Hetk hiljem kerkis skeemile ka nimi. Randolph Robinson, vandeadvokaat. Selle juures hakkas silma mitu värvilist punkti.
„Kes see tüüp on ja kuidas ta kõige sellega seotud on?”
„Nägin täna Redcliffe’il mõni kvartal CCS-ist põhja pool ühel hoonel tema uksesilti. Sisestasin ta süsteemi, misjärel selgus, et ta on CCS-i teenindav advokaat.”
Sandy kehitas õlgu. „Kohalik firma kasutab kohalikku advokaati. Arvatavasti volituse alusel. Lepingud ja muu seesugune värk.”
„Iseenesest poleks see midagi, pealegi ei ilmne tema nimi kusagil mujal. Siiski kontrollisin tema nime kõikidest sotsiaalmeedia- ja äriloenditest ning leidsin tema mobiilinumbri. Analyst Notebook seob selle veel kahe Galbraithi tehingusse kaasatud firmaga, samuti mingi Peterburi restoranigrupile kuuluva varifirmaga.”
„Olgu pealegi. Aga mida see tõestab? Kas seda, et mingil Venemaa firmal on äritehinguid siin Antigual? Teame seda juba niigi.”
„On veel üks kiht seoseid,” ütles Ryan naeratades. „Selle mehe siinne äriaadress seob ta postkastiga, mis on ühenduses trustiga, mis on omakorda Shoal Bank Caribe kohalik eksekuutor, kusjuures see pank kuulub ühele Šveitsi katusorganisatsioonile. Sel koondisel on mitu muudki firmat, enamasti Venemaal ja Ukrainas. Ühel neist firmadest leidub füüsiline postiaadress. See on Venemaal Tveris asuv viinapood, mida IFC valdusettevõtted kasutavad vahendajana.”
Nüüd oli ka Sandy kuuldust haaratud. „Pihtas.”
Ryan vaatas tema poole. „See seob tolle mehe Venemaa jõuguga.”
Sandy oli kuulduga päri. „See tüüp on seotud pangaga, mis sooritab IFC rahaülekandeid. Just see isik või need isikud, kellele kuulub Shoal Bank Caribe, teenisid pärast Galbraithi sundmüüki üks koma kaks miljardit USA dollarit.”
Jacki nägu oli naerul, kuid Sandy küsis: „Mida sa kavatsed nüüd teha?”
„Sa ütlesid seda juba ise, Sandy. Ma hakkan tema rämpsus tuhnima. Ta võis selle ju peeneks jahvatada, aga kui see on tegemata, peab seal leiduma kümneid tuhandeid andmeelemente, mis ootavad, et ma need käsile võtaksin. Tahan ainult, et sa tänaval vahti peaksid.”
„Sa siis oledki tõeline kahe nulliga mees, ah?”
20
Kõigest mõni päev pärast seda, kui Gerry Hendley oli otsustanud Campuse taasaktiveerida, lendas neli operatiivohvitseri firma Hendley Associates lennukiga Gulfstream 550 Ukrainasse, Kiievisse. Varikattena kasutas Campus operatiivagentide legendide loomiseks ja kinnitamiseks moodustatud firmat OneWorld Productions. See reklaamis end Vancouveris tegutseva uue meediaorganisatsioonina, mis kajastas maailma sündmusi pahempoolsest vaatenurgast ning jagas oma tekste Interneti teel maailma paljudele uudisteagentuuridele.
Firmal OneWorld Productions oli oma võrguleht ja ka vastuvõtusekretäriga büroo Vancouveris. See oli koguni avaldanud mõne reportaaži, kuigi nende Interneti-videovõtete põhjalikul uurimisel oleks selgunud, et tegelikult koostasid materjale vabakutselised ajakirjanikud, kel ei olnud aimugi, et nende tööga loodi usutav taust mingile eraluureagentuurile.
Peale veteranist piloodi ja teise piloodi viibis Hendley Associatesi Gulfstreamis ka transpordikoordinaator, asjalik endine mereväemeedik Adara Sherman. Lennul teenis ta stjuardessina, lahinguolukorras aga rühma meediku, julgestusohvitseri ning kogu õhu- ja maismaatranspordi korraldajana.
Kui Adara oli söögitaldrikud ära koristanud, aitas ta meestel kontrollida missioonivarustust. Loomulikult olid neil kaamerad, tahvelarvutid ning kahepoolse side võimalusega satelliittelefonid, mida iga ajakirjanik oma töös vajab, kuid peale selle olid nad kaasa võtnud muudki, mis ei oleks Ukraina tolliametnikele jätnud kuigi soodsat muljet.
Neil oli terve karbitäis tikutoosisuurusi magnetkinnisega GPS-vastuvõtjaid. Tänu meeste telefonide ja tahvelarvutite rakendusele sai jälgida nende GPS-seadmetega sõidukeid.
Samuti olid nad kaasa võtnud mitu raadiojuhtimisega mänguautot, mis olid mõeldud jälitatavale sõidukile GPS-seadme külgesokutamiseks – see ei olnud mingil juhul salakaup, ehkki nende otstarvet oleks olnud pagana raske selgitada.
Rühmal ei olnud muid tulirelvi peale Adara lühikese toruga karabiini ja püstoli, mõlemad paneeli varjus ühes neist paljudest peidikutest, mis selles lennukis olid, ja sinna need jäävadki. Neli Campuse operatiivagenti pidid saama relvad pärast Kiievisse saabumist. Igaühel oli multitööriist, milles peitus kümnesentimeetrise teraga vedrupuss. Pastapliiatsid taskus olid valmistatud kõvast plastist, mis läbistas kergesti rõivastuste ja naha, kaelaehted oli kattega traadist, mida sai kasutada kägistamisvahendina, ning isegi nende satelliittelefonidele oli kinnitatud väline lisapatarei, mis andis telefonile küll mõnevõrra voolu, aga oli tegelikult võimas šokirelv, millega võis selle tegevusraadiuses röövida igalt tabatult liikumisvõime.
Adara abil peitsid nad salajasemad esemed lennuki salapaneelide taha, et need pärast maandumist nõnda tollikontrollist läbi viia, ja seejärel tegelesid mehed mõnda aega oma sülearvutitega, jälgides sõjaväe ning luureteenistuste käsutuses olevat kõrgtehnoloogilist kaardisüsteemi Falcon View, mis oli Campusele kättesaadav tänu sellele, et Gavin Biery jõudis tungida selle failidesse enne, kui ta kaotas ühenduse Intelink-TS-iga. Nende Falcon View oli juba mitu kuud täiendamata, kuid sellest hoolimata oli Gavin kindel, et sellest on igatahes palju rohkem abi kui Google Mapsist.
Kiirusega kuussada viiskümmend kilomeetrit tunnis üle Atlandi ookeani sööstva lennuki uhke sisustusega salongis jälgis Clark peamonitorilt lennuki asukohta. Ta ütles: „Maandume viie ja poole tunni pärast. Proovime mõne tunni magada. Hommikul peame olema juba tegutsemispaigas.”
Jack Ryan juunior ja Sandy Lamont sammusid Antigual St. John’sis piki Redcliffe Streeti. Kella poole üheteistkümne paiku õhtul oli seal liikvel üsna vähe inimesi, nende hulgas parasjagu piisavalt valgeid turiste, mistõttu Jack ja Sandy ei äratanud erilist tähelepanu, ehkki Ryan muretses, kas tal õnnestub jääda kuigi kauaks märkamatuks, eriti veel oma kogenematu kaaslase tõttu.
Nad leidsid Randolph Robinsoni nimesildiga hoone, mis koosnes avatud maapealse korruse parklast, piisavalt avarast, et sinna mahuks kümmekond autot, ning selle kohal asuvast bürookorrusest. Krunti ümbritses võrkaed, kuid Jack märkas kohe, et nurgaposti juures saab sellest kergesti üle ronida.
Ryan vaatas hämarusse mattunud lagedasse parklasse, kus märkas trepikoja äärde rivistatud kolme suurt prügimahutit. Ühe kaas oli kergitatud, ta nägi seal muu prahi peale kuhjatud pabereid.
Mehed pöörasid ümber nurga ja silmasid toiduveokit, mille ümber istus piimakastidel trobikond inimesi, kes sõid soolakala ja jõid kookospiima peale. Nad ostsid endalegi juua ja astusid aru pidades edasi.
„Ilmselt ei jõua sa kogu seda prahti minema tassida,” arvas Sandy.
„Seda ei olegi tarvis.” Jack tõstis telefoni.
„Ma ei saa aru.”
„Hüppan üle aia ja lülitan videokaamera sisse. Haaran paki pabereid ja sirvin need võimalikult kiiresti läbi. Iga lehe jaoks kulub kõigest kümnendik sekundit. Seejärel saadan videofaili oma arhiveerimisrakendusele. Kasutan iga videokaadri optilist andmetuvastust ning arhiveerin kõik arvud ja sõnad nõnda, et saan need hiljem leida ja neile viidata.”
„Pagana imepärane värk. Palju meil selleks aega kulub?”
Enne kui Ryan jõudis vastata, möödus neist must pikap, mille juht ja kaassõitja silmitsesid teda pikalt ja hoolikalt. Jack oli kindel, et ta oli näinud päeval just sedasama autot.
Sandy ei pannud seda tähele ja Ryan ei maininud seda, sest ta ei vajanud hirmunud kaaslast. Ta oleks võinud oma selleõhtusest plaanist loobuda, kuid otsustas lihtsalt, et jälgib hoolikalt tänavat juhuks, kui nad peaksid tagasi tulema.
Jacki pilk jälgis autot, kuni see kadus nurga taha, seejärel vastas ta Sandy küsimusele. „Sõltub