Ehitisele lähenedes küsis Lamont: „Kuidas sa kõike seda värki tead?”
„Mina pole advokaat ega vannutatud raamatupidaja ning mul ei ole nii rikkalikult kogemusi nagu kõikidel teistel Castor & Boyle’is.” Ta näitas telefoni. „Säherdused pisikesed vigurid võimendavad väge. Need aitavad mul rakendada jõudu.”
Andmete prügikastist kogumine läks üllatavalt ladusalt. Jack ronis üle aia, kui kedagi ei olnud näha, hüppas maha ja jooksis prügikonteinerite juurde. Kahes neist pabereid ei olnud, kolmandas aga peitus sadu dokumente, ümbrikuid ja muid asjakohaseid materjale. Ta küünitas sügavale konteinerisse, et valgus tänavale ei paistaks, ning hakkas kiiresti pabereid sirvima, suunanud neile telefoni objektiivi.
Sandy kõndis eespool tänaval. Ta oli Ryaniga telefoni teel ühenduses ning täitis enda kui jälgija ülesande edukalt, kui välja arvata tõik, et iga paari minuti tagant järel tuletas Ryanile meelde, et on vaja tegutseda kiiremini.
Ryan jõudis tänavale tagasi kümne minuti pärast ning mõlemad suundusid läände oma hotelli poole.
„Kas oled nüüd üleni kalasoolikate ja muu rämpsuga koos?” küsis Sandy.
„Randolph Robinsonil on puhas kontor. Mõni paber oli ribadeks lastud, kuid nagu enamik inimesi, on temagi kõige hävitamiseks liiga laisk. Leidsin sadu dokumente, ümbrikke, prospekte ja käsitsi kirjutatud märkmeid. Ma ei tea, kas neist meile üldse kasu on, kuid kahju igatahes mitte.”
Nad olid poolel teel hotelli, kui Jack märkas eespool häda. Toosama must pikap, teistest seal liikunud sõidukitest vähemalt viis aastat uuem, nagu ta oli tähele pannud, seisis kohe teispool ristmikku. Kabiinis istus vähemalt neli meest. Jack ei saanud eemalt aru, kui palju neid täpselt on, kuid mõistis, et varem nähtud jõmmid olid kuhugi sõitnud ja veel vähemalt kaks semu kaasa toonud.
Jack oli täiesti kindel, et see on igatahes halb uudis.
Mingil juhul ei tohtinud hotelli naasta. See veel puudus, et need mehed teaksid, kus ta ööbib.
Ryani ja eespool seisva auto vahel oli rahvarohke kahekorruseline baar. „Mida sa unenapsist arvad?” küsis Jack.
Sandyt ei tarvitsenud pikalt veenda.
21
Kui Jack Ryan juunior ja Sandy Lamont läksid üle tänava baari sissepääsu poole, pani Ryan tähele, et baari kõrval ületas ristmiku teine auto. Selle pidurituled süttisid, Jack vaatas õigel hetkel teisel pool tänavat asuva kingikaupluse aknasse ja nägi autot baari taha põiktänavasse pööravat.
„Neetud jama,” ütles Ryan vaikselt. Sandy käis temast eespool ega kuulnud neid sõnu.
Jack mõistis, et pärast hoonesse sisenemist satuvad nad piiramisrõngasse. Ta pidas aru, võis naasta hotelli ja helistada politseile, kuid kõige järgi otsustades võisid teda jälitavad mehed olla ise politseinikud.
Lõpuks otsustas ta otsida kaitset rahvasummas, lootes, et olgu need mehed kes tahes, ei söanda nad rünnata neid baaris tunnistajate juuresolekul.
Baar oli lihtne joomaurgas. Poodiumil oli diskoripult, põrandal ka väike tantsuplats, baarist vasakul tagauks.
Sandy läks ees ning kohe, kui nad olid jõudnud tagaseina ääres asuva baarini, käskis Jack, et Sandy astuks leti juurde ja telliks mõlemale. Ta pöördus näoga ukse poole ja jäi seda jälgima, vaadates iga paari sekundi järel vilksamisi ka tagaukse poole.
Jack kaalus kõike seda mõttes. Tema arvates olid need mehed advokaatide ja firmade teenistusse palgatud kohalikud löömavennad, kel ei olnud tema ettevõtmisega otsest pistmist.
Loomulikult tuli arvestada võimalusega, et ta eksib, ning et need mehed olid välja ilmunud Ühendriikide presidendi poja pärast, haududes mõttes midagi ohtlikku.
Siiski otsustas ta, et esimene stsenaarium on tõenäolisem. Tema ja Sandy olid käitunud jälgimisel pisut hooletult. Ryan teadis, et John Clarki või Ding Chavezega tegutsedes oleks ta just niisuguste juhtumite vältimiseks rakendanud kõiki turvavõtteid. Ta oli aga siia tulnud arvates, et tegemist on mingi igava ja ilmetu äriluure harjutusega, mille tülikaim osa on põiklemine sekretäri eest, kes ei luba võtta laualt visiitkaarti.
Eesuksest sisenes kaks meest, kes peatusid lävel. Ühel olid rastapatsid, teisel lühikesed juuksed, kuid see-eest vägevad lihased. Nad vahetasid väljaviskajaga mõne sõna ning asusid siis ringi vaatama. Mõni sekund hiljem märkasid nad Ryani pilku ning jäid sissepääsu juurde valvele.
Jack vaatas nüüd tagaukse poole. Seal ei olnud veel kedagi, kuid ta oli kindel, et isegi mõnest selle saare hurtsikukülast palgatud kolmanda sordi rastanarkaritest löömamehed on piisavalt taibukad, et valvata jälitatava lõksupüüdmiseks ka tagaust.
Jack kaotas lootuse, et need mehed ei ründa teda avalikus paigas, jäädes võimaluse juurde, et nad tahavad teda ainult hirmutada. „Sandy, ma pean sulle midagi ütlema ja tahan, et sa jääksid väga rahulikuks.”
Sandy ulatas Jackile õlle, ise aga tõstis piña colada pokaali ja hakkas jooki läbi kõrre imema. Inglase maneerlikkus ei jätnud Ryanile suurt lootust, et tollest oleks mõne järgneva minuti jooksul pisutki abi, sest ta ei teadnud kuigi palju baarikaklusi, kus oleksid peale jäänud piña colada’t tellinud mehed.
Ryan pidi Sandyle silma vaatama üle ananassiviilu. „Uksel varitseb kaks meest. Nad on jälitanud meid juba mõnda aega.”
Sandy pea juba pöördus sinnapoole. „Ei. Ära tee seda. Tahan lihtsalt, et sa oleksid valmis liikuma tagaukse poole.”
„Kas räägid kuramuse tõsiselt?” Sandy pööras aeglaselt pead, see oli armetu katse varjata piilumist.
„Arvan, et keegi pani meid päeval CCS-i büroohoone ees tähele. Kes teab, seal võidakse ajada ka muid salaasju, nii et bossid palkavad tüüpe, kes peavad hirmutama kõiki, kes jätavad kahtlase mulje. Ma ei usu, et oleksime tõelises hädas, kuid kindlasti antakse meie hirmutamiseks etendus.”
Nüüd märkas neid ka Sandy. Kaks meest eesukse juures. Üks rastapatsidega, särk eest vööni lahti, ehtepundar kaela ümber. Teine, lühikeste juustega mees, kandis musta jalgpallisärki, mis vaevu varjas ta jõulisi lihaseid. „Jah, neil on see juba korda läinud. Mida me nüüd teeme?”
Sandy hakkas jooki imema, nagu suudaks selles peituv rummisuutäis ta närve rahustada.
„Lõpetame oma napsid ja lahkume tagaukse kaudu. Ilmselt lähenevad nad meile, kuid jäta rääkimine minu hooleks. Kõik saab korda.”
„Miks sa tahad sinna kuramuse põiktänavale minna?”
Jack teadis vastust. Ta ei soovinud, et keegi näeks tema võitlusoskusi. Ta oli varjus püsimiseks palju vaeva näinud ning nüüd valmis kas või jalaga tagumikku saama, et see nõnda jääkski.
„Meiega ei juhtu midagi. Usalda mind.” Seda öeldes teadis Jack, et paneb oma õnne proovile, kuid ta usaldas oma füüsilisi võimeid nagu ka oskust pääseda veenva jutuga mis tahes olukorrast.
„Jack, kas oled unustanud, kes sa oled?” küsis Sandy. „Sa võiksid võtta telefoni, valida mõne salanumbri, mis sul on kindlasti peas, ning vupsti on lennukikandja sadamas ja viib meid ohutusse paika.”
Jack oleks Lamonti vägevat plaani kuuldes naerma puhkenud, ainult et ta mõtles toimuvale, mis näis kujunevat paratamatuks kokkupõrkeks.
„Ma ei helista kellelegi,” lausus ta juba tõsiselt. „Me väljume kahekesi tagauksest, astume piki põiktänavat edasi ja läheme siis hotelli.”
„Ja siis?”
„Siis tulen ma lagedale järgmise vapustava plaaniga.”
„Õige jutt. Muidugi.”
Minut hiljem astusid Jack ja Sandy põiktänavale. Ei olnud ka nii pime, nagu ta oli kartnud, sest lähedal asus paar laternaposti, pealegi kumas kitsa põiktänava vastasküljel terve kvartali hõivanud