Seda kõike ma Ninale ei öelnud. Juhtisin enda jaoks üllatava osavusega jutu teistele teemadele, millega lülitasin ka baarimehe meie seltskonnast välja.
„Kui Jeesusel oleks olnud advokaat, oleks hoopis Juudas risti löödud,” püüdsin vaimutseda. Nina uurimistöö puudutas ühte otsa pidi religiooni ajalugu ja nii võttis ta teemast kohe tuld.
Arutasime maailma asju veel üle tunni ning lõpuks hakati baari sulgema. Pakkusin ennast daamile saatjaks, aga sellest ta kaasaegse naisena keeldus.
„Elan siinsamas, pole vaja.” See oli konkreetne korv, mis välistas vastuvaidlemise.
Pärast lühikest – aga sõbralikku – hüvastijättu asusin ennast armunult kodu poole vedama. Meie suhte edasine areng polnud tähtis ja sellele ma praegu ei mõelnud. Olin veetnud enda jaoks metsiku õhtu, täis sisemist kirge ja seiklust. Nina jaoks oli see ilmselt üks paljude seast, mina aga pidin piinlema terve nädalavahetuse, et siis esmaspäeval punkt kell üheksa oma südamedaamile arhiiviuks avada.
Kummaline, kui igav võib olla laupäev. Või pühapäev! Parimad päevad kogu nädalas olid ühtäkki venivad ja tüütud. Ema helistas ja küsis, kas ma olen ikka söönud ja valimas käinud. Siis helistas majaomanik ja teatas, et ta ei kavatse enam mu kassi taluda. Et mul kassi ei olnud, siis nii ma ka ütlesin. Ta vabandas, aga helistas tunni aja pärast uuesti.
„Sellest hoolimata peaksin ma teie üüri tõstma,” alustas ta pooleli jäänud juttu. Ilmselt oli ta püüdnud kassi üüri tõstmisel ettekäändeks tuua, kuid saanud teada, et mul kassi pole, lõi see ta valmis mõeldud plaani segi. Tund oli läinud mõtete kogumisele ja nüüd jätkas ta sama hingetõmbega. „Te olete juba kaks aastat sama üüri maksnud, hinnad on aga vahepeal lakke tõusnud.”
Kõik oli õige. Meie lepingus oli tõesti kirjas, et igal aastal korra vaadatakse üürihind üle ja vajaduse korral tehakse korrektuurid. Tavaliselt oleksin ma kaubelnud, nurisenud ja igal võimalikult moel vastu ajanud, kuid nüüd püüdsin peremehest vaid lahti saada. Ta ei sobinud mu lüürilise meeleoluga. Pealegi olin alles ärganud, nädala töökoormus vajas väljapuhkamist.
„Kui palju?” esitasin võimalikult napi küsimuse. Enamaks ma polnud meelestatud.
„Kakskümmend protsenti,” kõlas pärast lühikest pausi peremehe otsus. „Maja hooldamise kulud on ammu ületanud igasugused piirid ja need kassid ka …”
Mainisin veel kord kuivalt, et kassidega mul mingit pistmist polnud. Kas mõjus mu tuim ja unine hääl või hakkas peremeest südametunnistus närima, igatahes teatas ta pärast järjekordset hetkelist kõhklust:
„Nojah, te olete ju üldiselt hea üüriline, teie puhul vist aitab 15 protsendist.” Jälle hetk vaikust, mida ma kasutasin selleks, et, silmad poolkinni, seda tõusu välja arvutada, kuni peremees uuesti hääle tagasi sai: „Olgu, mis me ikka vaidleme. Jääb siis 10 protsenti. Tulen pärastlõunal läbi, siis vormistame lepingu ära.”
Panin pärast „nägemist” mõmisemist toru ära ja püüdsin toimunus selgusele jõuda. Ma pean maksma korteri eest kümme protsenti rohkem, kui olen siiamaani maksnud. Seda pole palju. Aga kellega peremees kauples? Mina ei öelnud ju midagi.
Naljakas müügitehnika. Ilmselt oli tal kohe plaanis kümneprotsendiline hinnatõus, aga keegi oli mehele õpetanud, et tuleb jätta kauplemisruumi. Kuna mina ei kaubelnud, siis tuli tal seda ise teha. Õnneks olin nii unine ja kõige maise suhtes ükskõikne.
Pühapäeva pärastlõuna. Mida ma olin teinud laupäeval? Päev oli läinud venides. Lugesin läbi kõik nädalaga kogunenud lehed, vaatasin telekat ja kuulasin raadiot. Ahmisin sisse uudiseid päris elu afääridest ja veidrustest ning lasin peal nädalasest arhiivitööst puhata.
Laupäeva õhtupoolikul kirjutasin ka kogumikku novelli, mis oli ühel nädalatagusel koosviibimisel tellitud. „Teerull” – olin pealkirja varesejalgadega kritseldanud ajalehele, mis praegu põrandal lebas. Ajaga kaasas käiva inimesena kasutasin loomulikult arvutit, ja arvuti suureks plussiks pidasin ma kahtlemata ka kaunist kirjatehnikat – minu hanesule või pastakaga kirjutatud käsikirja ei võtaks vastu ükski kirjastus.
Lugu ise rääkis arhiivirotist, kelle elust armastus teerullina üle sõidab. Laupäeva öösel olin pannud novellile ulja punkti, nüüd majaperemeest oodates võisin selle veel korra üle käia. Teerulli prototüüp oli loomulikult Nina, ise kehastasin arhiivirotti. Vaese fantaasiaga kirjutajana oli mul tulnud ainest veel ajalehestki noppida, tegelikult oli ka pealkiri pärit ühest uudisepealkirjast – „Teerull jäi alla”. Too pilkupüüdev, esmapilgul segane pealkiri oli pandud artiklile, mis rääkis Renne tapmisest. Tema hüüdnimi ametiringkondades oli olnud Teerull, mis viitas nii mehe keskmisest kogukamale kerele kui ka tema kaitsetehnikale kohtus – vastastest sõitis ta teerullina üle ja tema kliendid kõndisid piltlikult öeldes mööda sillutatud teed võidule.
Uuesti kirjutatut üle lugedes jäin pidama traagilisel puändil. Peategelane kukkus värske asfaldi peale ning teerull sõitis tast kangelanna karjete saatel üle – see kõik oli veidi pingutatult melodramaatiline. Kustutasin kisava kangelanna ära ja tekitasin uue lõpu: naine toetab end vastu teerulli ja ootab meest. Mees on samal ajal teadagi kus. Mu rahulolu lõhkus uksekell.
„Tere,” teatas majaomanik viisakalt, „härra ootas all teie juurde pääsemist.”
Tõepoolest, majaomaniku kõrval seisis valveseisangus härra, keda ma enne kunagi näinud polnud.
„Tere,” poetas võõras vaevaliselt huuli liigutades ja astus esikusse. Vaatasin kõheldes meestele otsa – kellega ja mida ma peaksin ette võtma. Mu kimbatuse lahendas võõras.
„Rääkige rahulikult oma jutud lõpuni,” pomises ta vaevukuuldavalt. Hoolimata rahustavatest sõnadest tema olekust erilist sõbralikkust ei paistnud. Ta polnud ennast ka tutvustanud, kuid muidu oli mees igati soliidne. „Mul ei ole kiiret, ma ootan siinsamas.”
Mees seadis ennast telefoni kõrvale pingile ja pärast istumist kangestus, nagu oleks muutunud vahakujuks. Hetke vaatasin seda metamorfoosi pealt, siis astusin koos majaomanikuga tuppa.
Kiire pilk paberitele andis tunnistust 10-protsendilisest hinnatõusust ja ma kirjutasin lepingut pikemalt lugemata paberile alla. Mulle ei meeldinud sellistesse paberitesse süveneda, ehkki olin täielikult teadlik sigadustest, mida selliste lepingutega võis korraldada. Selle jaoks olidki olemas Renned ja temasarnased. Teisalt, kui mind sellest üürikorterist mingil põhjusel välja visatakse, otsin uue ja ei juhtu midagi.
„Läbirääkimised” kestsid vaevalt paar minutit ja juba saatsin peremehe ukseni.
„Noh, kõige paremat siis!” Peremees õhetas rahulolevalt.
See hinnatõstmine oli ta ikka tõsiselt läbi võtnud, nüüd õhkus kogu ta olekust kergendust ja rahulolu. Ma olin muidugi ka hea üüriline – ei lõhkunud ega lagastanud, pidasin end vaikselt ülal, vastu ei vaielnud ja maksin hilinemisteta.
„Vabandust!” Võõras härra ajas ennast aeglaselt pingilt püsti. Olin ta juba pea unustanud. „Ma olen kriminaalpolitseist.”
Vaatasin juhmilt mehele otsa ega mõistnud midagi kosta. Hetkeks segunesid mu peas nii korteriüür, verise lõpuga novell, Nina, Renne kui ka teadustöö peatükk näljahädast. Mida tegi kriminaalpolitsei minu kodus? Keerasin ümber järsemalt, kui oleksin tahtnud, ja viipasin meest endale järgnema.
Toas jalaga lehed diivani alla lükanud ja laual veidi korda loonud, osutasin endiselt sõnatult tugitoolile. Mees võttis istet. Kordagi ei kerkinud ta suunurgad naeratuseks ega isegi muigeks. Tõsine töö, tõsised inimesed, tegin enda jaoks järelduse. Sain oma närvilise