Kogu moos. Peeter Sauter

saaks, ma ei tulekski voodist välja.”

      See oli tavaline, sada korda kuuldud jutt, aga tema ükskõikne toon tegi tuju sandiks.

      Tulin koju, isa ei olnud ja ema oli selle asemel, et olla mõru ja vaevatud, hoopis pehme ja sõbralik. Ta pakkus mulle köögis süüa. Ma ei saanud millegipärast ta vastu sõbralik olla. Kuigi, tema olemine meeldis mulle väga. Võibolla kartsin sentimentaalseks muutuda. Ja ma olen kogenud, et ta võib olla soe ja sõbralik, aga kui hakkad temaga sõbralikult rääkima, ütleb ta äkki midagi külma. Ta nagu kardab headust ja sõbralikkust. Või sellelt pettasaamist. Ja nüüd olin ma morn ja kinnine. Ema käis ringi, kastis toas lilli, pühkis köögipõrandat, pesi mingeid nõusid ja võttis aeg-ajalt paarilauselise jutuotsa üles. Aga mina nullisin kõik need jutuajamised.