Minu kallile tütrele Fredrikale
Ajatelg
1918 – sünnib Ingmar Bergman.
1940 – kihlus Marianne von Schantziga. Algab suhe Karin Lannbyga. Kihlus von Schantziga tühistatakse.
1942 – suhe Karin Lannbyga lõpeb. Tutvumine Else Fisheriga.
1943 – abiellumine Else Fisheriga. Sünnib tütar Lena.
1944 – tutvumine abielus Ellen Strömholmiga (sünd Lundström).
1945 – sünnib tütar Eva.
1946 – sünnib poeg Jan.
1947 – lahutus Else Fisher-Bergmanist. Abiellumine Ellen Lundströmiga.
1948 – sünnivad kaksikud Mats ja Anna.
1949 – algab suhe abielus Gun Grutiga (sünd Hagberg), ühine reis Pariisi.
1951 – sünnib poeg Väike-Ingmar.
1952 – lahutus Ellen Bergmanist. Abiellumine Gun Grutiga. Algab suhe Harriet Anderssoniga.
1955 – algab suhe Bibi Anderssoniga.
1957 – algab suhe abielus Ingrid von Roseniga (sünd Karlebo). Kohtumine Käbi Lareteiga.
1958 – algab suhe Käbi Lareteiga.
1959 – lahutus Gun Bergmanist ja abiellumine Käbi Lareteiga. Salajasest suhtest Ingrid von Roseniga sünnib tütar Maria.
1962 – sünnib poeg Daniel.
1965 – algab suhe Liv Ullmanniga.
1966 – sünnib tütar Linn.
1969 – lahutus Käbi Lareteist.
1971 – abiellumine Ingrid von Roseniga.
1995 – sureb Ingrid Bergman.
2007 – sureb Ingmar Bergman.
EESSÕNA
IB-afäär
Nii nagu ka paljudele teistele, olid Bergman ning tema religioossed mõtiskelud ja raskemeelsed filmid mulle kaua mõistetamatud. Vananev seedehäiretega veidrik, kes kandis alati baretti, kulunud nahkjopet ja spordikingi. Vabatahtlik eraldatus Fårö saarel. Ja muu maailma truualamlikkus. Hirm tema võimu ees. Valitud seltskonna varjamatu imetlus.
1993. aastal kirjutasin ajakirjas Nöjesguiden temast pika artikli. Pealkiri kaanel: «IB-afäär.» Artikli pealkiri ajakirjas: «Suur vastumeelsus või kõigest rootslaslik kadedus?» Ja sissejuhatus, mis võttis kokku mu tookordse missiooni: «Ingmar Bergman on paljudes ringkondades suur, suurem ja kõige suurem. Kultuurijumalus, kelle ees mitte üksnes ei kummardata, vaid tema ees muututakse religioosselt hardaks. Teised aga arvavad lihtsalt, et ta on meie kultuurielu tõhusaim piduriklots. Riiklik mälestusmärk, mis tuleks kanda lammutatavate objektide nimistusse. Pärast mitmenädalast tööd selle artikliga on meile absoluutse kindlusega selge vähemasti üks: igaühel on Ingmar Bergmani suhtes oma seisukoht, kuid vaid vähesed tihkavad selle välja öelda.»
Ma pidin niisiis leidma võimalikult palju inimesi, kes söandavad oma keelepaelad valla päästa ja otsekoheselt tunnistada, mida nad vanatoist arvavad (ta sai tol suvel 75-aastaseks). Minu artikli lähtepunktiks sobis hästi Bo Widerbergi raamat või pigem poleemiline kirjutis «Visioon Rootsi filmis». Ta avaldas selle juba aastal 1962 ja see oli tema arveteklaarimine Rootsi filmitööstusega ning selle «haletsusväärselt pelgliku ja osavõtmatu seisundiga». Widerberg oli 32-aastane ja võiks arvata, et kogemusi, millele toetuda, ei olnud tal veel kuigi palju. Ta oli küll teinud lühifilmi «Poiss ja draakon», mille operaator oli Jan Troell, kuid tema claim to fame jõudis kätte alles hiljem, kui tal valmis üks kultuslikuks tunnistatud film teise järel: «Lapsevanker» (1963), «Vareste kvartal» (1963), «Elvira Madigan» (1967), «Ådalen 31» (1969).
Ometi söandas ta rünnata oma kaksteist aastat vanemat ja maailmakuulsat kolleegi, kes lisaks paljule muule oli võitnud kaks Oscari kuju ja jõudnud Ameerika ajakirja Times kaanepildile. See oli Bergmani viga, et lai maailm pidas meid, rootslasi, rõõmutute kujude kambaks: «Ta annab kinnitust kõige rängematele meie kohta levivatele eksiarvamustele, ta tugevdab väärkujutlusi, millest välismaale meeldib kinni hoida.» Widerberg lootis, et Bergman tüdineb meie «Dala hobuse rollist maailma ees». Tema oli süüdi selles, et nooremad filmitegijad ei saanud võimalust, sest Bergmani positsioon oli tänu tema rahvusvahelisele tuntusele domineeriv. Bergman tegi vertikaalseid filme (inimene jumala või saatana vastu), mitte horisontaalseid ja seetõttu olulisemaid (inimene inimese vastu).
«Rootsi on maailma üks kõige usuvaesemaid riike, ometi loob IB pidevalt filme inimestest, kelle eluküsimus on see, kas jumal on olemas või mitte. Selle küsimuse tähtsus on ettekääne, millega jäetakse kõik muud küsimused kõrvale,» kirjutas Widerberg ja jätkas: «Mina usun kogu sellest privaatsest nostalgiast hoolimata, et kui lasta sellest kujuneda koolkond, on see Rootsi filmikunsti järelkasvule eluohtlik.»
Ma suundusin Bergmani-maale, et leida vastus küsimusele, kas praegu on ikka veel nii, nagu Widerberg oma 30 aastat tagasi väitis – kas ta on filmimeeste ja dramatistide nooremale põlvkonnale piduriklots? Jah, paljud intervjueeritutest arvasid, et küllap see nii on. Ja paljud neist ütlesid välja oma seisukoha, mis ehk ei olnudki kuigi levinud.
Unga Klara teatri juht ja lavastaja Suzanne Osten ei olnud kindel, kas tal on Bergmani kohta midagi olulist öelda. Kuid nagu mu ülestähendused kinnitavad, rääkis ta igatahes järgmist: «Mina elan oma elu ilma Bergmanita, kuid mõnikord ei ole see võimalik. See on ohtlik ja mina olen kindlasti ainus rumal, kes midagi ütleb. Kui ta sureb, tahavad kõik temast rääkida. Inimesed kardavad. Minuni ei ole jõudnud kellestki nii palju kuulujutte kui Ingmar Bergmanist. Tal on suur kontrollimise vajadus. Praegu ehitatakse Bergmani ümber mälestusmärki, aga teatrimehena ei paku ta enam huvi ja filme ta ju ei tee.»
Seejärel jäi ta vait. Osten tahtis mõne päeva aru pidada, kas ta üleüldse soovib minuga Bergmanist edasi rääkida. Kui me järgmine kord kohtusime, uuris ta lähemalt minu küsimuste temaatikat ja artikli suunitlust. Ostenile meeldis see idee, kuid ta ütles sellegipoolest ei. Ta vajas rohkem aega ja seda tal parajasti ei olnud. Ta soovis mulle edu. Möödus kaks aastakümmet, enne kui taas kohtusime.
Režissöör Åke Sandgren oli teinud tähelepanu äratanud filmid «Ime Valbys» ja «Ragulka» ning ta kuulus filmitegijate uude põlvkonda. Tema suhtumine Ingmar Bergmani oli pingevaba: «Rootsis ei ole võimalik filmikunstiga tegelda, võtmata Ingmar Bergmani suhtes seisukohta. Kui mõelda Bergmani arvukale loomingule ja kõikidele ta headele filmidele, tekib küsimus, kuidas ta selleni jõudis. See oleks sama kui luua Rootsis uus automark – kõik hakkavad seda alati võrdlema Volvoga. Ja need, kes kavatsevad Bergmani valdkonnas tegutseda, peavad võrdluse välja kannatama. Saadakse kas tema jüngriks, nagu näiteks Kjell Grede, või antagonistiks, nagu Bo Widerberg. Ingmar Bergmani filmid põhinevad Põhjamaade jutustamistraditsioonil, karmusel ja raskemeelsusel. Seepärast ongi tema positsioon nii tugev. Ta tunneb huvi selle vastu, mis toimub meie hingeelus, ja see võib olla paljude filmitegijate jaoks traumaatiline: kas piiluda anglosakside traditsiooni poole või kanda pärandit edasi? Ja seal ongi Bergmani koht.»
Åke Sandgren on elanud kolmteist aastat Taanis ja kogenud Bergmani kui jätkuvalt kummitavat oraaklit. «Kui Rootsi tulen, panen tähele, kui suur on meie vajadus heietada Bergmani-lugusid. See on ahastuse ja lummuse segu. Ja need lood räägivad kas sellest, et ta on paha ja diktaatorlik, või tema suhtest sellesse, mis temast järele jääb. Neil lugudel hoitakse elu sees ja need hakkavad kandma oma väärtust, sellal kui need, kes temaga tegelikult on koos töötanud, räägivad teist keelt.»
Režissöör Christina Olofsson avaldas kahetsust selle üle, et filmistuudiote direktorid vahivad pimesi Bergmani ja ei näe, millised alternatiivid olemas on. Samas rõhutas ta, millise jälje on Bergman jätnud Rootsi kultuuriellu, milliseid suuri näitlejaid ta on avastanud ja esile toonud. Ja kui Bergman nõudis «Sügissonaadi» võtete ajal endale eraldi kemmergut; kui tal olid kindlad soovid, mis peab olema just nimelt tema lõunaeinekandikul; kui ta nõudis «Bakhantide» proovide ajal ruumi ja tõkestas liikumisruumi; ja kui isegi ooperiteatri juht pidi kikivarvul hiilima, ja rohelised avariiväljapääsude sildid tuli kustutada, et need ei segaks – so what? Paljude jaoks ei sobinud niisuguste tingimuste esitamine ehk kokku kadeda väikluse elureeglitega, kuid kõige selle taga oli õigupoolest ju