Kui minu katsed peenemasse seltskonda sattuda luhtusid, loobusin lõpuks ja mul õnnestus ligi pääseda hoopis suguvõsa arhiivile. See on tõeline aare. Selles on peale ema päevikute ka Ingmar Bergmani kirjad vanematele, mis on saadetud 1936. aasta suvel natslikult Saksamaalt, kirjad, mille ta lõpetas sõnadega «Heil Hitler». Arhiivis on Erik Bergmani oma käega kirjutatud kõne äsja abiellunud Ingmar Bergmanile ja Else Fisherile, milles ta väljendab heauskset lootust, et sellelt naiselt saab poeg oma eluteel abi. Selles on vanemate kirjavahetus noorema pojaga, mis kujutab Ingmar Bergmani lapsepõlveaastaid pisut teistsugusena, kui ta ise on teinud, nimetades seda aega tihti üpris kohutavaks. Ja juurdepääs suguvõsa arhiivile andis mulle ka võimaluse lugeda kirju, mida Ellen Bergman saatis paljude aastate kestel oma ämmale niihästi enne kui ka pärast lahutust. Need kirjad annavad ettekujutuse abielu pikaldasest lagunemisest, taustaks olnud sündmustest ja sellest, kuidas juhtus nii, et ta jäi nelja Bergmani last kasvatavaks üksikemaks.
Kuninglikust raamatukogust leidsin muu hulgas kirjad, mille Bergman kirjutas oma heale sõbrale Herbert Greveniusele, ja uskumatult lõbusa kirjavahetuse Vilhelm Mobergiga.
Olen sobranud ka riikliku kaitsepolitsei arhiivis. Seal on hulgaliselt dokumente agent Karin Lannby tegevuse kohta Stockholmis teise maailmasõja ajal. Ta oli Bergmani armuke 1940. aastate algul ja edastas oma tööandjale delikaatset infot pastoriperekonna kohta sel ajal, kui kestis suhe perepojaga. Siin on mul olnud palju kasu ka Anders Thunbergi raamatust «Karin Lannby – Ingmar Bergmani Mata Hari».
Ma kirjeldan oma raamatus Bergmani suhteid kümne naisega. Neil kõigil oli oma temperament, taust ja välimus ja igaüks oli talle omamoodi tähtis. Oli tõenäoliselt teisigi, kuid ennekõike jätsid just need naised Bergmani ellu ja loomingusse jälje. Bergman oli abielus viiega neist ja talle sündis (teadaolevalt) üheksa last. Niisugusest tagasihoidlikult öeldes aktiivsest perekonnaelust on paljude kohtute arhiividesse jäänud ohtralt dokumente. Bergman oli juriidiliselt seotud üsna paljude lahutustega, kusjuures mitte ainult enda omadega. Kolmel korral oli ta kutsutud tunnistajaks, kus ta pidi vande all kinnitama, et oli olnud petetud abielumeeste naistega intiimsuhetes.
Stockholmi linnaarhiivis lugesin rikkalikku Bergmani Palmgrenska kooli aastatega seotud dokumentatsiooni; koos tema enda jutustustega kirjades vanematele ja emapoolsele vanaemale näeme siin tema kooliaega pisut teistsuguses valguses. Sõjaväearhiivist seevastu ei õnnestunud ei mul ega ametnikel tema arvestuskaarti leida. Lähtusin Bergmani sõjaväeteenistusega seotud perioodi kujutamisel tema vanematele saadetud kirjadest.
Kui kirjeldasin Bergmani Saksamaal viibimist 1936. aasta suvel, olid tähtsaimad allikad tema enda kirjad. Hindamatut abi pakkus mulle Müncheni ajakirjanik Katharina Fuhrin, kellel õnnestus leida väikeses Haina külas Bergmani võõrustanud Siegfried ja Clara Haidi sugulasi ja tuttavaid. Olen talle selle eest südamest tänulik.
Neile lisandub Bergmani õpilane Vilgot Sjöman, kes dokumenteeris ülima hoolikusega oma suhteid Bergmaniga ja tundis huvi ka muude tema elu aspektide vastu. Sjömanist järele jäänud materjalis on huvitavaid ja osalt ka uudseid nägemusi meisterrežissööri mõttemaailmast: see on tema harva kirjeldatud külg – Bergman kui sõber ja mentor.
Jälgin selles raamatus Bergmani elu hällist alates ja see käsitleb veel ka suurt osa viimasest abielust. Kokku hõlmab see rohkem kui pool sajandit kestnud ajavahemikku ja seejärel ma lahkun temast. Abielu Ingrid Bergmaniga kestis 24 aastat – tema mõõdupuuga mõõdetult on see tohutu pikk aeg – ja ta elas oma naisest kauem. Kui Ingrid 1995. aastal suri, olid nad abielus. Seda ei olnud Bergmani elus veel kunagi varem juhtunud. Seni oli alati olnud tema see, kes teisi maha jättis. Krahvinnas oli ta leidnud oma kodusadama. Lõpuks ometi, võiks veel lisada, sest tee temani oli pikk ja raske, täis marulist kirge, armastust, seksi ja truudusetust.
2011. aasta varasuvel avaldas ajaleht Dagens Nyheter uudise, milles peeti täiesti võimalikuks, et Ingmar Bergman ei ole Karin Bergmani bioloogiline poeg. Väide tugines Bergmani õetütre Veronica Ralstoni jutustusele tema raamatus «Armuvili ja vahetatud laps». See oli sensatsioon, mis äratas suurt rahvusvahelist tähelepanu. Poisslaps, kelle Karin Bergman 14. juulil 1918 sünnitas, ei olevat ellu jäänud. Erik Bergman olevat kandnud hoolt, et too asendati teise äsja sündinud poisiga, kelle ema pastor tundis. Teda sunniti imikut ära andma. Seda kinnitasid esmapilgul veenvad tõendid. Kohtumeditsiini laboris võrreldi tõenäoliselt Ingmar Bergmani süljega liimitud postmarkidelt võetud DNA-d Veronica Ralstoni DNA-ga ja jõuti järeldusele, et proovides olid suured geneetilised erinevused. Kui Bergman ja Ralston olid omavahel sugulased, oleks nende DNA struktuur pidanud olema rohkem sarnane.
Kuid veidi aega hiljem tegi ajakiri Ny Teknik avalikuks, et kohtumeditsiini labori töötaja oli uuritavaid proove – postmarke – saastanud, ja see kummutas väite, et Ingmar võiks olla keegi muu kui Karini bioloogiline poeg. Ülemaailmne sensatsioon vajus sufleena kokku. Seepärast olen oma jutustuses lähtunud Ingmar Bergmani siiani ametlikult tunnustatud päritolust.
Pampas Marina, september 2013
Matus
Paljusid Ingmar Bergmani abikaasasid ja armukesi ei olnud enam sel ajal, need aga, kes olid kutsutud ja said tulla, kogunesid 17. augustil 2007 Fårö kirikusse.
Päikeseprillides Käbi Laretei, soojendav keep õlgadel, kepp toeks ja poeg saatjana kaasas. Üleni mustas Liv Ullmann, soengut hoidmas sama must juuksepael. Bibi Andersson, lühikeste juustega nagu tavaliselt, seljas must kraega jakk, mida kaunistas valge lehemuster. Mustas jakis ja valges pluusis Harriet Andersson.
Näis, et neil oli koos üpris õdus. Ja miks ka mitte? Nad kõik olid valitud režissööri Hall of Fame’i. Armukadedus oli juba ammu lahtunud ja vimm, kui seda oli, tegudes välja elatud. Tema mõju naistele oli selline. Kunstnikuvaim ja armastus toimisid alati ühendava sidemena ja nad kõik olid oma rolli hästi mänginud – neid, mida mees neile nii ametialaselt kui ka eraelus jagas. Oli kätte jõudnud viimane vaatus ja nad olid nüüd tulnud viimsele puhkusele saatma inimest, keda nad kõik olid armastanud, igaüks neist omamoodi ja erisugustel asjaoludel. Ja oli kena hilissuvine päev, ehkki küll tuulisevõitu, nagu see üksikutel meresaartel ikka on.
Liv Ullmann ja Bibi Andersson tulid sama taksoga. Vähe sellest, et nad olid juba aastakümneid sõbrannad, olid nad mõlemad ka jaganud voodit mehega, kellele nüüd austust avaldasid. Käbi Laretei, neljanda ja eelviimase abikaasa ning ühtlasi ainsa neist, kes veel elus oli, vahetas 1965. aasta suvel «Persona» võtete ajal välja uus armuke Liv Ullmann. Selle filmi teist peaosa mängis Bibi Andersson. Bergman pettis Lareteid ja Ullmanni naisega, kellele ta nüüd järgnes – oma viimase abikaasa Ingridiga. Harriet Andersson oli selles rollis teatud mõttes veteran. Tema tutvus Bergmaniga algas juba 1952. aastal.
Üks põhjus, mis neid kokku viis, oli see, et kõik need naised olid ka Bergmani karjääris osalised. Andersson, Andersson ja Ullmann olid kuulunud tema suurimate diivade hulka. Kontsertpianist Laretei oli andnud oma panuse mitme tema filmi muusikasse. Ja Ingrid Bergman, kelle maised jäänused kavatseti peagi kaunisse Ojamaa surnuaeda ümber matta, oli talle olnud suureks toeks aastakümnete kestel, eriti maapaos viibimise ajal Saksamaal pärast tähelepanu äratanud maksuprotsessi 1970. aastate keskel.
Nii kujunes Bergmani viimane maapealne hetk suurejooneliseks finaaliks, tõesti, see oli lausa filmilik – lakkamatult elamusi otsinud režissöör ümbritsetuna osaga nendest, kellele ta kunagi kõige kirglikumalt pühendus. Fellini või Scola tasemel režissöör oleks võinud sellest intriigist midagi tõeliselt head teha.
Ja siis muidugi lapsed. Kokku oli neid üheksa, kuid nad olid alati jäänud pisut tahaplaanile; ta ihaldas näha oma naisi õitsemas ja nood olid tema innu vältimatu tulemus.
Päev algas varakult. Juba kell pool kaheksa tõkestas koguduse köster kiriku lähima ümbruse, et kõrvalisi isikuid eemal hoida. Sellesse kõrvaliste isikute kampa loeti ka meedia esindajad, välja arvatud kaks Bergmani soositud fotograafi, kes olid valitud kõike jäädvustama. Üles oli seatud suur peotelk ja selle taha praktilised