Proua rektor oli väga kaunis naine, pikkade paksude patsi keeratud juustega umbes viiekümnendates eluaastates daam. Nooruses oli ta kindlasti iludus nagu mõnest vene muinasjutust. Muinasjutukaunitaridest erinevalt libises aga tema ühest suunurgast teise veidi volti murtud pabeross Belomor Kanal. „Aa, Levin, no tulge aga siia,” hõikas ta ja vaatas minu poole hüpnotiseerivalt nagu jänkukest varitsev hunt multifilmist „Oota sa!”. Edasi ei mäleta ma sellest eksamist rohkemat, kui et istusin seal sees kaks või kolm tundi. Kõigepealt tuli mikroskoobi all ära tunda piletis märgitud haigustele iseloomulikud preparaadid. Üks preparaat, teine preparaat, järgmine, järgmine … Mõne pakkusin päris huupi, aga täppi läks. Siis ma muudkui rääkisin ja rääkisin ja rääkisin, kuni ta lõpuks mind katkestas: „Aitab, s vas hvatit. Viis.” Sel hetkel valdas mind vist sama tunne, kui on inimesel, kes koletust katastroofist, kindlast hukust terve nahaga pääseb. See oli minu elu seni kõige tähtsam võit, moraalne võit teiste ja enese üle. Igast poorist voolas minusse õnnistavat kergust ning tohutu laviin seesmist rahu ja jõudu. Kui ma kunagi palju hiljem arstina hakkasin oma võitlusi võitlema ja julgesin suu lahti teha, olgugi et mind selle eest vahel hulluks peeti, siis just tollelt eksamilt kogutud varudest ma oma edaspidise jõu ammutasin. Ma olin oma hirmudest üle saanud, ma olin vaba vaim. Viimaks ometi.
Tudengielu Leningradi moodi
Instituudis õppimine ei tähendanud kaugeltki ainult nina raamatutes istumist. Meie perel oli Leningradis õnneks häid sõpru, kes mind aeg-ajalt toetasid ja poputasid ning kelle juures ma vahel nädalalõppudel perekondlikke lõunasööke nautisin. Leningrad oli minu kultuurilise küpsemise aeg. Arsti kutse pole seotud ju ainult haiguste ja ravimitega, vaid eelkõige inimestega. Seda enam lastearstil, kes peab olema hea ravihaldjas lapsele, aga vähemalt sama hea kui mitte paremgi psühholoog lapse emale, kelle käitumisest ja hoiakust sõltub lapse tervis ja käekäik enam kui mis tahes ravivõtetest. Selle kõigega tuleb toime vaid väga avatud, laia silmaringiga ja elu sügavuti mõistev arst. Leningradiaastad olid mulle selles mõttes hindamatu väärtusega. Oma kuue õpinguaasta jooksul jõudsin läbi kolada muuseumid ja galeriid, vernissaažid ja näitused, vaimustuda teatrites ning ahmida kontsertidel helide kõla. Kus oli ikka linn! Kus oli ikka vaim! Tean räägitavat, et Tartul on võimas vaim. Ärgu tartlased pahandagu, et minu tee teie lugupeetava suurvaimuga ristunud pole, aga kandku ta hoolt, et temagi puudutus tudengitele sama sügava jälje jätaks kui minule mu ülikoolilinn Neeva kaldal.
Enam kui miski muu liigutasid mind külaskäigud mu leningradlastest koolikaaslaste kodudesse. Põline vene intelligents, sulgunud kõrgete lagedega suurejoonelise arhitektuuriga ühiskortereisse, mille paksude, raskete kardinate tagant paistis nõukogude tegelikkus sootuks teistsugune. Paljud neist suguvõsadest olid juudi päritolu ning hoidsid kogukonnana tugevasti kokku. Kohtasin vabamõtlejaid, keda avalikkuses peljati, kunstnikke, kelle teoseid ei eksponeeritud, luuletajaid, kelle värsse ei avaldatud, teadlasi, kelle teooriad ei sobinud tollesse aega. Need olid unustamatud õhtud, kohtumised ja jutud.
Koju Pärnusse sain harva, heal juhul paar korda aastas. Raha oli teadagi vähe ja sõit pikk. Esimestel aastatel oli koduigatsus muidugi suur, aga stipendium kõigest 22 rubla. Kord halastas lahke vagunisaatja perroonil jalalt jalale tammuvale hädapätakast tudengile ning peitis mu viimase viieka eest tamburi ja vaguni vahele kitsukesse lattu tekikuhilate vahele. Stipipäeviti ostsin terve kuu jagu üliõpilassöökla toidutalonge ette ära, sest kui enne järgmist stippi taskud päris tühjaks said, oli mul üks söögikord päevas talongina alati varuks. See oli minu kriisiplaan. Üks meie grupikaaslastest oli end instituudi sööklasse tööle sokutanud, mis tähendas söökla köögist kaasa toodud kotlettide ja makaronide näol meilegi küllusesarve.
Elasime nagu toonased tudengid ikka ühiselamus, alguses kuuekesi, vanematel kursustel kahekesi toas. Esmakursuslastena jagasime tuba mitme Eesti tudengiga, hiljem muutus seltskond rahvusvahelisemaks. Eri taustaga õppurite erinevus oli ikka väga suur. Meie, Eestist tulnud, olime teistest vanemad. Mina eriti, sest olin ju vahepeal tööl käinud. Vene keskkooliharidus oli aga kõigest 10-klassiline, nii et need 16–17-aastased esmakursuslased olid meie meelest ikka lapsikud ja naiivsed küll. Stalini aeg oli selleks ajaks möödas, Hruštšovi-aegne suur sula käes ja eestlased, kes olid paljugi suhtes kriitilised, julgesid sellest ka rääkida. Nood Venemaa väljade pojad uskusid aga kõike, mida lehed kirjutasid, nad ei teadnud rahvusvahelise elu sündmustest tuhkagi ning nende maailmavaade oli uskumatult steriilne. Leningradlased olid muidugi teisest puust, aga neid ühikas ei kohanud, nemad elasid kodus.
Otsapidi poliitikas
Meie instituudis nagu mitmes teiseski kõrgkoolis üle laia kodumaa õppisid ka välistudengid Nõukogude Liidule sõbralikest Aafrika ja Aasia riikidest. Seltskond oli enam kui värvikas. Kui Aafrikast pärit tudengid olid enamasti jõukatest peredest, mõni koguni prints, kellel kõrgharidus Pariisis või Tokios juba omandatud, siis Aasia riikide tudengid olid enamikus vaestest peredest ja nende kooliharidus saadud mõnes kolkakülas. Hiljem muutus selline üliõpilaskooslus iseenesestmõistetavaks ja minulgi oli võõrüliõpilaste hulgas sõpru, kellega aastaid hiljemgi kirju vahetasime. Aga et meie kursus oli instituudis üks esimesi, kellel oli au 70 võõrtudengiga koos õpinguid alustada, tuli meil kõigil üksteise kohta veel mõndagi õppida.
Välismaalastel tasus õppida kas või seda, et kui nõukogude ühikas jalanõud õhtuks toaukse taha tõsta lootuses, et keegi käimad hommikuks ära puhastab, siis tegelikkuses tehakse puhtaks terve uksetagune nii jalatsitest kui ka muust. Mina jälle mäletan, kui väga ähmi täis ma kord läksin, kui öösel mingi kolina peale silmad avasin ja avastasin, et mind seirab pimedusest kaks ilmatu suurt silmavalget. Mu ghanalasest ühikakaaslane, mustem kui öö, otsis mingit kaduma läinud vidinat ja tema öökapi kohale kummardunud nägu ei paistnud pimedas lihtsalt välja. See kõik vajas harjumist.
Et mina olin juba esimesel kursusel hinnete poolest kõva tegija, siis anti minu nagu mitme teisegi hoole alla kaks välistudengit – Adib Hussein Alvan ja Kazum. Mõlemad olid Iraagist. Ma pidin nendega koos õppima, aitama neid anatoomias ja teistes raskemates õppeainetes. Adib Hussein oli lootusetu ohmu, Kazum aga tark ja terane. Tuli välja, et too Kazum oli tegelikult Iraagist pärit kurd, kelle parteid ja poliitikat NL rahaliselt toetas. Nii tuli suur poliitika otsapidi meiegi ellu. Kas või nii, et NL-ile meelepärastest riikidest või rühmitustest pärit noortele maksti meist, tavalistest tudengitest, 4–5 korda suuremat riiklikku eristipendiumi. See tekitas kohalikus tudengkonnas mõistagi paksu verd ja kui tantsupidudel veel napsu sai võetud, kohalikel poistel käed muidugi sügelesid. „Tahad näha oma iragõgõsguju respubliku,” sisises end mingil moel solvatuna tundnud vanema kursuse poiss, kui ta Iraagist pärit kidurat kasvu välisüliõpilase õlakuid pidi õhku tõstis ja liftišahti lubas visata.
Mäletan, et üks vene poiss heideti säärase tüli pärast isegi instituudist välja. Tema toakaaslane oli keegi tudengineidude hulgas eriti menukas nigeerlane. Alailma pidi see venelane sõprade juures redutama, sest tema toa uksel oli märk, et tuba on hõivatud. Kui ta enne mingit eksamit toas õppida üritas ning nigeerlasest playboy semud muudkui sisse-välja voorisid ja pärisid, millal too koju tuleb, siis ühele ta lõpuks südametäiega kärataski: „Ei ole, ei tule! Uvezli v zoopark.” Sellest piisas, et tema õpingutele kriips peale tõmmata.
Poliitilise korrektsuse mõõdustikus võis meid muidugi süüdistada rassismis, aga minus pole küll kunagi rassiviha olnud ja instituudis tekkisid konfliktid ikkagi protestiks selle vastu, et üliõpilasi ei koheldud võrdselt. Me pidime välistudengeid, ka kõige lollimaid neist, kohustuslikus korras eksamitelt läbi vedama. Kui mina eksamile läksin, oli mul alati kaks hoolealust kaasas: grusiinlanna, keda abistasin sellepärast, et ta mulle alati raha laenas, kui ma hätta jäin, ja araablane, kes oli mulle määratud. Kõigepealt vihtusin valmis nende piletite vastused ja siis vaatasin, kuidas oma eksamipunktid ette valmistada sain. Ei taibanud ma siis ega mõista ka nüüd, miks pidi neist välismaalastest, kellele õppimine kohe üldse kontimööda ei olnud, just diplomeeritud pediaatreid vorpima. Ma tõesti loodan, et mõned neist kodumaale naastes ei hakanud lapsi ravima.
Tagasi