Minule läks see jutuajamine aga hinge. Võtsin suure entsüklopeedia ja hakkasin uurima, mis see pediaatria õieti on. Sõitsin poistele Leningradi külla. Käisime instituudis ringi ja mul lõid silmad särama. Pagan, siia ma tulen, minust saab just Leningradi Pediaatriainstituudi üliõpilane. Samal, 1961. aastal tegin sisseastumiseksamid, aga venekeelse kirjandi kirjutamisega hakkama ei saanud ja kukkusin läbi. See oli suur hoop. Võtsin dokumendid kohe välja ja läksin meie Leningradi peretuttavate poole. Alles hiljem kuulsin, et kehakultuurikateedri inimesed olid mind ühiselamust taga otsinud ja käsi laiutanud, miks ta ometi dokumendid välja võttis. Mul oli paberites nimelt kirjas, et olen kõva spordiorganisaator, ja kuna instituudil oli vaja, et nende spordielu edeneks, selekteeriti minusuguste sisseastujate dokumendid teiste hulgast välja ning anti mingi uus võimalus, et vajalikud aktivistid ikka kindlasti sisse saaksid. Selline süsteem oli.
Mina aga istusin samal ajal tuttavate juures kodus ja pidasin plaani, mida edasi teha. Mulle oli kõige tähtsam Leningradiga mitte sidet kaotada. Olin sisseastumiseksamiteks valmistudes kõik vajalikud õppeained vene keeles ümber õppinud. See oli tohutu töö, mida ei saanud lasta raisku minna. Seepärast astusin veel samal sügisel sealsesse meditsiinitehnikumi, kus jõudsin kaks sessigi ära teha. Mul ei olnud mingit kavatsust saada meditsiinitehnikuks, aga seal õpetati mitut edaspidi vajalikku ainet. Pediaatriast oli saanud minu elu mõte ja eesmärk ning järgmisel aastal viisin dokumendid uuesti pediaatriainstituuti. Vastu sain igati lootustandva paberi, et olen üliõpilaskandidaadina oodatud juulikuus instituudi sisseastumiseksamitele.
Rahvuslik kaader
Juba järgmisel päeval otsiti mind üles ja anti kõik sisseastumisdokumendid tagasi. Nurga peale oli tehtud märge, et tuleb kandideerida vabariiklikule kohale. Öeldi: „Sõida koju ja anna oma paberid sisse Eestis tervishoiuministeeriumi kaudu.” Sel aastal oli NSV Liidu Tervishoiuministeerium eraldanud Eesti peapediaatri Aleksei Varese taotlusel kümme vabariiklikku kohta. Süsteem oli selline, et neil kohtadel õppida soovijad tegid Eestis ära nõutud sisseastumiseksamid samadel alustel nagu Eesti kõrgkoolidesse pürgijad ja kümme kõige edukamat lähetati Leningradi. Tegin neli eksamit. Füüsika, keemia ja inglise keele sain viie ning siis jälle too neetud kirjand. Olin sel korral hoolega valmistunud venekeelse kirjandi kirjutamiseks, aga nüüd korraga tuli kirjutada hoopis eesti keeles. Kuidagiviisi ma kolme ikka kätte sain. Ise veel suur ajakirjanikuks pürgija! Aga eksamitulemuste järgi olin paremuselt kolmas või neljas ja sisseastujate nimekirja ma sain.
Tulin just linnast hambapastat ja muud kraami teele kaasa ostmast, kui nägin, et ema seisab trepil, uks pärani, ja ütleb: „Tead, Adik, mul on sulle halb uudis. Sind ei võetudki vastu.” Instituudi rektor oli helistanud Tallinnasse tervishoiuministeeriumi ning öelnud, et Levin on juut ja ei ole estonski natsionalnõi kadr, ei ole eesti rahvuslik kaader, teda me vastu ei võta. Oli see vast pauk! Minuga koos kandideerinud venelane Kohtla-Järvelt oli natsionalnõi kadr, tema võeti, aga mina, eesti kooli lõpetanud ja eesti keelt vabalt kõnelev juut Levin, rahvuskaader ei ole ning mind ei võeta! Ema-isa panid kõik oma tutvused mängu ja pöördusid igale poole. Isegi tervishoiuministeeriumi kaadriosakonna inspektor Linda Aamisepp, minu sügav lugupidamine talle, võitles minu eest nagu lõvi, aga kõik asjata. Leningradi Pediaatriainstituudi rektor jäi oma otsusele kindlaks, et juut on juut ja vabariiklikule kohale ei saa ta mitte. See viimane äge telefonikõne toimus otse minu juuresolekul Linda Aamisepa kabinetis.
Kas niisugune ongi siis minu suure unistuse lõppvaatus? Oot-oot, minu noores peakeses hakkas midagi koitma. Tuhnisin oma mapist välja Leningradist sisseastumiskomisjonist tagastatud paberid, millel oli nurga peal mustvalgel kirjas, et Levin kui natsionalnõi kadr peab kandideerima vabariiklikule kohale Eestis. Uuesti võeti kõne rektorile ja seletati asja nüüd juba uues valguses. Da, prinimali, da, võbirali, da, graždanin jne. Nii see rektor siis lõpuks alla andis: „Ah tak, no las ta siis tuleb, eks vaatame.”
Veel samal õhtul istusin rongile, endal süda värises sees. Tuttavad Neevalinna tudengipoisid tulid kui üks mees instituuti kaasa vaatama, mis minust saab, ja ootasid koos minuga rektori kabineti ukse taga. Kolm tundi istusime seal koridoris, kuni keskpäeval kutsuti mind sisse. Näitasin rektoriprouale siis seda päästerõngaks osutuda võiva märkusega kirja. Ta vaatas ja ütles lõpuks: „Olgu, ladna, mine vormista end üliõpilaseks.” See oli tõsine õppetund. „Kuule, Adik,” ütlesin endale, „sisse sa said, aga kui sa ka lõpetada tahad, pead õppima nagu hull.” Ja seda ma tegin.
Pediaatria, mu arm
Võtsin esimese semestriga alla tervelt 15 kilo. Ma muudkui õppisin, lugesin ja konspekteerisin. Kadestasin oma toakaaslast Potapovit. Teda ei näinud ma raamatukogus ega niisama õppimas mitte kunagi. Kui mina raamatute taga istusin, tema magas või oli kiirabis tööl. Poolteist päeva enne eksamit otsis ta raamatu välja ja luges, mis vaja, ühe jutiga läbi, kas või öö otsa. Eksamil sai ta alati nelja või viie. Tal oli fenomenaalne mälu.
Ise ma sellist ühe jutiga kiirtuupimist ei harrastanud ega soovita seda tegelikult mitte kellelegi. Kord oli mul ühe töökaaslase pool külas selline jutuajamine. Too kolleeg muudkui kiitles, kui palju on vaja töö huvides erialast kirjandust lugeda, kui kasulik see on ning kuidas ta igal vabal minutil muudkui neelab raamatuid ja loeb ajakirju. Tema proua vangutas aga selle jutu peale pead ning ütles minu meelest kuldsed sõnad: „Miks sa kogu aeg loed? Sellest pole ju mitte midagi kasu. Dumat nada! Mõelda on vaja. Kõik, mille sa kiiresti sisse ahmid, läheb sama kiiresti neerude kaudu välja. Tark inimene mõtleb.”
Kogu esimese aasta jooksul ma Leningradi linna peaaegu ei jõudnudki, sest kogu mu maailm piirdus õppehoone ja ühiselamuga. Õnneks oli ühiselamu keldrikorrusel korralik õpperaamatukogu, kus ma iga päev tuupisin, kuni lugemissaal õhtul kinni pandi. Seejärel jätkasin, raamat põlvedel, koridoris taburetil istudes, seal oli vaikne ja lugemiseks piisavalt valge. Ma ei osanud uneski näha, et ma niisuguseks õppimiseks suuteline olen. Olin ju koolis olnud viimane lohe ja mu ajurakud polnud kunagi sellist koormust tunda saanud. Aga pingutused tasusid end ära, sest sooritasin eksamid väga headele hinnetele. Viiemehi oli kursusel üldse ühe käe sõrmedel üles lugeda ning esimese õppeaasta lõpuks langes meie 350-inimeseliselt kursuselt 80 üliõpilast välja, aasta vanemalt kursuselt eksmatrikuleeriti esimesel aastal koguni 120. Minul aga valikut polnud. Esiteks hakkas mulle see eriala tohutult meeldima. Teiseks ei tohtinud ma unustada, et mind oli üle noatera vastu võetud. Kolmandaks pidin endale tõestama, mis puust ma, Adik, olen – kas too kooliaegne lohe või ehk midagi enamat? Kui ma mõnel kooli kokkutulekul õpetajatega juttu puhudes mainisin, et saan hea õppeedukuse eest kõrgendatud stipendiumi, ajasid nad muidugi silmad suureks. Ma olin täitsa teine poiss, võrreldes tollega, keda nemad mäletasid.
Esimene võit
Oli kolmanda kursuse lõpp, sooritada tuli viis eksamit ning nende seas ka kogu stuudiumi kaks kõige raskemat: patofüsioloogia ja patoanatoomia. Mina ei õppinud kunagi eksamipiletite järgi, vaid võtsin järgemööda ette kõik paksud raamatud ning tudeerisin sealt, kuni iga teema oli läbi ja lõhki selge. Mida rohkem ma õppisin, seda enam üllatusin, kui hästi mulle õppimine istub ja et mul on pagana hea pea. Mitte toosama, mis kooliaastatel mind nii sageli hätta jättis. Mul oli suisa fotograafiline mälu. Näiteks füsioloogia eksamil hakkas professor, kellele suuliselt vastasin, minu vastuses kahtlema, et ei tea, nii see ikka päris ei ole. Mina kohe vastu, et vaadaku, selle raamatu tollel leheküljel on all servas tärn ja seal on just nii öeldud. Komisjon võttiski raamatu lahti, lehitses ning kui nad siis minu viidatud tärnini jõudsid, ei küsitud enam midagi, vaid pandi viis kohe ära.
Patoanatoomia eksamiks valmistusin eriti pingeliselt. Eksamit võtsid vastu kaks õppejõudu. Üks neist, Jakov Haimovitš, oli ülimalt intelligentne ja tark mees. Suurepärane õppejõud, kes ei saanud aga oma võimetele vastavalt olla kateedrijuhataja, sest ta oli kraadilt kõigest teaduste kandidaat, ja see, et ta oli juut, ei kiirendanud muidugi tema saamist teaduste doktoriks. Teine, kes eksamit vastu võttis, oli kateedrijuhataja ja ei keegi muu kui toosama instituudi rektor, kes mind ukse taha jätta