Oli kord maailm, mis hiljem nimetati Eedeni aiaks. Seal elasid inglid. Aegajalt ütles mõni neist välja mõne mõtte ja siis arutati seda ühiselt. Iga ingel oli viimase võimaluseni täiuslik.
„Suurem täius pole enam võimalik,” arutasid inglid isekeskis. „Miski on olemas vaid seetõttu, et on täiuslik.”
Selles olid inglid ühel meelel. Jumal aga ei saanud rahu.
„Mis siis, kui nad mõistavad, et Mina olen neist täiuslikum?” mõtles Jumal ja otsustas luua uued, ebatäiuslikud inglid.
„Miks sa nad lõid?” olid vanad inglid üllatunud.
„Et te mõistaksite, et minu palge ees pole täiuslikkus võimalik,” ütles Jumal.
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Maailm peab mõistma, et Jumal armastab maailma mitte sellepärast, et too on hea, vaid sellepärast, et see üldse olemas on.”
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Maailma pole loodud mitte selleks, et üks töö tehtud saaks, vaid selleks, et täita Jumala igatsust veel millegi järele!”
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Vahel tahab Aadam saada Jumalaks, see käib talle üle jõu ja ta muutub armukadedaks.”
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Inglid veidi kardavad Jumalat. Aadam peab Jumalat omataoliseks ja ei karda teda hoopiski.”
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Aadam on meist Jumalale kõige armsam, sest ta ei karda Jumalat.”
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Jumal on valmis lahendama olendi iga probleemi, sest tänu Temale on olend üldse olemas.”
Kord Eedeni aias üks ingel väljendas mõtet: „Aadamale meeldib rääkida oma siseelust. See tundub talle sama huvitav kui ülejäänud maailm.”
Kord ujus kala vastuvoolu.
„Tunda voolu, tähendab elada,” ütles kala.
Kord lapsepõlves küsis Jeesus oma Isalt: „Miks mul ei ole naljakas?”
„See on sul Minult,” vastas Jumal. „Ma suhtun kõigesse armastusega ja ei naera millegi üle.”
Kord pikutas munas tibu. „Maailm on väike,” mõtles ta.
Tuli aeg ja muna jäi talle kitsaks. „Mu maailmal on piirid,” ütles ta rahulolematult.
Tibu liigutustest läks muna katki, ja tibu nägi valgust.
„Kui väike ma olen,” ütles tibu hämmastunult.
Kord paistis jõkke valgust.
„Jõgi ei olegi ehk kogu maailm,” arutles kala.
Kord munes dinosaurus muna. „Olen täna millegagi hakkama saanud,” ütles dinosaurus.
„Ka mina olen täna millegagi hakkama saanud, olen terve päeva söönud,” ütles teine dinosaurus.
„Kui ma vaatan oma muna,” ütles esimene dinosaurus, „tundub mulle, et mõistan meie olemasolu mõtet.”
Kord ostis Jumal akvaariumi. Ta lasi akvaariumisse kalad, istutas sinna veetaimi ja ütles: „Nüüd on mul, mida vaadelda ja mille üle rõõmustada.”
Akvaarium elas oma elu ega teadnud oma olemasolu põhjusest midagi.
„Las mu kalad lihtsalt ujuvad ja tunnevad end hästi,” ütles Jumal. „Kui nad aru saavad, mida Mina tunnen akvaariumi vaadates, jääb see maailm neile kitsaks.”
Kord jõi üks kauboi viskit. Tuli teine kauboi ja hakkas tüli norima. Hetke pärast tõmmati püstolid ja esimene oli surnud. Mahalastud kauboi ees avanes uus vaade ja ta nägi lähenevat inglit.
„Mis minust saab?” küsis ta.
„Sulle meenub su elu,” vastas ingel.
„Midagi erilist seal polnud, aina kõrtsikaklused,” ütles kauboi kurvalt.
„Sul on Igavik, et püüda näha Jumala kuju neis, kellega kaklesid,” ütles ingel.
„Mis on maailm?” küsis üks olend Jumalalt.
„Miski Minust erinev, mis Mind näeb,” vastas Jumal.
Oli kord inglite riik. Kõik arvasid, et seal tohib olla vaid headust, ja kurjust üldse mitte.
„See on kuri riik,” ütles esimene ingel. „See on vastuolus maailma olemasolu põhjusega, sest miski ei ole hea Jumala ees, ja on ometi olemas.”
Kord küsis üks sõber esimeselt inglilt: „Mida sa arvad Aadamast?”
„Aadam väljendab Jumala armastust ebatäiusliku vastu. Kui meile ei meeldi Aadama olemasolu, ei tohiks meil olla ühtegi puudust. Kui keelata Aadama olemasolu, tuleb keelata maailm üleüldse,” vastas esimene ingel.
Kord palus üks sõber esimeselt inglilt abi lapse kasvatamisel.
„Tuleb õpetada, et Jumal on lõputu mõistatus, mitte sõna, mille võimalikult sage väljaütlemine laseb paista jumalakartlikuna,” ütles ingel.
Kord väljendas esimene ingel mõtet: „Kes Jumalale vastu hakkab, sellele meeldib tema enda tühisus, mis avaldub oma suuruse tajus.”
Kord tegi kujur pronksist lille.
„Olen metall, mis taipab midagi lilledest,” ütles pronkslill.
Kujur tegi savist jänese.
„Kui ilus savi!” ütlesid ühed.
„Kui ilus jänes!” ütlesid teised.
Kord väljendas esimene ingel mõtet: „Jumala antud sõbrad räägivad vaikides katkematult Jumalast.
Kord väljendas esimene ingel mõtet: „Jumala armastus on viimase võimaluseni naiivne ja sügav.”
Kord väljendas esimene ingel mõtet: „Jumala loodud maailm näeb oma loomise mõtet. See tundub talle nii naiivne, et ta ise küll maailma ei looks.”
Kord väljendas esimene ingel mõtet: „Lõpmatus paistab alati lõpetamatuna.”