„Nina,” ütlesin ma sosinal, „mis on juhtunud?”
Sosin oli vist liiga vaikne, Nina ei liigutanudki ennast. Uksest sisse astudes oli mulle avanenud pilt, millest põrandal kössitav Nina oli ainult üks osa. Kogu ruum oli segi paisatud, mu paberid vedelesid maas, arvutihiir rippus üle lauaserva ja arvuti undas hüsteeriliselt.
Olin paari sammuga Nina kõrval ja asetasin käe talle õlale. Tüdruk tõmbus eemale, nagu oleksin ma teda löönud.
„Nina,” kordasin veel kord, „on sinuga kõik korras?”
Mitte midagi nägevate silmadega vaatas tüdruk mulle otsa ja ta pilgust kiirgas meeletu valu. Kiire pilk ta näole, kätele ja jalgele andis siiski tunnistust, et füüsiliselt polnud tal midagi viga. Vaatasin uuesti Nina käsi ja nägin nüüd, et sõrmenukid punetasid, nagu oleks ta kellegagi kakelnud.
„Nina,” ütlesin veel kolmaski kord, sest kahte esimest polnud ta ilmselgelt tajunud, „see olen mina. Ära karda, kõik on hästi.”
Sõnad kõlasid õõnsalt, kuid paremat ei osanud ma hetkel välja mõelda.
Vett! Loomulikult, sellistel hetkedel pakutakse vett. Ja kõige lähem vesi oli Nina kotis. Selles olin ma jõudnud korduvalt veenduda, sest igal hommikul tõstis tüdruk pudeli Eviani oma töölauale. Alles siis oli ta valmis tööpäeva alustama.
Vaatasin otsides ringi ja leidsingi koti päris käeulatusest. Pistsin käe kotti ja välja tõmbasin selle juba koos pudeliga. Justnagu janusel hobusel hakkas Nina pilk avatud veepudelit nähes selginema. Ulatasin pudeli tema poole ja ahnelt jõi ta mõned sõõmud. Seejärel ta keha otsekui vabanes pingest ja tüdruk toetas selja vastu riiulit. Viimaks sosistas Nina fanaatilise veendumusega, ise minust mööda vaadates:
„Mitte keegi ei tohi mind lüüa. Mitte keegi …”
Ühtäkki meenusid mulle trepil vastu jooksnud tüübid. Kas nemad olidki siin peremehetsenud?
„On sinuga kõik korras?” küsisin uuesti.
Nina vaatas lõpuks mulle otsa. Ta noogutas ja tõstis veel kord pudeli oma ahnetele huultele. Paistis, et kõige suurem šokk hakkas üle minema.
Tasapisi valgus Nina näkku veri tagasi ja tardunud pilk asendus ükskõiksega. Niimoodi vaatas inimene, kes võis oma ema maha lüüa, sest ei tahtnud suppi süüa. Püüdsin tüdrukuga veel kord kontakti saada, ehkki kerge see polnud.
„Äkki istud toolile?” tegin argliku katse mõistusekiir Nina silmisse tagasi tuua. „Põrand on must ja külm.”
„Olen süüdi jah!” Nina heitis mulle vihkamist täis pilgu. Mis ma siis nüüd teinud olin? Ei saanud ta ju niimoodi arhiivi külmal põrandal õhtuni istuda.
„Ma …” jõudsin vaevalt alustada, kui tüdruk püsti kargas, uksest välja kõndis ning ukse selja taga kinni lajatas. Mis oli siin toimunud? Pealtnäha oli Nina terve, ära polnud midagi varastatud. Kas keegi oli vahele tulnud? Tollel mind peaaegu pikali jooksnud mehel oli ninast verd voolanud, kuid mõeldes tema ja Nina kaaluvahele tundus üsna ebatõenäoline, et Nina tema nina verele lõi.
Tõstsin paberid tagasi lauale ja püüdsin mingitki korda luua. Selline tegevus oli vajalik mõtete kogumiseks. Peaksin ma jälle politsei kutsuma? Nina muidugi oskas juhtunu kohta midagi öelda, kuid teda ei paistnud kusagilt. Otseselt polnud kahju ju suur. Kui olin paberid lauale tagasi korjanud ja arvuti tagasi õigesse asendisse nihutanud, paistis kõik nagu ennegi.
Oli möödunud mõni minut ja otsustasin enne mitte politseiga tegemist teha, kui Nina tagasi pole. Olin kindel, et tagasi ta tuleb – selline ettearvamatu käitumine on naistel veres. Oma lühikeste armuromaanide – või minu puhul pigem novellide – jooksul olin ära kuulnud nii mõnegi uksepaugatuse, aga tavaliselt tuli see sellest, et ma ei viitsinud nendega mõttetutel teemadel juttu vahutada. Ja nii ma seda alati olin öelnudki. Ja vastuseks kuulnud uksepaugutamist. Hea küll, ausalt öelda oli seda juhtunud vaid korra, kuid see-eest meeldejäävalt. Ma ei lakanud imestamast tolle suhte lõpu üle – ei mingit kahetsust, pigem rahulolu, et mu korter oli jälle vaid minu päralt. Ilmselt olin määratud poissmeeslusele.
Mu mõttelõnga katkestas Nina vähemalt sama tormakas sisenemine, kui oli olnud väljuminegi. Vaatasin kella. Möödunud oli vaevalt viisteist minutit. Tüdruk oli vahepeal huultele värvi lisanud ja vist ka silmi värvinud – täpselt ma oma prillide tagant ei seletanud.
„Vabandust!” Nina poetas mulle vaevumärgatava naeratuse, mille ma tänulikult kinni püüdsin. „Nagu näed, oli siin väike intsident.”
Tüdruk kõndis rahulikult mu lauani ja tõmbas seina äärest omale tooli istumise alla. Siis põrnitses ta hetke mulle otsa ja küsis:
„Mis siin õigupoolest toimub? Peidad sa midagi?”
Mu pilk oli ilmselt piisavalt ilmekas – tundus, et Nina adus mu täielikku hämmingut. Midagi sarnast tahtsin mina tema käest küsida, mina olin ju sündmuskohale hilinemisega jõudnud.
„Mul käis siin kaks külalist, kes olid nõuks võtnud minust info välja peksta, nagu nad ennast väljendasid,” teatas Nina ja vaatas mulle küsivalt otsa. Mina ei teadnud tõepoolest midagi – mida välja peksta?
„Mida nad tahtsid?” küsisin otse, sest selline mõistukõne hakkas mulle närvidele käima. „Millist infot nad su käest tahtsid?”
Nina jõudis minus otsusele ja lasi oma pinges õlad lõdvalt alla vajuda. Küllap hakkas uskuma, et mina ei olnud nende meestega kuidagi seotud.
Nagu selgus, oli ta hommikul tööle tulnuna just jõudnud arhiivi ukse lahti teha, kui selja tagant välja ilmunud mehed ta endi ees sisse lükkasid ja ukse enda taga kinni panid. Jutt oli olnud lühike: mida ta teadis Renne paberitest? Kus need on? Toogu välja, andku ära!
„Miks nad seda sinu käes küsisid?” katkestasin ma teda. „Ja miks nad siia tulid?”
„Ja miks sa seda minu käest küsid?” vastas Nina tigedalt küsimusele küsimusega. „Ma ei jõudnud nende käest täpsemalt uurida, mul oli, vaata, muud tegemist.”
Ta tõusis ja hakkas silmanähtavalt uuesti närvilisemaks muutuma. Ilmselt oli rahustav huulepulk kuluma hakanud.
„Sa tead, et ma olin abielus,” muutis Nina ühtäkki teemat. Vaatasin teda üllatunult – enne polnud me sellest kunagi rääkinud. See küll huvitas mind, kuid olin liiga uje selle kohta küsima ning tema ei kippunud seda ka eriliselt eksponeerima. Et ta lahutatud oli, seda olin kuulnud juba meie esmakohtumisel. Noogutasin ja lasin tal edasi kõnelda.
„Mu mees oli must mõned aastad vanem, heast perest ja suhteliselt rikas,” jätkas Nina kaugusse vaadates. Või õigemini vaatas ta seina, sest kaugusi piiras tolmune arhiivisein. „Ma olin noor, loll ja vaimustunud mehe huvist minu tagasihoidliku isiku vastu. Ta pakkus mulle võimalusi, millest ma polnud unistadagi osanud – kallid õhtusöögid parimates restoranides, reisid, kontserdid ja spontaansed autosõidud mööda öiseid tänavaid. Ma käitusin hästi, ei küsinud kunagi midagi, ei nurisenud, olin temast vaimustunud ja … täiesti pime.”
Nina õlad tundusid mälestuste koorma all taas längu vajuvat, mis sundis mind kaaluma, et ehk peaks teda embama. Pilk tüdruku silmadesse aga kustutas selle mõtte. Vaevalt et praegu oleks mõistlik teda puudutada.
„Ta leidis minus mugava naise,” ütles ta pärast pausi kibedusega, „ma sobisin ta imidžiga – vaikiv lollpea. Me olime tuttavad kuu aega, siis me abiellusime ja poolteist aastat hiljem lahutasime.”
Nina jäi vait ja istus uuesti. Kui vaikus hakkas ebamugavalt pikaks venima, küsisin lõpuks, miks ta mulle seda praegu räägib.
„Miks?” kordas ta mu küsimust. „Aga sellepärast, et need ajukääbused siin all arhiivis käitusid samamoodi nagu mu eks – nad püüdsid mind lüüa. Mu mehel see õnnestus, nendel nüüd enam mitte.”
Kord rääkima hakanud, oli Ninat võimatu katkestada. Ja ma ei püüdnudki – liig tavatu oli ta lugu.