“Tahan küll.”
“Tassist või klaasist.”
“Rohelisest tassist.”
Valasin jogurtit rohelisse plastmasstassi ja rüüpasin piimaga kohvi.
“Issi, aga väljas on pime.”
“Jaa, praegu on öö. Võta võileiba, millist sa tahad.”
“Issi, aga miks me siis sööme, kui väljas öö on. Ega siis ei sööda ju hommikusööki, kui väljas öö on.”
“Jaa, aga me lähme haiglasse, sest Jo Jo hakkab sünnitama.”
“Kas mina lähen ka?”
“Kas sa tahad?”
“Tahan, jaa.”
“Siis tuled sina ka, aga see võib seal kaua aega võtta.” “Ma tahan nüüd pissile.”
“Mine siis ruttu.”
“Aga mul ei ole ju midagi jalas. Ma ei saa ju minna, kui mul ei ole midagi jalas. Kas sa siis ei tea.”
“Hea küll.”
Võtsin Susa sülle ja viisin kempsu. Koridoris ütles ta:
“Oota,” ja vajutas kempsutule põlema. Kempsus ütles ta: “Issi, aga arva ära, kes pani kempsus tule põlema?” Ma tõstsin ta põrandale. “Arva, issi.”
“Istu ilusti poti peale ja lase soru õigesse kohta ja pühi pärast ära, eks.” Lükkasin kaane üles ja tahtsin Susa prilllauale tõsta, aga ta ei lasknud ja ütles:
“Saan isegi.”
“Hea küll. Ma olen köögis.”
“Aga kas see on poiss või tüdruk?”
“Ma ei tea veel.”
“Oota,” kuulsin, kuidas piss tuli. “Kui on tüdruk, siis paneme nimeks Jänku. Jänku või Marta, eks issi.”
“Vaatame seda asja.”
Läksin tuppa. Jo Jo istus tugitoolis, jope seljas, ja vaatas mulle otsa. Tugitooli kõrval oli punnis spordikott, lukk kinni tõmmatud, ja käekott.
Vaatasime teineteist.
“Ma söön lõpuni. Siis ma lähen takso järele. Kas sa paned seni Susa riidesse?”
Jo Jo näitas näppudega: kas sinaja Susa tulete kaasa? “Jaa, me tuleme mõlemad kaasa.”
Ta näitas: kas sinaja Susa olete seal, kui ma sünnitan? “Jaa. Ma loodan, et nad lasevad meid kõiki sisse. Võibolla saab Susa seal kuskil magada. On sul okei?”
“Mul on okei. Varsti võiks minna.”
“Hea küll. Susa pissib praegu. Ma panen meile mõned võileivad kaasa. Kas sul on vastuvõtuosakonna telefon?”
Jo Jo kummardus, võttis kotist märkmiku, tühja paberi ja pastaka. Ta kirjutas numbri mulle välja. Mõtlesin, kas ta on endast väljas või lihtsalt hästi keskendunud.
“Sul on haigekassa kaart ja kõik paberid, mis iganes?” Jo Jo noogutas.
“Millist taksot sa tahad?”
Jo Jo näitas: mine juba.
Ma võtsin köögisahtlist kilekoti, vajutasin võileivad kokku – üks juustusai sattus kokku pasteedisaiaga, ja panin need kotti.
Võtsin leivakoti ja termose. Läksin ruttu tahatuppa. Pistsin termose ja leivakoti õlakotti ja otsisin pilguga riiulilt. Võtsin raamatu ja pistsin kotti. Tõmbasin käigupealt jope selga ja keerasin ukse lahti.
Trepikojas, enne ukse kinnitõmbamist, märkasin, et mul oli kott õlal. Mõtlesin hetke ja tõmbasin ukse kinni.
Panin õues suitsu põlema ja astusin taksopeatuse poole. Tänavalaternad põlesid. Tänav oli tühi ja mul oli kerge astuda. Tõmbasin suitsu sügavalt sisse. õhk oli külm ja ma peaaegu ei tundnudki suitsu maitset.
Eemalt tuli riigitakso. Ma ei peatanud seda. Hulpisin üle lund täis tänava. Putkatuled põlesid. Mõtlesin, kas võtta putkast üks lonku, mu samm läks aeglasemaks. Samm läks uuesti kiireks. Viskasin pika koni hooga hästi kaugele.
Peatuses seisis üks Opel-takso, üks riigitakso ja üks erakas. Istusin riigitaksosse ja ütlesin aadressi. Juht kordas aadressi. Masin pööras ringi.
“Oodake, sõitke korra tagasi sinna telefoniputka juurde. Ma pean helistama.”
“Telefoniputka juurde,” ütles taksojuht. Ta oli istmetevahesse pannud paksu pruuni raamatu, mida oli lugenud. Raamat oli pandud nii, et ma ei näinud autorit ega pealkirja kaanelt ega seljalt. Uurisin, kas hind oli kirjutatud vene või eesti keeles. Ei saanud aru.
Tõstsin telefonitoru. Ootasin hetke ja valisin Susa ema numbri. Telefon kutsus ja ma panin toru hargile. Otsisin taskust Jo Jo antud numbri ja võtsin toru. Mõtlesin. Helistasin. Võeti kohe vastu.
“Tere. Ma toon teile nii poole tunni pärast ühe sünnitaja. Ta on kahekümneaastane, looteveed tulid ära ja valud algasid kell üks, see on tal esimene sünnitus, nimi on Jo Jo Laht, ütlen tähthaaval: jott, oo, see on üks nimi, siis teine nimi, jott, oo, ja siis perekonnanimi – ell, aa, haa, tee. Ta on kurt.” Mulle tundus mu jutt veider. Teisel pool oli vaikus.
“Esimene sünnitus?”
“Jaa.”
“Mis kell valud hakkasid?”
“Kell üks.”
“Ja looteveed tulid ära?”
“Jaa.”
“Ootame teid.”
“Nägemiseni.”
Panin toru hargile ja ootasin veel paar sekundit, käsi torul. Putkal olid alumiiniumseinad, aknaid polnud. Panin suitsu põlema ja kiskusin mõned tihedad mahvid. Viskasin koni põrandale ja astusin peale.
Istusin taksosse ja ütlesin aadressi. Taksojuht pani paksu pruuni raamatu istmetevahesse ja kordas aadressi. Ma ei saanud aru, kas tal oli aktsent või ei. Raamat oli istmetevahes nii, et ma ei näinud, mis raamat see oli või mis keeles. Ei saagi teada, mõtlesin.
“Siin?” ütles taksojuht.
“Jaa. Te peate veidi ootama. Ma võtan ülevalt kaks prouat peale.”
Ootasin, kas ta ütleb midagi. Ta ei öelnud. Vaatasin taksomeetrit. See näitas juba üksteist krooni ja ma mõtlesin, kui palju sünnitusmaja-ots minna võib. Kuuskümmend või seitsekümmend. Ja kui tagasi ka, siis üle saja. Taksojuhi käsi oli raamatu peal, aga ei liigutanud seda. Tegin ukse lahti ja läksin välja.
Jo Jo tõmbas Susa kombinesooni lukku kinni ja vaatas mu poole üles. Ta tõmbas luku poolde vinna ja hakkas salli panema. Susa krabas salli oma kätte ja proovis seda ümber kaela vedada.
“Tee palun kähku,” ütlesin ma.
“Kas Jo Jo on haige?”
“Ei. Ta hakkab sünnitama.”
“Tal kõht ju valutab. Sellepärast valutabki,” seletas Susa. Ma panin oma koti põrandale, panin Susa tunkede lahtijäänud nööbi kinni, tõmbasin salli sirguja kombinesooniluku lõpuni kinni. Jo Jo seisis liikumatult. Käekott oli tal käes ja spordikott ukse kõrval maas. Pidasin oma kotti silmas.
“Issi, aga mutt tuleks ka kaasa.”
“Las ta tuleb. Pane ruttu kummikud jalga.” Susa juuksed olid sassis. Läksin vannituppa. Võtsin riiulilt kammi ja kaks juuksekummi.
“Kas sa jogurtit sõid?”
“Rohkem ei söönud. Ainult enne, kui ma kempsu läksin, sõin.”
“Kas sa lähed alla taksosse,” küsisin Jo Jolt ja ta raputas pead. Läksin kingi jalast võtmata kööki. Võtsin külmutuskapist ühe avamata jogurti ja panin taskusse. Võtsin sahtlist teelusika ja panin taskusse. Vaatasin köögis ringi. Gaas oli välja