Filmikonsulent Per Lysander pidas täiesti loomulikuks, et Rootsi-sugune riik on liiga väike mahutamaks nii dominantset kunstiinimest nagu Ingmar Bergman. Kuid ta ei pidanud seda eriliseks probleemiks. «Ta on olnud mulle vanem kolleeg ja mind aidanud. Tütrele Eva Bergmanile [Backa teatri direktor Göteborgis, autori märkus] ei ole mitte midagi tasuta antud. Minu arvates tegi Daniel Bergman hea filmi [«Pühapäevalaps», autori märkus] ja kasutas ressursse arukalt. Mulle ei ole probleeme põhjustanud ka see, et Mats Bergman saab kuninglikus draamateatris suuri rolle ja Jan Bergmani «Gustav III» lavastus oli tore. Nii et Bergmani lapsed ei nõua Rootsi teatris suuremaid rolle, kui nad on ära teeninud. Nad on õppinud respekteerima professionaalseid võimeid. Mitte kellelegi neist ei ole midagi lihtsalt kätte tulnud.»
Kui küsisin Lysanderilt, kas Bergman pääseks järjekorrast mööda, kui ta filmistsenaariumiga tema juurde ilmuks, vastas too: «Kas sa pead mind rumalaks või? Raadioteatri direktorina olen temalt kord ühe stsenaariumi saanud. See oli paganama hea stsenaarium ja ma rõõmustasin väga, kui seda nägin. Nii et ma ei käituks mõistlikult, kui ma teisi stsenaariume kõrvale ei lükkaks ja tema omale ei pühenduks. See oleks ametialane viga.»
Režissööri ja dramatisti Hilda Hellwigi nimetati toona, 1990. aastate algul «uueks Ingmar Bergmaniks». Kuid ka Bergmani suhtumisest naistesse teadis ta omajagu. Bergmani maailmas oli kaht liiki naisi: habemega naised ja need, kes ei lähe arvesse. «Nii et siis maskeeritud mehed ja armsad Pipilotad,» lisas Hellwig.
Ma kohtusin Ingrid Bergmani vana operaatori Gunnar Fischeriga. Tema käes oli kaamera terve rea Bergmani filmide võtetel, nende hulgas «Suvi Monikaga», «Suveöö naeratused», «Seitsmes pitser» ja «Maasikavälu», kuni ta Sven Nykvistiga asendati. Fischeri ja Bergmani koostöö katkemise põhjus oli pingeline õhkkond nende viimase ühise filmi «Saatana silm» võtetel. Bergman ei olnud stsenaariumiga rahul ja tema halba meeleolu võimendas suletud ring.
«Ingmarile meeldis mind alandada ja nii muutusin ma veelgi ebakindlamaks.» Suhete lõppemine Bergmaniga tõi kergendust. Töö nõudis pidevat eneseohverdust ja eraelule jäi minimaalselt ruumi. «Ma ei mõista, kuidas Sven Nykvist jaksab,» rääkis Fischer.
Seepärast oli ta üllatunud, kui 33 aastat hiljem helistas Rootsi filmiinstituudi tollane tegevdirektor Ingrid Edström ja kutsus teda Kuldpõrnika auhinda vastu võtma. See on kuidagiviisi Bergmaniga seotud, teatas Edström vaid napisõnaliselt. «Ma kutsun teid lavale ja te saate kümme sekundit tänukõneks.»
Osutus, et Ingrid Bergman oli oma vana operaatorit pidanud omanimelise prestiižse aastaauhinna laureaadi vääriliseks. See oli režissööri viis pärast kõiki neid aastaid vabandust paluda, kuid ta ise ei tulnudki selle hilise lepitusžesti sümbolit üle andma, vaid peitis end sel ajal Stockholmis oma Karlaplani korterisse.
Ma kohtusin ka soomlase Ralf Forsströmiga, kes töötas tollal külalisstsenograafina Stockholmi linnateatris. Ta ütles: «Väikeses riigis moodustub Ingmar Bergmani taolise isiku ümber kergesti õukond. Probleem on selles, et ta varju tehakse suuremaks, kui see on. Ma usun, et Bergman ei ole sellest alati isegi teadlik. Samamoodi oli president Kekkoneniga, kellest sai rahvamütoloogias lõpuks «diktaator». Rootsi identiteet on Ingmar Bergman. Te müüte teda paremini kui kuningakoda. Seepärast te teda niiviisi üles upitate.»
Viimaks intervjueerisin Birgitta Kristoffersoni, kuningliku draamateatri tolleaegset pressi- ja turundusjuhti. Ta rääkis sellest, kui tähtis on staaride kultus USA-s – peaaegu sama tähtis kui filmide loomine ise.
«Kui Lena Olin on kohal, tellitakse limusiinid. Ta on saavutanud star quality ja temalt oodatakse ka vastavat käitumist. Nii et kui Ingmar Bergman on raske iseloomuga, siis jumala pärast, olgu pealegi! Okei, ta nõuab režiiassistenti, ta nõuab, et tal oleks oma ruum, kus võtta stseene läbi pärast proove. Ta nõuab, et kõik oleks täiuslik; et tehniline külg toimiks. Aga selles ei ole ometi mitte midagi ebaloomulikku? Sest mida ta õigupoolest teeb? Ta lavastab kuninglikus draamateatris ühe näidendi teise järel, ta ilmub kohale iga päev täpselt kell kümme ja on enne iga esietendust ühtviisi hullumiseni närviline,» rääkis Kristofferson.
Ilmselt on nii, nagu ütles Åke Sandgren: «Kui meil Ingmar Bergmani ei oleks, tunneksime temast kohutavalt puudust.»
Teksti avaldamisest on niisiis möödunud kakskümmend aastat. Ma kujutan endale ette, et see peegeldab üpris tõeselt tolleaegseid ettekujutusi Ingmar Bergmanist. Sellest taustast lähtudes ei taha ma praegu hakata kirjeldama ega analüüsima Ingmar Bergmani kui eeskätt režissööri või dramatisti. Selle töö on juba ära teinud lugematu hulk uurijaid ja kirjamehi, Rootsis ehk ennekõike Jörn Donner, Marianne Höök, Maaret Koskinen, Henrik Sjögren, Birgitta Steene, Vilgot Sjöman ja Mikael Timm.
Ma otsustasin hoopis uurida Bergmani kui eraisikut: poega, armukest, abikaasat, isa. Minu meelest on alati olnud huvitavam üritada aru saada lihast ja verest inimesest, kui tuhnida tema jälgedes, Bergmani puhul tema filmides ja teatrilavastustes. Kui mõistad teose taga olevat inimest, on sageli kergem mõista inimese ees olevat teost.
Ja Karin Bergmani päevikuid lugedes tundus mulle, nagu oleks pastorikodu uks pärani avanenud ja nähtavale ilmunud sisemus, mis pani mind hämmastuma. Selles, kuidas Ingmar Bergman ise oma lapsepõlve ja talle omaseid perekondlikke suhteid kirjeldas, on alati olnud pettekujutluslikke sugemeid: vaataja või lugeja ei tea alati, mis põhineb faktilistel sündmustel ja mis on Bergmani mugandatud versioon. Pealegi on režissöör ema märkmetes sisalduvast infost palju välja filtreerinud. Tal on olnud probleemide formuleerimise tahe ja tõlgendamise eesõigus. Pastoriproua enda kirjutisi lugedes sain ettekujutuse ilmelavast Bergmanist – lapsena, teismeeas, täiskasvanuna –, nähtuna teiste, mitte tema enda silmade kaudu.
Karin Bergmani päevikuid ei ole lihtne lugeda. Need on väikeses formaadis ning kirjutatud vanamoelise, väikese ja paiguti raskesti loetava käekirjaga. Tint on paljudes kohtades pleekinud. Siin olid suureks abiks Birgit Linton Malmforsi kolm päevikute väljaannet. Ma võisin neid risti ja põiki lugeda, võrrelda originaali tema kokkuvõtetega ja leida olulist lisateavet. Suguvõsa arhiivis on samuti ainulaadne kirjade, postkaartide ja kõnede kogu, mida on kirjutanud ja saanud kõik pastoripere liikmed.
Karin Bergmani tütretütar Veronica Ralston andis mulle piiramatu õiguse arhiivi lapata. Olen talle selle eest südamest tänulik. Tema suuremeelse suhtumiseta, et materjal peab olema kättesaadav põhimõtteliselt igaühele, kellele see huvi pakub, ei oleks see raamat sündinud. See ilmneb muu hulgas järgmisest jutustusest.
Ametliku Bergmani arhiivi suhtumine on diametraalselt vastupidine. Arhiivi haldab Ingmar Bergmani Sihtasutus, mille asutas Rootsi filmiinstituut koos kuningliku draamateatri, Rootsi televisiooni ja filmiprodutsentide koondisega Svensk Filmindustri. Sihtasutuse ülesanne on administreerida ja säilitada Bergmani kogutud kunstiteoseid ning pakkuda nende kohta teavet. Kuid arhiiv ei ole kõigile ligipääsetav, ehkki seda finantseeritakse osaliselt üldistest vahenditest. Arhiiviga tutvuda soovija peab selleks taotlema eraldi loa, mida võidakse Bergmani kinkelepingu sõnastuse kohaselt anda üksnes «uurijatele ja hea renomeega autoritele».
Riskides, et seda võidakse mulle ette heita, tuleb siinkohal tunnistada, et sihtasutus ei pidanud mind neisse kahte kategooriasse kuuluvaks. Teistmoodi ei osanud ma fondi tegevdirektorilt Jan Holmbergilt saadud teadet tõlgendada. Kui ma olin tükk aega teinud asjatuid katseid, et ma saaks lugeda teatud kirju ning Bergmani ja Svensk Filmindustri vahel 1950. aastate algul sõlmitud laenulepingut, esitasin talle otse küsimuse: «Kas mulle on juurdepääs arhiivile täielikult tõkestatud, olenemata sellest, mida ma sealt saada soovin?» Ja sain niisuguse vastuse: «Jah, nii see on. Otsuse lükata tagasi Teie taotlus juurdepääsuks Ingmar Bergmani arhiivile langetas allakirjutanu ja selle kinnitas sihtasutuse juhatus. See otsus on jõus.»
Kuid sihtasutuse mõtteviis ei ole päris loogiline. Näiteks otsust mitte lubada mul lugeda Bergmani ja tema teise naise Elleni kirju selgitati sellega, et neil kirjadel puudub otsene seos Bergmani kunstiga ja lisaks võib see teha kahju kolmandatele isikutele (juba ammu surnud abikaasale). Väitsin vastu, et kõik, mis puudutab Bergmani eraelu, on seotud ka tema ametialase tegevusega,