimekiri hakkas kehtima 01.07.2005
Hetkel ei ole Veeteede Ameti kodulehelt leitav auditeerijate nimekiri ega määrus selle kinnitamise kohta.
„Päris karm,“ tunnistab Ain Troll. „Oled sa päris kindel, et selline dokument ja määrus ikka eksisteerib? Mulle tundub see foobiku üleerutunud fantaasiana.“
Tiit Naeris vastab kindlalt: „Kui ma põeks mingeid foobiaid, siis ma sellises firmas ja veel vähem sellel ametikohal ei töötaks. Olen näinud nii nimekirja kui määrust. Need dokumendid on meil firmas olemas, aga ainult sisemiseks kasutamiseks ja neid ma ettevõttest välja tuua ei tohi. Kogu nimekiri on siin, kirjutasin lihtsalt välja.“ Ta ulatas meestele järgmised paberid.
Andres vaatas pabereid ja tunnistas: „Need ülejäänud tunduvad enamvähem soliidsed olevat.“
„Nende teiste hulgas on ka väikese küsimärgiga firmasid. Just kompetentsi poolest, aga üldiselt veavad nad välja,“ vastas Tiit.
„Vene Laevaregister ei ole nüüd küll mingi sõltumatu ekspertfirma. Venemaal ei ole kunagi olnud sõltumatuid riigiettevõtteid. Eriti veel tänasel Putini Venemaal, kus varsti ei ole enam mitte ühtegi suurt sõltumatut eraettevõtet. Jukose protsess peaks meil eheda näitena kõigil meeles olema.“ ütles Andres ja naeratas mõrult.
„Jumala tõsi, siin on tegemist puhtalt Venemaa riiklike huvide kaitsja ja elluviijaga. Ma julgen väita, et tegemist on FSB käepikendusega.“ kinnitas Ain Troll.
„Täienduseks võin lisada, et Vene Laevaregister asub Peterburis FSB-ga ühel tänaval. Majade vahe on alla 100 meetri,“ lisas Tiit ja jätkas: „Ma saan aru , et probleemi tõsidusest on siin laua taga aru saadud, kuid siiski teen veel mõned täpsustused.
Esiteks, reisilaevade kontroll ja sellega seotud ohud. Reisilaevadel on tehtud pärast 11. septembrit 2001 tugevat terrorismi ennetavat tööd. Selle töö vajalikkust kinnitasid hiljuti toimunud