Kell kaksteist helistati kelli ja tseremoonia keskaegses kirikus võis alata. Pastori matusekõne ning psalmid 391 («Vaid üksainus päev»), ja 277 («Võta nüüd kinni mu käest»). Seejärel «Sarabande» Bachi viiendast tšellosüidist, mille esitas solist Helena Larsson. Pastor laulis Ojamaa skaldi Gustaf Larssoni «Seiste resu» – «Viimast reisi».
Umbes poole tunni pärast avanesid kirikuväravad ja sealt kanti välja lihtne kirst, milles lamas režissöör, riietatud oma armsasse nahkjopesse ja sama armsatesse Adidase tossudesse. Kirst viidi avatud haua juurde ja lasti ettevaatlikult alla.
Nelikümmend viis minutit kestis külaliste hüvastijätt. Järjekord kasvas üpris pikaks. Need olid pisarsilmsed, kuid vaoshoitud stseenid, kuni jõudis kätte Peter Stormare kord. Ta astus koos oma abikaasa Toshimaga haua juurde, põlvitas, poetas käest punased roosid, nuuksatas, kattis suu käega, kummardas kangelt, pöördus perekonna poole, noogutas ja astus kõrvale.
See teatraalne hüvastijätt ärritas Börje Ahlstedti sedavõrd, et ta oli sunnitud kolm aastat hiljem oma memuaaride raamatus selle juurde tagasi pöörduma. Mõlemad näitlejad kuulusid Bergmani kõige ustavamate jumaldajate hulka, kuid režissööri haua juures andis etenduse Stormare.
«Oli selgelt näha, et ta tahtis Bergmani hauda emmata. Ma olen näitleja. Seepärast nägin teadlikkust igas Stormare žestis; ma võisin ette ära arvata, mida ta teeb. Mina ise otsustasin hetkel, kui viibisin Bergmani kirstu juures, sama teadlikult käituda täpselt vastupidiselt. Jätta kõrvale kõik ebaolulise, kuni järele ei jää peaaegu mitte midagi. Te võite minu otsust pidada protestiks Stormare-suguste näitlejate vastu. Poseerijate vastu. Ma tõstsin üheainsa sujuva liigutusega käe koos roosiga, poetasin selle alla ja lahkusin.»
Selline oli Bergmani lahkumine igavikku. Režissööri elu oli viimse hetkeni näitemäng, mis vääris intriigidest põimitud rahvusteatri näitelava. Rahvusteatri, mille juht ta kunagi oli.
Õdede Veronica Ralstoni ja Rose Britten Austini vanemad, Margareta Bergman ja tema mees Paul Britten Austin surid hiljuti kõigest üheaastase vahega ja nüüd oli kätte jõudnud kord mulda sängitada nende ema vend.
Veronica Ralstoni üllatas, et see oli matus nagu iga teinegi. Ta ootas suurejoonelisemat tseremooniat, kui mõelda sellele, kes lahkunu oli. Teisalt valitses siin tema arvates omalaadne sünnis mõõdukus. See sobis hästi kokku onu viimaste aastate tagasitõmbunud eluga. Ta küsis Daniel Bergmanilt, režissööri abielu viljalt Käbi Lareteiga, mispärast matusel ei lubatud kõnesid pidada, ja kuulis, et põhjuseks oli suur retooriliselt andekate näitlejate hulk kohalolijate seas, kes ei oleks sel juhul suutnud end talitseda. Võib-olla kardeti, et see tõmbab päeva kõige tähtsamalt isikult tähelepanu kõrvale.
Kui jõudis kätte õdede kord onuga hüvasti jätta, astusid nad haua juurde. Nad ei tulnud sinna mitte ainult suure roosisülemiga. Ralstonil oli kaasas ka väike hõbepeeker veega, mille oli õnnistanud dalai-laama Tenzin Gyatso. Ta oli algul kavatsenud vee koos peekriga hauda heita, kuid mõtles ümber, kui õde arvas, et see teeb oletatavasti liiga valju heli. Ta valas uriinivärvilise vedeliku lihtsalt alla. Talle meeldis käituda pisut teisiti, kui tava nõudis, ning Bergman oli tema energiat ja fantaasiat armastanud.
Pärast kogunesid kõik külalised Stora Gåsemora konverentsitallu mõnekümne kilomeetri kaugusel, kus neid ootasid Ojamaa kohalikud road ja muud hõrgutised: suitsutatud lambakints, lõhe, seafilee, marineeritud kana, juurviljahautis, punapeet kitsejuustuga, kohv ja kakao.
Tekib küsimus, kuidas Bergmani magu oleks seda kõike talunud. Küllap ta oleks kindla peale välja läinud ja valinud kakao.
Sünnitus
1918. aasta suvel kestis veel esimene maailmasõda. Leidus juba märke, et sakslased hakkavad alla andma, kuid mitte keegi ei saanud veel kindlalt väita, et sõda jõuab lõpule. Ajalehed olid iga päev täis rindeteateid. 18. juuli Dagens Nyheteri esilehel domineeris pealkiri «Sakslased jätkavad pealetungi Reimsi ja Marne’i vahel. Muudel rinnetel muutusteta» ning ajalehes jutustati Prantsusmaa ägedast vastupealetungist ja sellest, et Marne’i jõest põhja pool Kirde-Prantsusmaal paiskasid sakslased liitlasväed tagasi.
Meedia andis ühtlasi ärevust tekitava pildi elanikkonna tervislikust seisundist Rootsis. Haparanda linnas oli puhkenud tüüfuseepideemia. Koolerajuhtumite arv oli tõusnud ja Fejani lähistel Stockholmist põhja pool asuvas saarestikus rajati karantiinilaager, et vastu võtta idast saabuvaid nakatunuid. Haigestunud oli üksteist inimest. Eriti suures ohus arvati olevat meeskonnad kolmel aurikul, Ångermanlandil, Runebergil ja Oscar II-l, mille ketikastist leiti Soome põgenikud. Nad olid armetus seisundis ja näljast kurnatud, põgenikud isoleeriti viivitamatult ja neid hakati põhjalikult arstlikult uurima.
Samal ajal asus rahvast ründama Hispaania haigus. 5. juulil avastati esimesed nakkusjuhtumid Malmös. Haiguse tõid sisse Saksamaalt saabunud reisijad, aga ka mees, kes oli tulnud Oslost, tolleaegse nimega Kristianiast, et külastada sugulasi Hyllinges. Viisteist tema lähedast haigestus surmavasse grippi.
Hispaania haigust oli seni peetud kooleraga võrreldes tühiseks tõveks. Kuu keskel teatati aga mitmest uuest juhtumist Nässjös ja mõne nädalaga oli gripp levinud üle kogu riigi. Saksa ristluslaeval Albatross, mida hoiti Oskarshamnis karantiinis, kahtlustati haigusjuhte kahel meeskonnaliikmel, kes olid saabunud puhkuselt Saksamaalt.
Haigus algas peavaluga, sellele järgnesid kiiresti palavik ja külmavärinad, nägu muutus tumedaks ja sinakaslillaks. Haige köhis verd ja jalad muutusid ajapikku mustaks. Kinod, teatrid ja muud avalikud asutused tuli sulgeda. Inimesed hakkasid kandma suumaske, neid manitseti, et nad ettevaatamatute aevastuste ja köhaga nakkust ei levitaks ning et nad ei sülitaks mitte põrandale, vaid erilistesse anumatesse.
Maailmasõda koos tohutute vägede liikumisega kogu mandril, mis oli kaevikutes valitsevate talumatute tingimustega juba miljonite noorte meeste vastupanuvõimet nõrgendanud, peeti asjaoluks, mis gripi nii ägedat levikut soodustas. Paari aasta kestel haigestus kogu maailmas Hispaania haigusesse 525 miljonit inimest. Neist 21 miljonit suri.
Merekaitseminister Erik Palmstierna, kes kirjeldas juba 1917. aastast alates oma päevikumärkmetes maailmasõja kulgu, kirjutas septembrikuus lossis peetud piduliku dinee, aktuaalse Ahvenamaa küsimuse ja soomlaste salaliku käitumise kõrval: «Hispaania haigus möllab kohutavalt. Vastik paanika! Rügemendid on halvatud», ja oktoobris märkis ta ärajäänud relvarahu, allveelaevade sõja jätkumise ja bolševikeohu vahel: «Hispaania haigus käib tõelise katkuna üle maa. Pikad surnute nimekirjad ajalehtedes. Rusutud meeleolu. Trammid lõhnavad karboli järele.»
Neil murelikel aegadel, kui Rootsit laastas surmatõbi, samal ajal, kui riigis nähti esimest naiste jalgpallimatši («22 noort ja kartmatut daami väikese nahkkera pärast võitluses elu ja surma peale,» kirjutas Dagens Nyheter); kui Strindbergi «Hemsö rahvast» tehti Carl Backlindi stsenaariumi järgi esimest korda film; kui Yngsjö mõrtsukas Per Nilsson oli Kristianstadi laatsaretis hinge vaakumas ja kui Stockholmi puukuuridesse hakati saabuvaks talveks juba juulis kütet varuma, sünnitas 28-aastane pastoriproua Uppsala akadeemilises haiglas oma teise poja, poisslapse, kes sai nimeks Ernst Ingmar.
Erik Bergman oli Valbo koguduses Gästriklandi maakonnas Forsbacka kiriku pastor ja juba viis aastat abielus endast veidi noorema Kariniga. 1914. aastal sündis neil poeg Dag. Sünnitus oli raske, see kestis poolteist ööpäeva. Poja ristis ema vanematekodus Erik Bergman ise ja pastor oli pidulikust hetkest nii haaratud, et luges meieisapalvet valesti.
Tema töös olid hiljuti toimunud väga suured muutused, kuid mitte halvemuse poole, vaid vastupidi. Temast võis edaspidi saada kiriku abiõpetaja ja tunduvalt kõrgemale palgale oleks siis lisandunud ka ihaldusväärne elukalliduse tõusu hüvitusprotsent. Kuid vaba ametikoht oli vaja kõigepealt ametlikult välja kuulutada ja Erik Bergman ei uskunud, et tal võiks siin mingi võimalus tekkida. Peapiiskop Nathan