„Tänan, et leidsite tulekuks aega,” ütles naine.
„Teiega on alati meeldiv kohtuda.”
Volodin ei vabastanud kohe tema kätt, seega otsustas kolmekümne kolme aastane saatejuht oma õnne pisut proovile panna. „Härra president, teie tänane esinemine oli väga köitev ja ma usun, et see võetakse hästi vastu. Tahaksin küsida, ehk oleks seegi hea mõte, et minu saatesse tuleks mõnikord ka direktor Talanov. Me pole teda seni veel uudistes näinud. Tema uuele ametikohale määramist arvestades oleks tal suurepärane võimalus tutvustada end kõikidele Venemaa kodanikele.”
Volodini naeratus ei kustunud, tema sügav himur pilk püsis endiselt Tatjana silmis, kuid sõnad näisid võtvat kurjakuulutavama tooni. „Mu armas daam, Roman Romanovitš ei tule telesaatesse. Ta töötab varjus. Just sellepärast, et teeb ta seda, mida teeb, ja seal saavutab ta kõige suuremat edu. Omavahel öeldes… just seal ma tahangi teda hoida.”
Volodin pilgutas silma.
Sõna otseses mõttes esimest korda oma kutsetöös ei leidnud Tatjana Moltšanova sobivat vastust. Ta lihtsalt noogutas vaguralt.
17
Campuse oli president Jack Ryan loonud oma esimesel ametiajal. Selle väikese, kuid tõhusa ja jõulise grupi ülesanne oli saavutada Ühendriikide eesmärke ametlikest teedest erineval viisil.
Jack Ryan määras selle direktoriks Gerry Hendley. Hendley oli endine Kentucky senaator, kes pidi lavastatud finantsmahhinatsiooni tõttu avalikust elust häbistatult taanduma selleks, et lahkuda poliitikast ning alustada salajase luureorganisatsiooni rajamise rasket, kuid olulist tööd.
Kaitsmaks Campuse mehi ja naisi juhuks, kui mõni nende operatsioon peaks ilmsiks tulema, allkirjastas president Ryan enne esimese ametiaja lõppu salaja sada nimetut presidendi armuandmisdokumenti ja andis need üle Hendleyle.
Campus oli kursis LKA ja NSA luureandmetega, kuid samal ajal ei koormanud seda valitsuse luureorganisatsiooni bürokraatia ega järelevalve, mistõttu olid sel märksa laiemad tegutsemisvõimalused. Tänu talle usaldatud võimule ja tegutsemisvõimalustele oli Campus saavutanud mõne aastaga lausa uskumatut edu.
President Ryan ei osanud aimatagi, et ühel päeval asuvad Campuse operatiivharus tööle tema ammused sõbrad ja kaaslased John Clark ja Domingo Chavez, nõod Dominic ja Brian Caruso ning koguni ta enda poeg Jack Ryan juunior.
Brian oli langenud operatsioonil Liibüas kaks aastat tagasi, tema asemele asus endine sõjaväe eriüksuse võitleja Sam Driscoll.
Mitu kuud tagasi olid Hiina arvutihäkkerid tunginud Hendley Associatesi võrku ning Hiina operatiivüksuse mõrvameeskond ründas südaööl Hendley Associatesi West Odentoni peakorterit eesmärgiga organisatsioon hävitada. Hiinlaste rünnak nurjati, kuid Hendley ja tema meeskond mõistsid, et operatsioone ei saa enam samast paigast korraldada, sest hiinlased teadsid juba, kus nad asuvad, ning võib-olla isegi seda, millega on tegemist.
West Odentoni keskuse kaotamine tekitas märksa rohkem tüli kui lihtsalt uue hoone leidmise vajadus. Campus oli hankinud suure osa luureandmetest viiekorruselise hoone katusel asuva antennisüsteemiga, mis püüdis Marylandis Fort Meade’is tegutseva Rahvusliku Julgeolekuagentuuri ja Virginias Langleys asuva Luure Keskagentuuri vahel edastatavaid salajasi luureandmeid.
Nõnda kaotasid nad selle salaandmete hankimise võimaluse, sest Hendley Associatesi hoones tegeleti nüüd ainult seaduslike ettevõtmistega.
Tänu viiekümne viie aastasele kahvatu näoga vatsakale arvutivõlurile Gavin Bieryle oli Campusel ja selle tulevikul siiski veel lootust. Hiinlaste rünnakule järgnenud kuudel oli Biery töötanud välja meetodi luureandmete hankimiseks LKA ülisalajasest võrgust Intelink-TS. Ta oli võtnud sellesama keeruka häkkimiskoodi, mida hiinlased kasutasid LKA arvutite vastu, veendus, et LKA oli oma haavatavad kohad ära lappinud, ning asus otsima Intelink-TS-i tungimiseks uusi ohuvektoreid.
Seni oli tema töö olnud küll paljutõotav, kuid oluliste tulemusteta.
Sellal, kui Gavin otsis luureandmete hankimise võimalusi ja Gerry Hendley püüdis leida uut operatsioonibaasi, kasutasid Campuse operatiivagendid, välja arvatud Jack Ryan juunior, väljaõppepaigana Marylandi osariigis Emmetsburgis asuvat John Clarki suurt farmi.
John Clarki rustikaalne farm ei olnud saladuskatte all tegutseva paramilitaarse üksuse ja salateenistuse agentide väljaõppeks küll kõige sobivam paik, kuid vähemalt esialgu täitis see oma ülesande.
Kuni viimase ajani olid agendid treeninud salapaikades mitmel pool riigis, ent nüüd olid nad haavatavad, mistõttu taanduti farmi ja enda vormishoidmiseks jätkati treenimist. Nad olid muutnud külaliste magamistoa väikeseks operatiivkeskuseks ja kooliklassiks. Mehed õppisid oma sülearvuti tarkvara abil päevas tund või enamgi mõnd võõrkeelt ning lugesid maailma peamistest murepunktidest pärinevat uusimat avalikku informatsiooni.
Igaüks neist lootis sügaval südames, et kõike seda harjutamist ja õppimist läheb vaja, kui neid taas kaasatakse operatsioonidesse.
Gerry Hendley, kes sõitis ringi Washingtoni ümbruskonnas ja vaatas üle sadu mitmesuguseid büroohooneid, oli võtnud pärastlõuna vabaks, et minna Marylandi Emmetsburgi, kus ta nüüd John Clarki farmi köögilaua ääres istus. Tema ümber olid kogunenud Campuse agendid, samuti organisatsiooni IT-juht Gavin Biery. Nad kogunesid sinna nõu pidama kord nädalas, ehkki tegelikult ei olnud neil mingeid operatiivülesandeid. Gerry rääkis iga nädal organisatsioonile sobiva asukoha otsimisest, Clark ja Campuse operatiivagendid arutasid jätkuvat väljaõpet ning Biery andis keerukas tehnikakeeles igaühele teada, kuidas edeneb LKA informatsiooni lahtimuukimine.
Ehkki kohtumised toimusid üsna hillitsetult, tuli siiski tunnistada, et kõik puresid suuraudu soovist teha midagi tõhusamat kui istuda Clarki köögis.
Gerry tahtis alustada arupidamist ülevaatega kahest valdusest, millele ta oli Bethesda lähedal silma heitnud, kuid Clark ütles, et tema sooviks rääkida millestki muust.
„Mis on juhtunud?” küsis Gerry.
„On avanenud võimalus.”
Clark edastas Hendleyle ja teistele LKA Kiievi residendilt Keith Bixbylt kuuldu ning tegi teatavaks, et LKA tunneb huvi Venemaa tuntud kurjategijate ninamehe Armi-Glebi vastu.
Domingo Chavez oli paaril viimasel päeval helistanud sõpradele nii Venemaal kui ka Ukrainas, enamasti kaaslastele operatsiooni Rainbow päevilt. Neilt sai ta Armi ja tema organisatsiooni kohta rohkem teada. Siiski ei osanud keegi öelda, mida teeb too mees Ukrainas, pealegi koos tšetšeenidega, ning see oli nii Chaveze kui ka Clarki meelest väga kahtlane, eriti seetõttu, et silmapiiril näis terendavat sõda.
„Seega on teada vaid, et see mees on Vene jõugupealik, kes tegutseb praegu Kiievis,” nentis Hendley.
„Tean samuti, et LKA-l pole tema põhjalikuks jälgimiseks mehi. Loomulikult keskenduvad nad Kiievis tegutsevatele professionaalsetele luureohvitseridele, mitte organiseeritud kuritegevusele,” ütles Clark.
„Mida sa soovitad teha?”
„Keith Bixby on asjalik resident, kes on sattunud raskustesse. Arvan, et võiksime minna Kiievisse ning kontrollida seda jõuguasja – kas või lihtsalt selleks, et näha, mida too Armi-Gleb sepitseb.”
Hendley silmitses teisi mehi. Ei olnud üldse üllatav, et igaüks neist näis tahtvat otsekohe lennujaama tormata.
„Kui tähtis on see mees? Kas umbes samasugune nagu maffia don?”
Chavez oli mullu saanud millekski kuritegelike rühmituste eksperdi taoliseks, sest Campuse sunnitud ooteaja jooksul oli ta keskendunud just sellele.
Ding ütles: „Venemaal maffiat selles mõttes, nagu meie seda teame, tegelikult ei ole, see on lihtsalt sobiv nimetus, mis osutab, et tegemist on kuritegeliku organisatsiooniga. Venemaal ja teistes idariikides nimetatakse kriminaalhierarhia tippu kuulujaid seaduslikeks varasteks. Nende kohta öeldakse vor v zakone, mis tähendab kurjategijate kirjutamata käitumiskoodeksit