Paarkümmend minutit hiljem jätsid nad natuke enne Taneli vanaema talu hüvasti ning Laura lonkas mõtlikult maja poole.
„Kus sa olid?” küsis Marten, kui tüdruk sisse astus. Poisid istusid köögilaua taga ja mängisid malet.
Laura kehitas õlgu. „Jalutasin niisama mere ääres.”
„Ma oleksin võinud kihla vedada, et sa läksid hoopis teisele poole,” märkis Marten.
„Sa näed vaime,” ütles Laura napilt.
„Miks su jalg katki on?” päris Tanel.
„Libisesin kividel.”
Kui Laura oma tuppa oli läinud ja voodile pikali heitis, hakkas talle äsja juhtunu kohale jõudma. Salapärane koosolek, kukkumine, Sander ning tõsiasi, et ta oli poistele silmagi pilgutamata valetanud. Ta ei teadnud, et see on kõigest algus.
6. Ivirlased
Hommikul astus pärast nappi koputust nende kööki habemega vanamees. Tulija nägu läks kohe laia naeru täis, kui ta Taneli vanaema märkas. Vanamees võis olla kuuekümne ringis, ta näol olid sügavad kortsud, kuid liigutuste ja oleku poolest tundus ta küllalt kõbus.
„Tere, kõik see pere!” hüüdis ta ukselt. „Siin te siis kõik elategi, jah?”
Lapsed vaatasid tulijat natuke jahmunult. Ainult Taneli vanaema naeratas rõõmsalt. „Oi, tere, Jaan! Ma just mõtlesin, millal sa mind viimaks vaatama tuled.”
„Ma ei saanud varem. Käisin eelmisel nädalal mandril,” lausus mees laua taga istet võttes. „Kas need on kõik su järeltulijad?” Ta vaatas uurivalt lapsi.
Vanaema naeris. „Ainult kaks väiksemat, Mattias ja Markus, ning see tumeda peaga poiss, Tanel, on minu omad. Ülejäänud kaks on Taneli sõbrad Laura ja Marten.”
Vanamees muheles. „Näe, ma ei jõudnudki ju end tutvustada. Mina olen Jaan, Helmi vana peigmees,” lausus ta laste poole pöördudes.
„Mis hullu juttu sa ajad!” hüüdis vanaema laste suureks üllatuseks kergelt punastades.
„Ära nüüd salga, ja veel laste kuuldes,” naeris Jaan. „Mäletad, kui me nooruses ikka koos kiigepeol käisime, ma sind pärast koju saatsin ja me mere ääres jalutasime? Vaat need olid ilusad ajad…”
„Oh kuule, jäta nüüd need vanad ajad rahule,” lausus vanaema, kuid lapsed märkasid, et ta oli meelitatud.
Jaan rehmas käega. „Sa olid juba siis nii tagasihoidlik. Aga mul oli tegelikult asja ka.” Vanamees läks ja võttis köögi ukse juurest maast suure seljakoti, mille ta enne sinna poetanud oli. „Ma tõin teile värsket suitsulesta. Just eile õhtul võtsin ahjust.” Ta avas koti ja võttis sealt välja kolm suurt kala. Nende lõhn täitis hetkega kogu köögi ja pani kõigil suu vett jooksma.
„Oh, sa poleks pidanud nüüd küll midagi tooma,” lausus vanaema.
„Mul on neid küll. Ja ega mul siis kahju ole. Meri on ju kalu täis,” muheles habemik. „Poisid, kui tahate, võin teid teinekord kalale kaasa võtta. Näete oma silmaga, kuidas õige saareelu ja kalapüük käivad.”
Üle Marteni ja Taneli näo levis naeratus. Muidugi nad tahtsid.
„Kas ma võin ka tulla?” küsis Laura.
Jaan noogutas. „Kui sa hommikust ärkamist ja vett ei karda, siis lase aga käia, mina vastu pole. Mul käib endalgi aegajalt üks sinusugune tüdruk kaasas.”
Pärast seda, kui nad olid veel mõnda aega saareelust ja inimestest lobisenud, müksas Tanel kaksikuid. „Kobige välja mängima,” sosistas ta. Tanel arvas nimelt, et vanaema tahab ehk Jaaniga nelja silma all vanu aegu meenutada. Ka tema ise ning Marten ja Laura asutasid end minekule.
„Vanaema, me jätame nüüd su oma peikaga kahekesi,” teatas Mattias enne lahkumist.
Tanel oigas.
„Vaata, kui mõistlikud lapselapsed sul on,” naeris vanamees. „Nende eest ei varja midagi. Küll need tänapäeva lapsed on ikka targad.”
„Minge tõesti välja mängima,” ütles nüüd ka vanaema. Natuke häbelikult, tundus lastele.
Kui poisid tegid järgmiseks ettepaneku ujuma minna, valetas Laura, et tal pea valutab, lisades, et ta läheb üles ja katsub natuke pikutada. Võib-olla isegi magada. Igal juhul oleks meeldiv, kui keegi teda äratama ei tuleks, lisas ta hädiselt silmi pööritades. „Küll lõunaks peavalu üle läheb,” lausus ta siiski optimistlikumalt. „On ennegi läinud.”
Pärast Taneli ja Marteni lahkumist hiilis Laura vaikselt trepist alla. Ta kuulis, kuidas Taneli vanaema ja Jaan köögis vestlesid. Köögiuksest õnnestus märkamatult mööduda. Välja jõudes pistis ta jooksu. Ta oli eile õhtul Sandriga kohtumise kella üheteistkümneks kokku leppinud. Kell lähenes juba veerand kaheteistkümnele.
Kui Laura kokkulepitud paika jõudis, polnud noormeest näha. Tüdruk jõudis juba karta, et poiss on minema läinud, kui too astus tema selja tagant puude varjust ootamatult välja. Tüdrukule jäi veider mulje, nagu oleks poiss nüüdsama nagu võluväel ilmunud.
„Ega keegi sind ei märganud?” küsis Sander ümbrust silmitsedes.
Laura muigas. Talle meenus, kuidas ta oli eelmisel suvel maal vanaema juures vahepeal pea igal ööl märkamatult toast välja hiilinud, et minna lähedal asuvate lossivaremete juurde aardeid otsima. Vaene poiss, ta ei aimagi, kellega tal tegu on, mõtles Laura lõbustatult. „Ei näinud.”
„Väga hea,” noogutas Sander. „Tule, ma tean kohta, kus keegi meid nägema ei juhtu.”
Laura vaatas Sandrit ja püüdis mõelda, kas ta tajub alateadlikult mingit ohtu. Ta nägi poissi ju teist korda elus. Ehk ei olnud kõige targem minna temaga kohe kohta, kus keegi neid nägema ei juhtu? Laura ei tundnud midagi kahtlast. Jäi võimalus, et tal polnud sisetunne kuigi arenenud, kuid loogilisem variant oli, et Sander ei plaaninud midagi halba. Ma olen paranoiline. Ei saa lihtsalt heast peast inimesi kahtlustada, mõtles Laura natuke murelikult Sandri kannul mere poole kõndides.
Natuke enne merd jäi noormees kadakate vahel seisma. „See on hea koht, siin ei käi keegi,” lausus ta puutüvel istet võttes.
Alles nüüd märkas Laura, et see puu polnud siin kasvanud. Ilmselt oli Sander või keegi teine tüve siia toonud, et kadakate vahel mõnusam istuda oleks. Siin oli nagu päris tuba – kadakad moodustasid igast küljest kaitsva seina.
„Võta istet,” lausus Sander puutüvele viibates.
Laura istus. Korraga ei osanud ta midagi öelda. Ta oli nii palju küsida tahtnud, kuid praeguses päikesevalguses tundusid kahtlused jaburad ja naeruväärsed.
Sander vaatas talle naeratades otsa. „Ma näen, et sa ei tea, kust alustada. Räägin siis ise nii palju, kui võin.”
„Kas on midagi, mida sa rääkida ei tohi?” küsis tüdruk.
Poiss noogutas. „Ja mitte vähe,” lausus ta salapäraselt.
„Kes sa oled?” Laurale tundus ikka veel, et tegu on kummalise naljaga. Loomulikult oli ta tahtnud teada, mis on kivide juures, mis rituaale seal läbi viiakse ja millega tegeleb salapärane rühmitus, aga nüüd, kui ta oli just seda teada saamas, tundus kõik lapsik. „Kes te olete?” täpsustas Laura oma küsimust.
„Me oleme tavalised inimesed, kes on valitud välja, et teisi inimesi aidata.”
„Kes teid välja valinud on?” Laura mõtles, kas Sander püüab tema üle lihtsalt nalja visata? Poiss oli siiski täiesti tõsine. Isegi natuke pühalik ilme oli ta näol, kui ta tüdrukule oma saladusi avaldas. Laura otsustas igal juhul kaasa mängida. Ehk selgub peagi, mis plaanid poisil on. „Kes need inimesed on, kes teid välja valisid?” küsis Laura uuesti.
Sander naeratas. „Need ei olnud inimesed.”
„Kes