Füüsilisest kiusamisest hullemgi oli narrimine. Keegi mind naljalt Adikuks ei kutsunud, ikka juudikrabi. Mul juhtus olema veel teine eesnimi, õnnetuseks üldse mitte suupärane Hazkel, mida moonutati ikka igal võimalikul moel. „Miks sa ära Palestiinasse ei lähe, juudikrabi?” Kui mõni aasta tagasi näidati Ilmar Raagi filmi „Klass”, mõtlesin, et minusugune koolipoiss sellise filmi vaatamist küll välja poleks kannatanud. Mitte et film poleks asjakohane ja hea, aga see alaline hirm istub nii sügaval lapse hinges ning närib päeval ja ööl. Ega mul kiusamises kedagi teist peale iseenda süüdistada olnud. Ei olnud mul vajalikke muskleid käsivartel ega piisavalt külma kõhtu. Panin vastu, seda küll, aga mis see aitas. Olen kindel, et kuigi nüüd keerleb samas vanuses laste elu ümber Interneti, pole probleemid põhimõtteliselt muutunud.
Puberteedieal on aga hea omadus, et see saab ükskord otsa, ja mina polnud erand. Kuigi veel 10. klassis oli mul mõttes õpingud pooleli jätta ja koolist lahkuda, kasvasin minagi suureks ning ajasin selja sirgu. Kui ollakse juba kuusteist-seitseteist, ei lähe enam eriti korda, mida öeldakse, ja eks neid ütlemisigi jäi vähemaks. Aastaid hiljem, kui mõne kunagise kiusaja lapsukest ravima juhtusin, ei häirinud need mõrud mälestused mind enam üldse. Meie, juudid, oleme juba kord sellised leplikud ning sulandume iga ümbruskonnaga. See vajadus ja oskus on meile emapiimaga kaasa antud. Erandeid on alati, aga me tahame elada rahus.
Poiste harrastused
Tantsu- ega peolõvi ma polnud ning kogu vaba aja kulutasin spordile. Kuigi olin koolis väga väikest kasvu, olid mu enesehinnang ja ambitsioonid suured. Mind vaimustas korvpall ja mu eluunistus oli pääseda kooli võistkonda. Unistus täitus alles üliõpilasena, siis mängisin instituudi võistkonnas, alguses kolmandas koosseisus, viimastel kursustel juba esinduskoondises ning võistlesin paljudel tähtsatel mängudel. Kõik see oli aga veel väga kaugel. Kooli ajal käisin jooksmas ja tegin trenni kui palju tahes, ikka lükati mind kõrvale ning mingisse võistkonda, isegi mitte varumeheks, ei võetud. Oli see vast mõru pill. Neist hingepiinadest teavad, ka tänapäeval, täit tõde ainult väikesed spordipoisid ise, kui nad oma lootustes ja unistustes higi valavad.
Kui sai täiesti selgeks, et kooli esinduskorvpallurit minust ei saa, ei jätnud ma siiski jonni. Seda enam, et mu puberteediealine keha hakkas lisakilosid koguma. Loodus oli niimoodi seadnud ja looduse vastu ei saa. Nii ma siis muudkui jooksin oma kilosid maha ja mõtlesin, et kui minust sportlast ei saa, pean leidma mingi teise viisi, kuidas spordile ligemale pääseda. Treeneriks? No mis treener ma oleksin, kui mul endal ühelgi alal häid tulemusi ette näidata ei ole!
Koduümbruses Karja tänavas oli meil paras punt spordihuvilisi poisse koos ja nii me hakkasime seal vilgast spordielu edendama. Meie korraldusel hakkasid toimuma n-ö koduõue jooksu-, kaugushüppe- ja pikamaajooksuvõistlused, diplomite ja medalitega, ikka nagu päris. Ise olime kordamööda korraldajad, kohtunikud ja võistlejad ning mõnedki toonased kambajõmmid said hiljem pärisspordis häid tulemusi. Ka treenerid panid meie spordivaimustust tähele ja tulid vaatama. Isegi ümbruskonna täiskasvanud elasid kaasa, võtsid raja kõrval stopperiga aega ja ergutasid omasid. Minust, kes ma alustasin majadevaheliste spordivõistluste innuka eestvedajana, sai viiekümnendate keskel kergejõustikukohtunik. Kahe-kolme aastaga olin juba Eesti kergejõustikumeistrivõistluste peakohtuniku asetäitja. Pärnus olin ma juba noore poisina mitme ametkondliku võistluse, näiteks tekstiilitöötajate spartakiaadi peakohtunik ja mu spordikohtuniku karjäär edenes jõudsalt. Noore lootustandva kohtunikuna valiti mind isegi ENSV Kergejõustiku Föderatsiooni kohtunikekogu presiidiumi liikmeks ning 1961. aastal lähetati Eesti esindajana Harkovisse maratoni- ja pikamaajooksu esivõistlustele. Kui lugupeetud kohtunikekogu hotellis Harkiv oma esimest töökoosolekut pidas ja mina sinna kui õige mees sisse astusin, öeldi mulle esialgu: „Vabandage, noormees, meil on siin tähtis koosolek.” Hallipäistel seltsimeestel tuli Eestist lähetatud poisiohtu kolleegiga siiski leppida ja kõik sujus lõppkokkuvõttes hästi. Isegi kui ma Pärnust juba ammu ära olin, käidi vahel ema käest pärimas, kas ma saaks ühele või teisele spartakiaadile peakohtunikuks tulla. Aga siis olin ma oma eluga juba edasi läinud.
Kohe tööle
Kui me 1959. aastal küpsustunnistused kätte saime, läks peaaegu kogu lend edasi õppima. Mina olin nende kümmekonna hulgas, kes kõrgkooli ei läinud. Õppimisisu nagu ka kaugemaid tulevikuplaane mul polnud. Läksin tööle. Koolis olin olnud tubli spordiorganisaator ning seepärast kõmpisin üsna julge südamega spordiseltsi Kalev Pärnu bossi Heino Jereti jutule maad kuulama. Tema oli minust üht-teist kuulnud ning mind võetigi linna kommunaalameti spordimetoodikuks. Kui olin kolinud oma esimesse töökabinetti Pärnu kesklinnas bussijaama lähedal, kus praegu asub Port Arturi kaubanduskeskus, tundsin, et nüüd olen tehtud mees. Töökoht oli soliidne ja oma teenitud raha taskus.
Neist mõtetest uljas ja elevil, tõttasin ühel hilissügisesel päeval oktoobripühade paiku kohvikusse Tallinn, kus kogu klassiga kokku saime. Seal nad kõik istusid, teklitega, ja lobisesid, mida üks professor ütles, mida teine professor tegi, kuidas semester läheb, kes on see ja kes too. Mina istusin vait kui sukk ja tundsin ennast nagu viies ratas vankri all. Mis töökoht, mis raha! Pagan, ma pean ju ka hakkama mõtlema, kus ja mida edasi õppida. Mul oli seda ehmatavat äratundmist hädasti vaja.
Kõrgema hariduse teele suunamise eest pean tegema kummarduse eelkõige loomulikult oma vanematele. Tol ajal tundusid nende lõputud ülikoolijutud muidugi tüütu näägutamisena. Nad muudkui torkisid ja käisid pinda ning mina muudkui jorutasin vastu, et küll ma lähen ja ma veel ei tea ja veel ei taha ja aega ju veel on … „No mine õppima hambaarstiks või hambatehnikuks, rahulik ja tasuv amet,” korrutas ema. Häh, ma ei tahtnud mingitest hammastest kuuldagi!
Niimoodi möödus peaaegu kaks aastat. Tegin tööd, laupäeviti käisin Kuursaalis pidudel ja võtsin poistega mõne pitsi Vana Tallinnat. Purjutaja ma polnud, aga väike naps sai ikka võetud ja kõik selle juurde kuuluv läbi tehtud. Suvevaheajaks tulid eri kõrgkoolidesse õppima sõitnud tudengid koju Pärnusse puhkama. Nii kohtasin ma rannas ka oma naabripoisse, kellega olime sageli koos palli mänginud. Nemad hakkasid mulle kohe peale käima: „Kuule, Adik, tule ka Leningradi Pediaatriainstituuti.” Neid oli seal terve kamp, oma kümmekond poissi, kes kõik nagu lupsti sisse olid saanud. Mina muidugi küsisin, mis see pediaatria on. „No lastearst,” seletasid nemad. Kolm poissi õppisidki lastearstiks ja käisid samal ajal ka P. F. Lesgafti nimelises Kehakultuuriinstituudis, et saada lisaks treeneri kutse. Treeneriks – see kõlas mu meelest juba paremini. Treeneriks tahtsin ma saada küll. Ja ajakirjanikuks. Olingi juba hakanud kirjutama väikseid uudisnupukesi kohalikku päevalehte Pärnu Kommunist, seejärel üleriigilisse ajalehte Noorte Hääl. Minust sai mõneks ajaks koguni Noorte Hääle Pärnu korrespondent, mul olid isegi „kaaned” ehk töötõend ning see kergitas enesetunnet ja oli põnev. Mõtlesingi kohe, et kurat, hakkan ajakirjanikuks. Noorte Hääles oli terve rida tuntud nimesid – Nasta Pino, Tõnu Ots, kõikide nimesid ei mäletagi enam –, kelle moodi tahtsin paugupealt kirjutama hakata. Informatsiooni hankida ma oskasin, intervjueerida ja küsimusi esitada ka, aga vat kirjutamine ei tulnud kohe kuidagi välja. Mitte ainult kakskeelsuse pärast, aga eks ka ajakirjanikuks saadakse ikka samm-sammult.
Kelleks saada
Umbes tol ajal ühel nädalalõpul, kui mingilt olengult kella ühe paiku öösel koju tulin, nägin kohe, et ema ja isa ei maga, vaid istuvad köögis ja ootavad. Tavaliselt isa oma nina minu asjadesse eriti ei toppinud – tähendab, et pidi olema midagi erakordset. Isa hakkaski esimesena pärima, kus ma olin ja kellega ja mida ma oma elust üldse mõtlen. „No käisin tantsimas,