Tundus, et kiriklas valitses lõpuks ometi idüll. Erik ja Karin Bergman olid külalislahked, laste sõbrad olid alati teretulnud. Nad küpsetasid kaminas õunu, mängisid teatrit, jõid teed, lugesid valjult ette. Suviti viibis perekond vaheldumisi Duvnäsis, kuhu Karin Bergman alati igatses, ning Smådalarös keset merd ja meretuuli, kus meeldis kõige rohkem mehele.
Nii püüdsid nad säilitada pilti õnnelikust kodust, nii paistab see välja perekonnaliikmete kirjavahetusest. Milline õnnistus, kui see oleks tõesti nii olnud. Kuid pastori perekonda mõjutasid keskkond ja sotsiaalne surve ning sellesse kujutluspilti hakkasid pikkamisi seestpoolt tekkima mõrad.
Palmgreni segakool Skeppargatani ja Kommendörsgatani nurgal oli Põhjalas omataoliste hulgas esimene. Kooli asutaja Karl Edvard Palmgreni koolielu korralduspõhimõtteid peeti moodsaks. Poisid ja tüdrukud elasid kodus koos, neid kasvatati koos ja järelikult pidid nad koos ka koolis käima, arvas ta. Palmgren teadis, et see võib mõistagi tekitada soovimatuid olukordi, ja kuna vooruslikkust väärtustati kõrgelt, oli kurtisaanlus igas vormis keelatud.
Koolikohustusse suhtuti seal ka demokraatlikumalt, teisisõnu tasusid vähem jõukad õpilased väiksemat õppemaksu. Käsitöö moraalset mõju peeti tugevaks ja iseloomu kujundavaks. Palmgren püüdis laste andeid igakülgselt ja harmooniliselt arendada, kasutades selleks kõige sobivamaid koolitusvõtteid. Ta oli sihiks võtnud vabaneda tavapärasest keskendumisest tuupimisele ning pööras suurt rõhku joonistamisele, käsitööle, voolimisele, raamatuköitmisele, paberivoltimisele ja korvipunumisele – tegevustele, mis pidid õpilastes arendama hoolikust ning «harjutama kätt, teritama silma ja tugevdama keha». Käsitöö õpetas tema arvates lastele ja noortele korra- ja kodutunnet.
Lühidalt öeldes oli Palmgreni segakool paljuski teistmoodi kui muud õppeasutused. Ingmar Bergman pandi sellesse kooli aastal 1928 ja võib ette kujutada, et tunniplaan oli niisuguse loominguliste kalduvustega poisi jaoks nagu loodud. Kuid seda, mida kooli juhtkond pidas nüüdisaegseks pedagoogikaks, koges Bergman hoopis teisiti ja «Laterna magicas» ei anna ta koolile armu. Akende taga sadas alatasa. Klassiruumis valitses poolhämarus. Oli tunda märgade kingade, musta aluspesu, higi ja uriini lõhna. Kool oli järelevalveasutus ja klass oli sõjaeelse ühiskonna miniatuurpeegel. Seal valitsesid laiskus, ükskõiksus, oportunism, pugemine ja ülbitsemine. Õpetamismeetodid ei olnud moodsad, nagu kujutas endale ette Palmgren, vaid need rajanesid põhiliselt karistamisel, premeerimisel ja musta südametunnistuse kivistamisel. Trööstitut argipäeva iseloomustasid õppimata jäänud koolitükid, petmine, spikerdamine, pugemine, allasurutud raev ja kõikvõimalik sigatsemine. Paljud õpetajad olid natsionaalsotsialistid ning direktor Henning Håkanson oli «pugejalik võimuahne inimene ja tuntud šlikerdaja misjoniühingus». Ta suri 93-aastasena 1985, pääsedes äärepealt sellest, et lugeda, mida vana õpilase memuaariraamatus tema kohta oli kirjutatud. Kuid juba 1944, seitse aastat pärast seda, kui Bergman gümnaasiumi lõpetas, nägi direktor filmi «Raev», mis põhines Bergmani stsenaariumil ja mille lausa saatanliku ladina keele õpetaja Caligula prototüübiks oli olnud üks õpetajatest. Håkansson kirjutas pärast esilinastust Aftonbladetisse vastukajaks artikli, milles väitis, et tema mäletamist mööda ei olnud Bergman õpetajaskonnaga pingelistes suhetes.
Härra Bergmani väide, et kogu ta kooliaeg oli üksnes põrgu, üllatab mind. Ma mäletan hästi, et nii ta ise, tema vend kui ka isa olid kooliga väga rahul. Pärast kooli lõpetamist on ka Ingmar Bergman käinud kooli jõulupidudel rõõmsa ja reipana, kõige järgi otsustades tundmata vähimatki vaenu ei kooli ega õpetajate vastu. Küllap on lood siiski vastupidi. Hea Ingmar oli probleemne poiss, laisk, kuid üpris andekas, ja on mõistetav, et sellise loomusega lapsel on raske end igapäevaselt korraldatud õppetööga kohandada. Niisugune kool ei pruugi sobida unistavatele boheemlastele, vaid pigem normaalseks loodud tööinimestele.
Bergman vastas mõni päev hiljem samas ajalehes:
Kõigepealt sellest «12-aastasest põrgust» (muide, see on jube väljend. Seda ei kasutanud mina, vaid see, kes mind intervjueeris. Ma ütlesin oma mäletamist mööda lihtsalt kurat ja see on hoopis midagi muud). Jah! Ma olin väga laisk poiss ja oma laiskuse pärast ülimalt hirmul, sest tegelesin kooli asemel teatriga; seepärast, et vihkasin kellaaegadest kinnipidamist, hommikuti tõusmist, koduste ülesannete tegemist, vaikselt paigalistumist, kooliasjade tassimist, vahetunde, kontrolltööde kirjutamist, ränki küsitlusi… lühidalt ja keerutamata öeldes: ma vihkasin kooli põhimõtteliselt, vihkasin kooli kui süsteemi ja asutust. Mulle polnud niisiis vastumeelne mitte lihtsalt mu enda kool, vaid kool kui selline. Nagu ma selles õnnetus intervjuus selgelt märkisin, ei olnud see kool minu arusaamist mööda halvem ega parem teistest samaks otstarbeks ette nähtud asutustest. Minu austatud koolidirektor kirjutab ka (üpris teravalt): «Kool ei pruugi sobida unistavatele boheemlastele, vaid pigem normaalseks loodud tööinimestele.» Kuhu need vaesed boheemlased siis minema peavad? «Kas õpilaskond tuleks ära jagada: sina oled boheemlane, sina tööinimene, sina boheemlane jne? Jätame boheemlased välja.» On õpetajaid, kes jäävad igavesti meelde. Õpetajaid, kellest peetakse lugu, ja õpetajaid, keda ei sallita. Minu austatud direktor kuulus ja kuulub (minu puhul) jätkuvalt esimesse kategooriasse. Ja mul on aimdus, et mu armastatud direktor ei ole filmi veel näinud. Me peaksime seda ehk koos vaatama minema!»
Võib-olla kasvas Bergmani vimm Håkanssoni vastu sedamööda, kuidas ta ise vanemaks jäi. Direktor pole «Laterna magicas» mitte ainult pugejalik võimuahne inimene ja tuntud šlikerdaja, vaid ta peab ka meeleldi hommikupalvusi, «tema ilane jutlus koosnes sentimentaalsest halinast, kuidas Jeesus küll kurvastaks, kui ta just täna Palmgreni segakooli külastaks, või pildus tuld ja tõrva poliitika, liikluse ja džässikultuuri epideemilise leviku aadressil.»
Seda, kuidas Bergman oma kooliaega suhtus, saab välja lugeda kirjadest, mida ta emale kirjutas. 1932, üks päev enne ema nimepäeva 2. augustil kirjutab poeg ülevaatlikult, kuidas tal läheb. Ta käis kontserdil Hedvig Eleonora kirikus, «kus esinesid Marianne Mörner, onu Erling ja kapellmeister, kellel oli mingisugune vene nimi, mulle meelde ei jäänud, ja kirikukoor Gustav Adolfi juhtimisel (mitte selle, kes surnud on – tema perekonnanimi on hoopis Eriksson)». Ta jutustas, et tsirkus Palmgrenis, nagu «kooli õigusega kutsutakse», toimub järgmisel päeval pidu, ja et tal on kavas minna kinno mõnd «põnevat ja head filmi» vaatama.
Ja ta kirjutas koolitööst: «Mõtle, täna oli meil seitse (7) tundi, see on ju lausa kohutav, aga viimase tunni ajal, kella 3 ja 4 vahel, magasid kõik magusasti pärast päevaseid vaimseid pingutusi.» Järgmisel leheküljel oli joonistus, mis kandis nime «Minu koolipäev kuues pildis. Joonistanud tsirkus Palmgreni jünger.» Esimene pilt kujutab äratuskella tekstiga «Kell seitse. Unenäo lõpp.» Teine pilt: poiss on teel kooli – «Kohutavad südametunnistuse piinad tegemata kodutööde pärast Sibyllegatanil.» Kolmas pilt kujutab klassiruumi, õpetaja Norman puurib pilguga poissi: «Katastroof enne söögivahetundi.» Pilt neli: söögivahetunni ajal loetakse ajalehte, toimub arutelu. Õpetaja on natsionaalsotsialist ja väidab, et «Rohetavad aasad» on halb näidend, mille peale õpilane Ingmar vastab «EI ole!» Viies pilt, pärast söögivahetundi – maruilm, sähvivad välgud ja sõna KOHUTAV! Viimane pilt: poiss tuubib, suur küsimärk pea kohal, ja tekst «Kodutööd!!! Kodutööd!!! Töörohke päeva lõpp» inimesekõrguse raamatuvirna kõrval.
Teine kord räägib ta, et ei saa kahjuks pikalt kirjutada, ehkki vihma sajab, sest klassis oli nüüd alanud geograafia tund ja tal on vaja läbi võtta 7–8 lehekülge Väike-Aasiat. «Eile tegi Nilsson minuga harjutusi, aga ma ei leidnud, et selles midagi eriti meeldivat oleks. [–] Täna ei saa ju ujuma minna ka. Kurb, aga tõsi. Nii et mul ei jää muud üle, kui aga taimi kleepida.»
Pastorikodus hoidis Erik Bergman poja õppimisel rangelt silma peal, tema lugemisvarasse kuulusid muu hulgas sellised raamatud nagu Elisabeth Kuylenstierna-Wensteri koolitüdrukutejutt «Üheksa kaaslast», millel Ingmar Bergmani arvates ei olnud viga, Sigfrid Siwertzi «Mälari piraadid», mis talle meeldis, ja Stormor i Dalomi teosed, mida ta pidas suurepärasteks. «Ja me kirjutame geograafilisi nimesid – see on mu meelest väga vahva.»
1933. aasta sügissemestri ajal kirjutab Ingmar Bergman