Hullu munga päevik. Peep Ehasalu

hakkavad. Õhtust kohtumist oodates oli mul võimatu tööle keskenduda, samuti tuli vein varakult valmis osta. Nii seadsin ennastki minekule.

      Veiniost osutus keerulisemaks, kui ma olin ette kujutanud. Palve peale leida mulle üks kingituseks sobiv mõõduka hinnaga kvaliteetvein esitati mulle miljon lisaküsimust. Kas mehele või naisele, punast või valget, mis te juurde sööte, kas daam on kalli maitsega? Müüja eesmärk paistis olevat välja selgitada, kui põhjalikud plaanid mul selle „daamiga” ikkagi on ehk kas on tegemist pika- või lühiajalise investeeringuga. Ostsin lõpuks mingi arutult kalli veini, mis pidi mõjuma naistele nagu „päiksetõus lõunamaa veiniväljadel”, ja lahkusin pudelit hoolega pihus hoides.

      Jõudsin ringiga tagasi tööle ja istusin tuimalt magistritöö taha. Lihtsalt kella vahtides oleksin hulluks läinud, kell liikus teosammul. Tuli endale mingi tegevus leida. Olin ligemale aasta jooksul pannud kõrvale hulgaliselt ürikuid, mida olin otsustanud kasutada allikatena. Tolle hetke meeleolus oli nendest tuimalt väljakirjutuste tegemine parim ajatapja. Ja ajatapp õnnestuski üle ootuste hästi, heitsin pilgu kellale alles hetkel, kui 19.30 numbrilaual koha sisse võttis.

      See tähendas hilinemist! Nina elukohta pidin jõudma kõige kiiremini bussiga, see aga tähendas bussigraafikuga arvestamist. Tormasin trepist kaks astet korraga võttes alla, sulgesin kiirustades ukse ning hetke pärast nägin peatusest ära sõitva bussi tagatulesid.

      Pärast kallist veiniostu ei tihanud ma enam taksole kulutada, nii seisin löödult järgmist bussi ootama. Alustada külastusi – lootsin, et see ei jää viimaseks – hilinemisega polnud just kaunis algus. Aga õigel ajal, kuid rahatult ei tahtnud ma samuti kohale jõuda. Õnneks oli saatus minu vastu armulik ja järgmist bussi ei tulnud kaua oodata.