Ja ta lootis palju teenistusest Sophiahemmeti haiglavaimulikuna – õigupoolest oli see lisaots töö kõrval Hedvig Eleonora koguduses. Kui ta selle koha saaks, siis terendaks ees ka kolimine kiriklasse haiglakompleksi pargis. Erik Bergman oli entusiastlik, kui seda kirjeldas. Pärast õnnestunud jutlust Drottningholmi lossikapellis mõni aasta tagasi oli ta heas kirjas kuninganna Victoria juures, kelle ämm haigla 19. sajandi lõpus asutas. Kuninganna meelest oli too Bergman nüüd haiglavaimuliku ametisse sobiv valik. Oli ka muid kandidaate, kuid Bergman oli tema lemmik ja pastor lootis, et kuninganna sõna maksab, kui juhatus asub otsust langetama.
Karin Bergman viibis jätkuvalt Korstäppani pansionaadis Leksandis. Tal olid seljavalud ja unehäired, kui ta sai kirja Erik Bergmanilt uudisega sellest, mis neid võib ees oodata. Ja lapsed? Tänan küsimast, Dagil läks koolis hästi ja Margaretast, «Nittist» oli mees ju tõsiselt hurmatud. Ja Ingmar, nojah, «ta on nii armas, ta on nii isemoodi – just nagu aprillikuine ilm – Poisu on tugevalt minu südames kinni, seda ei ole mul tarvidust öelda. Tal on omad head ja vead – ja praegu on ta ju «kaitsva tiiva all». Ma naeran mõnikord endamisi, kui kuulen, kui kergelt ta vanaemaga toime tuleb – hinges ja südames pean ma seda vahel üpris heaks, et see talle nii lihtne on.»
Mõni kuu hiljem, märtsis 1924 sai selgeks, et Erik Bergman saab ametikoha Sophiahemmetis ja nad võivad ka kiriklasse sisse kolida. Kammerhärra H oli helistanud ja talle uudise teatavaks teinud ning Erik kirjutas otsekohe abikaasale: «Raamatupidaja jaoks ehitatakse juurdeehitis, aga meie eluruumid jäävad enam-vähem muutumata. Saal tehakse veidi väiksemaks, aga selle eest tuleb köök suurem. Ja meile tehakse korralik remont. Nad käisid kohapeal vaatamas ja leidsid, et remont on tingimata vajalik. Esimesel oktoobril võime sisse kolida. Ma olen selle üle üpris rõõmus,» kirjutas ta sündmuse tähtsust meelega pisut vähendades. Nüüd võisid nad lõunapäikest nautida ja raha säästa. Üüritasu Villagatanil oli kahesaja krooni võrra tõusnud, aga see ei olnud enam ju oluline. «Kui meil nüüd uues kodus ka tervist ja rõõmu jätkuks. Niipea kui koju jõuad, lähme ja heidame joonistele pilgu peale. Sa oled südamest koju oodatud, kulla Kaj. On tore kuulda sinu häält ja su samme meie pesas. Palju-palju terviseid! Sinu vana pastor.»
Erik Bergmani abikaasa ei jaganud tema optimismi. Ta ei tihanud mehele oma tundmustest rääkida – oleks ta seda teinud, võinuks mees tal paluda temast lahku minna või siis täitunuks nende kooselu kibeduse ja Eriku alaliste nõelatorgetega. Karinit piinas mõte jätkata kooselu mehega Stockholmis. Ainus, mis võis teda motiveerida abielu jätkama, oli hoolitsemine selle eest, mis neil ühine oli: lapsed. «Ma tahaksin nüüd ju proovida uuesti kooselu alustada, aga ma suudan seda vaid siis, kui tunnen, et lapsed on minuga, sest nemad on ainus, mis võib meie kooselu õigustada. Võib-olla leian ajapikku veel põhjendusi, praegu ma seda ei suuda, ehkki võitlen selle nimel iga päev,» kirjutas Karin Anna Åkerblomile märtsis 1924.
Mõni kuu hiljem viibis Karin Dalarnas ja rääkis emale, et tema abikaasa on hakanud mõistma, et naine ei armasta teda enam, vaid üksnes üritab täita abielunaise kohust mehe kõrval. Pastor tõrjus aga seda arusaama kõrvale. «Kui me ei saa elada just nimelt nii, siis ei ole ju mõtet isegi mitte proovida,» oli tema reaktsioon.
Karin kirjutas ka lastest. Tal oli Dagiga probleeme ja pojale tuli seetõttu naha peale anda. Jah, seda oli praegu isegi kergem teha kui varem. Eriti suured koerustükid nõuavad eriti karmi karistust, arvas ta. «Dag peab tunda saama, et olen igas mõttes temast tugevam vastane.»
Ingmariga ei olnud parajasti muresid. «Poisu on armas, laisk ja toimetu, minust nii erinev, et ei püsi mul kunagi õieti ohjes. Kuid aeg-ajalt on ta pisike ja sulnis olevus, kes väärib armastust. Ees seisab suur sündmus – ta saab esmaspäeval kuueseks ja seda tuleb ju pidulikult tähistada.»
Sügisel kolis perekond Sophiahemmeti kiriklasse, mis oli Erik Bergmani silmis paradiis. Ta ülistas «vaimustavat lehtla, marjapõõsaste ja aiamaaga elupaika pargis, kus on verandad, palju värsket õhku ja päikest.»
Kuid iluaias luuras madu.
Sophiahemmeti kirikla, 1920. aastad. Taevas ja põrgu. Jõulise punase-musta tellisarhitektuuriga privaatne krooniliste haigete hooldekodu avati aastal 1889 kuninganna Sophia algatusel. Ta tervis oli juba kaua põdur olnud: ta kannatas kehvveresuse, mitmesuguste krampide, jalavalude ja südameprobleemide all. Talle oli tehtud munasarjakasvaja operatsioon, pärast mida tal oli raske käia, nii et teda sõidutati ringi ratastoolis või kanti erilises kandetoolis. Haigus ja pikaldane kosumine ajendasid teda heategevusele pühenduma. Ta soovis muu hulgas anda pealinnale meditsiiniõdesid koolitava haigla, kus oleks patsientidele vähemalt 60 voodit, ja Sophiahemmeti ehitamine pani nii-öelda i-le punkti. Kuningas Oscar II oli annetajate hulgas esimene. Ta kinkis 75 000 krooni vundamendi jaoks ja andis kinnistu jaoks maa. Kuninganna andis 30 000 krooni omast taskust ja lubas veelgi raha. Oma 75 aasta juubelil 9. juulil 1911 lisas ta veel 100 000 krooni meditsiiniosakonna loomiseks.
Sügavalt usklik kuninganna tahtis ka religioosse külje eest hoolt kanda ning asutas oma testamendiga haiglavaimulikule töötasu maksmiseks ja kabeli hooldamiseks fondi.
1. oktoobril 1924 sai Erik Bergmanist pärast lossipastorit Elis Bratti Sophiahemmeti uus kirikuõpetaja. Siin, Stockholmi põhjaserval leidis ta sedavõrd kirikliku keskkonna, kuivõrd kiriklik see pealinna lähistel üldse olla võis ning mis vähemasti natukenegi Forsbacka ja Våromsi maaidülli meenutas.
Kirikla oli kollane kahekorruseline puitmaja, seal oli palju tube ja suur talupojastiilis köök alumisel korrusel. Ülemisel korrusel oli lastekamber ja sinna kogusid Dag, Ingmar ja Margareta oma asju – seal olid nukud, nukuteater, tinasõdurid, mänguraudtee ja kinematograaf, mille Dag ühel aastal jõulukingiks sai, kuid mis õnnestus hullupööra kadedal Ingmaril otsemaid oma tinasõdurite kollektsiooni vastu välja vahetada.
See oli avastamisrõõmsa ja suure fantaasiaga kuueaastase poisi jaoks nii mõneski mõttes fantastiline keskkond. Teda võlus suur haiglapark ja võimalus seal põnevaid leide teha. Ta tundis parki piiravat Valhallavägenit, staadioni ja tehnikaülikooli ning teadis, et põhja pool ulatub see sügavale salapärasesse Lill-Jansskogeni metsa. Ta uitas seal üpris vabalt ringi, vaatles ja fantaseeris, unustades aja. Eriti paelusid teda kaks kohta: mitmesuguses lagunemisastmes laipadega hauakabel ja suurte ahjudega katlamaja, kus põletati veriseid kehaosi ja äralõigatud jäsemeid.
Marianne Hööki koostatud Ingmar Bergmani biograafias, mis ilmus 1962, kirjeldab autor kirikla rõõmsaid ja ilmalikke käitumistavasid, millesse oli teatud määral segunenud «luterliku jutukuse ilminguid». Lapsed ei pidanud kirikus käima sagedamini kui üle ühe pühapäeva ja ka siis ei tundunud see sunnina. Höök jutustab sellistest idüllilistest traditsioonidest nagu pähklipuremine ja valjult ettelugemine kamina ees. Kuid ta kirjutab ka teisest tegelikkusest fassaadi taga. Seal oli vanemate nõue rääkida tõtt – kõige vastu, mida peeti kelkimiseks, võideldi karmi käega. Lapsed pidid end sõnades täpselt väljendama ja selle jaoks, kes elas rikast fantaasiaelu, oli see piin. «Tema eneseväljendamise vajadust ja rohkete elamuste sõnadesse valamise katseid lämmatasid alatasa inimesed, kes uskusid ühtainust ainumõeldavat Tõde, nii et sõnad jäid lõpuks temasse kinni. Ta hakkas kogelema ja ei vabanenudki sellest enne kui vanemas eas.»
Kui õdusad hetked praksuva kolde juures olid möödas ja kaminasoojusest hakkas läbi puhuma külm tuulevinu koduste tööde tegemise sunni ja esmaspäevaste kooliminekute näol, haigestus Ingvar Bergman sageli, kirjutab Höök. «Ta oli varakult hankinud endale eluraskuste vastu alibi teatava ülitundlikkuse vormis, kus piir simuleerimise ja psühhosomaatiliste sümptomite vahel oli hägune. Ema mõistis teda täiesti, sest Ingmarit oletati olevat pärinud tema enda vaevused. Selles staadiumis kujunes välja ja kinnistus neuroosne haigus, mis hakkas Ingmar Bergmani täiskasvanuelus toimima hoiatussignaalina ülepingutuse korral. Kui ta siis Sophiahemmetisse võeti, oli tegemist pigem naasmisega lapsepõlveolukorda kui haiglaraviga selle tegelikus tähenduses.»
Höök, kes oli tunnustatud filmikriitik ja kultuuriajakirjanik, õppis Ingmar Bergmani hästi ja mitmekülgselt tundma