“Mis su nimi on?” küsis õde Susalt.
“Susa.”
“Nii. Mina olen õde Aino. Mul ei ole kahjuks nii väikest kitlit, et sulle anda. Kui sa, Susa, tahad magada, siis võid siia voodi peale pikali heita.” Laua kõrval oli nari.
Ma sidusin Jo Jo kitli kukla tagant kinni. Jo Jo näitas mulle näppudega, et ta ei taha, et tal vittu raseeritaks.
“Jah, ma tean,” ütlesin.
“Teie tulge kõrvalruumi,” ütles õde Jo Jõle.
Nad läksid teise tuppa ja uks jäi vahelt lahti.
Õde kohmitses mingi riistapuu kallal. “Palun heitke siia pikali.” “Palun rääkige aeglaselt ja nii, et ta näeks teie huulte liikumist. Ta on kurt,” ütlesin õele.
Õde pöördus Jo Jo poole: “Palun heitke siia pikali.” Ta näitas käega narile.
Nari oli kõrge. Jo Jo ronis sinna peale.
Ma aitasin Susal riideid seljast.
“Kas ma võin ka sinna minna?” küsis Susa.
“Ära mine.” Otsisin oma kotist Susa susse. Neid polnud.
“Jäta oma villased sokid jalga.” Võtsin oma kitli seljast, võtsin kampsuni seljast ja panin kitli tagasi selga. Sidusin oma kitli paelad selja tagant kinni ja istusin narile.
Õde plaasterdas Jo Jõle traadid kõhu peale ja pani oma riistapuu tööle. See näitas ostsilloskoobil elektrokardiogrammi. Kõver võnkus ekraanil üles-alla ja see oli nagu filmis. Ma olin roidunud ja mul veeres peas aeglasi mõtteid. Kui näeksin kellegi tapmist, siis oleks see ka nagu filmis. Sünnitus ehk ei ole nagu filmis. On see Jo Jo või lapse süda? Vist lapse, kui see on üldse kardiogramm. Susa nõjatus mu vastu ja ma võtsin ta sülle. Millal raseerimisest rääkida? Jo Jo ägises laua peal ja katsus ennast kõverasse tõmmata. Õde patsutas ta kätt ja noogutas talle. Imelik, et kõik on nagu on. Nüüd on siis nii. Ma ei tahtnud seda mõtet. Istusin õe laua ääres ja keerasin lahtise ajalehe laual enda poole. Otsisin, mida saaks ristsõnasse juurde kirjutada. Leidsin. Vaatasin pastapliiatsit laual. Ma ei võtnud seda. Lugesin veel ristsõna. Katsusin meeles pidada, mis ruute ma mõttes täitsin, ja püüdsin nende ruutudega ristuvaid sõnu mõelda.
Susa läks mu süles raskeks. Ta pea vajus lonti. Ma tõstsin ettevaatlikult ta narile pikali. Ta puutus vastu jahedat plastikaati ja haaras mul kaelast. Paitasin ta pead.
“Ma panen sulle oma kampsuni peale.” Võtsin ta käed enda kaela ümbert ära. Ta pani pihud kokku ja käed põse alla. Laotasin oma kampsuni talle peale ja pöördusin ristsõna juurde tagasi.
“Mul on vaja pabereid täita,” ütles õde mulle teisest toast.
“Jah,” ütlesin maja mõtlesin ristsõna sõna.
“Mitmes sünnitus?”
“Esimene.” Ma ei suutnud sõna välja mõelda.
“Mitmes rasedus?”
“Ma ei tea.”
“Mitmes rasedus?” küsis õde Jo Jolt.
“Kolmas rasedus,” ütles Jo Jo. Sõna oli – matšeete.
“Esimene sünnitus?”
“Esimene sünnitus. Üks oli abort, üks katkes.”
“Mis haigusi olete põdenud. Mis haigusi ta on põdenud?”
“Ma ei tea,” ütlesin ma.
“Ma ei tea,” ütles Jo Jo. “Tavalisi haigusi. Mumps ja veel midagi. Kollatõbe ei ole.”
“Suguhaigused?” Eesti kirjanik oli Teet Kallas.
“Trihhomonoos.”
“Millal?” Aedvili oli kapsas.
“Kaks aastat tagasi.”
“Kõik või veel midagi?”
“Kõik.” Jo, le, mi, na, so, ra, di, jo. Ra. Või na?
“Millal sünnituse tähtaeg on?”
“Kahe nädala pärast.”
“Ja mis kell see algas.” Õde tõusis taburetilt ja uuris Jo Jo jalgevahet.
“Kell üks,” ütlesin ma.
Mul oli õdus istuda. Ehk istuksime veidi, lobiseksime ja läheksime koju tagasi. Ostsilloskoobil jooksid ühesugused kõverad. Nõgi joonistas samad kõverad paberile. Õde sehkendas kraanikausi juures. Jo Jo tõstis pead.
“Ta palus, et ei raseeritaks, kui nii võib.”
“Ega ma palju ei võta. Alt peab natuke võtma, aga ülevaltpoolt ma jätan kõik nagu on. See laps ju magab teil.”
“Ta jäi magama.” Näitasin Jo Jõle: natuke raseeritakse. Jo Jo lasi pea tagasi narile.
Õde raseeris Jo Jo vittu. Ma ei suutnud enam meelde jätta sõnu, mis ma olin ristsõnasse välja mõelnud. Lükkasin ajalehe laual endisesse asendisse.
Õde keeras kasti peal nuppuja pilt kadus ekraanilt. Ta rebis väljajoonistatud kardiogrammi ära ja kleepis selle mingite teiste paberite juurde. Ta tõusis ja vaatas Jo Jõle otsa. Ta patsutas Jo Jo käsivart ja võttis kleepsudega traadid kõhult. “Tõuske nüüd üles,” ütles ta hästi selgelt.
Jo Jo tuli minu juurde. Ma hoidsin ta kätt ja silitasin ta kõhtu. õde korjas toolilt me riided ja riputas kappi. Ta andis mulle rohelise presentkoti: “Pange jalanõud siia kotti.” Pistsin kingad kotti ja krookisin kotisuu kinni.
“Ega te joonud ei ole?”
Vaatasin õele otsa. “Ei ole.”
“Siis on hästi. Ma arvasin ka, et ei ole.” Ta riputas kingakoti meie riidepuu külge ja keeras kapi lukku. “Võtke oma Susa siis sülle.”
Võtsin Susa sülle. Ta ei ärganud.
“Kolmas korrus,” ütles õde.
Seisime kolmanda korruse koridoris, sünnitusosakonnas, laua juures ja vaatasime, kuidas õde vaatas meie pabereid. “Istuge, mis te seisate.” Istusime. Õde vaatas Susat mu süles ja vaatas pabereid edasi.
Meie vastas oli palatiuks lahti. üks naine lamas kõrgel sünnituslaual, põlvist kõverdatud jalad seina poole laiali, ja vaatas mulle otsa. Sünnituslaua kõrval istus mees, minu poole seljaga. Mees vaatas, kuidas ta naine mind vaatas, ja pöördus siis ringi. Me vaatasime mehega teineteisele otsa. Mehele ei meeldinud, et ma vaatasin.
“Miks…” ütles mees minu poole vaadates. “Aaa,” ütles ta naine ja haaras ta käest ja mees pöördus naise poole. Ma tõusin ja istusin kaugemale.
Tuli kaks noort plikat. “Tüdrukud,” ütles õde, “viige nad sinna.”
“Tulge, palun,” ütles praktikant. Tõusime püsti.
“Kas te olete abikaasa?” küsis õde.
“Ei.” Susa mu süles oli raske.
“Ahah,” ütles õde. Ootasin, kas ta ütleb veel midagi. Ta ei öelnud.
Praktikant seisis palatiukse juures. Jo Jo läks palatisse ja ma läksin talle järele. See oli suur ja kõrge ruum paljude vooditega. Oli kõrgeid nikeldatud sünnituslaudu ja madalaid, lina ja kilega kaetud kušette.
“Las ta heidab pikali,” ütles neiu. “Arst tuleb kohe. Laps jääb siia?”
“Jaa.”
“Pange ta siia kušetile. Ma toon talle teki.”
Ruumis oli hele valgus. Panin Susa pikali ja kotid palatinurka maha. Istusin Jo Jo kušeti kõrvale toolile. Jo Jo vaatas lakke. Ta oli väsinud.
Puudutasin ta kätt: “Tahad võileiba ja kohvi?”
Jo Jo raputas pead. “Vett juua,” ütles ta.
Palatis