Laura ei mõelnud enam hetkegi. Ta pidi tingimata välja uurima, kuhu naine läheb. Teeäärsete kadakate varju hoides liikus tüdruk naise kannul, kuni jõudis mere äärde viivale teele. Ta teadis, et sealt paarsada meetrit edasi, suhteliselt mere kaldal, on üks maja. Korraga Laura taipas, et just see maja on õige. Ta ei mõistnud, kuidas keegi enne selle peale polnud tulnud. Maja õuel oli püramiid. Sensitiivid ju kasutavad püramiidi! Püramiid ei saanud tähendada muud, kui et maja kuulub Alfred Hõimule või vähemalt mõnele tema mõttekaaslasele. Kuid samas – miks naine kiirustas? Kas oli võimalik, et ta ruttas koju telerist mõnda seriaali vaatama?
Miks mitte. Kuid Laurale tundus, et palju tõenäolisemalt ruttas naine mingile kogunemisele – kividega seotud salaseltsi koosolekule.
Jah, ta oli õigesti arvanud. Järgmiseks kuulis Laura kruusakriginat ja häält, mis tekib siis, kui ratta pedaal ketikaitse vastu kolksatab. Ta jõudis end veel viimasel hetkel kadakate vahele peita, kui vana veneaegne naistejalgratas temast mööda veeres. Ratturis tundis tüdruk ära Kassari poe müüja. Asi paistis huvitavaks minevat. Kui ta ennast siin veel mõnda aega peidab, õnnestub tal ehk kõik salaseltslased ära näha, lootis Laura. Ta juubeldas oma südames. Poisid ei kujuta ettegi, mida ta sel õhtul kõik välja uurib.
Ja tõepoolest, tüdruk polnud eksinud. Paari minuti pärast saabusid järgmised inimesed: tumeda pea ja habemega mees, keda Laura polnud kunagi varem näinud, ja tüse keskealine blondeeritud naine, keda ta oli poe juures paar korda kohanud.
Veendunud, et rohkem kedagi tulemas pole, julges Laura oma peidupaigast välja tulla ja kadakate vahel ettevaatlikult maja poole liikuda. Ta pidi välja uurima nii palju kui võimalik. Ta ei tahtnud minna tagasi pooliku infoga. Ja mis põhiline, ta tahtis näha, milline näeb välja sekti ninamees – sensitiiv Alfred Hõim. Et see on salaseltslaste kogunemine, selles polnud tal enam mingit kahtlust.
Viimaks hakkaski kadakate vahelt maja paistma. Õuel, mida piiras Hiiumaal levinud võrgust tehtud aed, ei paistnud kedagi olevat. Nojah, kes ikka salakoosolekuid avalikult õues peab, leidis Laura. Ühest kohast kadakate vahel oli aed veidi katki. Tüdruk mõtles tükk aega, mida teha. Ta kaalus võimalust puude ja sauna varjus majale päris ligi hiilida, et näeks elutoa aknast sisse piiluda. Ilmselt kuuleks ta läbi avatud akna ka juttu. Ei. Ta ei tahtnud tabamisega riskida. Tal poleks olnud ühtegi head vabandust, rääkimata sellest, et ta natuke siiski pelgas neid inimesi. Laura otsustas majast mööda randa minna ja mere äärt mööda tagasi kõndida. Ta võib ju sel ajal mõne pilgu üle aia maja poole heita. See pole keelatud.
Kui Laura oli paar minutit hiljem pingsalt maja silmitsedes selle väravani jõudnud, komistas ta ootamatult ja kukkus. Keset teed oli mingi tobe auk, kuhu ta sisse oli astunud ja tõenäoliselt hüppeliigese välja väänanud. „Pagan küll,” pomises Laura endamisi, „kuidas ma saan nii tähtsal hetkel nii koba olla!”
Järgmisel hetkel kuulis tüdruk samme. Ta püüdis end kiiresti püsti ajada, kuid valutava jalaga oli seda raske teha. Kui ta siiski juba jalul oli, tõstis ta pilgu. Tüdruku ees seisis temast paar-kolm aastat vanem tumeda peaga noormees. Too paistis Laurat nähes päris jahmunud, kuid kogus end kiiresti. „Siia on ennegi komistatud,” lausus ta vabandavalt. „Siin oli kunagi üks kivi, mis lõhkus autokumme. Kaevasime selle välja, aga nüüd tekib siia pärast vihma alati auk.”
Noormees oli pikka kasvu, kõhn, tumeda pea ja pruunide silmadega. Tema näol mängles heatahtlik naeratus.
Laura tundis end näruselt. „Ma siis lähen nüüd edasi,” kohmas ta viimaks.
Noormees muigas. „Sul on põlv verine. Ma võin plaastri tuua. Ja sa võid sauna juures jala puhtaks pesta.”
Alles nüüd nägi Laura, et ta vasak põlv oli tõepoolest üleni liiva ja verega kaetud. Ta polnud seda veel hullemini valutava jala tõttu tähelegi pannud. Tüdruk noogutas. Tal polnud väikese ohvri toomise vastu midagi. Jalg paraneb ju lõpuks ära, aga pole kindel, et tal avaneb kunagi veel võimalus majale nii lähedalt pilk heita.
Noormees haaras Laural käest. „Tule, ma aitan,” lausus ta väravat ühe käega lahti hoides, teisega tüdrukut toetades. Ta talutas Laura sauna juurde ja pani pingile istuma. „Näe, siin saad pesta. Voolikust tuleb vesi. Ma lähen toon plaastrit.”
Poiss jooksis minema ja tüdruk vaatas talle lummatult järele. Ta ei tundnud enam vähimatki valu. Oli ta ju just pääsenud kohta, kuhu tulla oli soovinud. Kõik oli läinud lausa suurepäraselt.
Paari minuti pärast tuli poiss plaastriga tagasi. „Ma tõin sulle ka morssi, kui juua tahad,” lausus ta tüdrukule punase vedelikuga klaasi ulatades.
Tüdruk punastas tänutundest. Seejärel püüdis ta end kiiresti koguda.
„Ma nägin enne mitut inimest siiapoole tulemas,” märkis Laura võimalikult hooletult. „Kas teil on mingi üritus? Kui on, ei tahaks ma sind kauem kinni pidada.”
Poiss vaatas Laurat kummaliselt uuriva pilguga. Seejärel ta naeratas. „Sa ei peagi mind kinni,” lausus ta. „Pealegi ei sattunud sa siia juhuslikult.”
Laura kangestus. Kas noormees tõesti kahtlustas teda?
„Nad kutsusid sind.”
„Mida?” Laura ei saanud enam millestki aru. Ta raputas pead. „Keegi ei kutsunud mind. Ma lihtsalt tulin seda teed mööda,” pomises ta. Tal oli korraga väga piinlik, sest noormees tundus tõeliselt kena.
„Kutsusid küll. Sa ei saa sellest lihtsalt veel aru.” Noormees vaatas Laurat naeratades. „Mina olen Sander. Mul on tõepoolest kahju, et sa oma jala pidid katki tegema, kuid maailmas ei juhtu midagi niisama. Sa oled väljavalitud.”
Laura jõllitas poissi arusaamatult.
„Sa ei saanud siia niisama sattuda. Oota, ma saadan su koju, eks. Ja siis tee peal seletan.” Sander võttis taskust telefoni ja heitis sellele pilgu. „Kell on juba päris palju. Ma panen midagi selga.” Poiss lippas kiiresti maja poole.
Laura noogutas. Kell oli tõepoolest päris palju. Ta ei saanud küll aru, mida Sander selle kõigega mõtles, kuid tal polnud midagi selle vastu, et keegi teda saadab. Kivide juurest tundus kuidagi kõhe mööda minna, kuid rannal ei saanud ta oma haige jalaga kivide vahel komberdada.
Sander tuli hetke pärast tagasi, seljas sinine Puma dressipluus. Laurale meenus, et ta polnud poisile isegi oma nime ütelnud. „Mina olen Laura. Tobe, et ma oma kukkumisega sinu aega raiskan.”
Sander naeris. „Sa ei pea vabandust paluma. Ma juba ütlesin, et see polnud juhus.”
Mida iganes, mõtles tüdruk. Ta ei mõistnud, mida poiss sellega öelda tahtis, aga ehk oli see tema viis teada anda, et tore, et nad kohtusid, või midagi taolist. Ta plaanis jutu uuesti Sandri majas toimuvale salajasele üritusele viia. Sander Hõimu majas, oletas ta. Tõenäoliselt on poiss Alfredi poeg. Või lapselaps, kes teab. „Mis teil õigupoolest toimub?” päris Laura. „Kas sa tulid minu pärast praegu peolt ära?”
„See polnud pidu, vaid koosolek. Mul on juba peas, mida nad seal räägivad.”
„Mis koosolek?” Laura tundis, kuidas kummaline värin mööda selgroogu jookseb. Tal oli siis ikkagi õigus olnud!
Sander muigas. „Tegelikult on see küll saladus, aga kuna sina sattusid ise siia, siis saad sa sellest niikuinii teada.”
„Niikuinii?” naeris Laura. „Mida see tähendab?”
„See on pikem jutt,” lausus Sander saladuslikult. „Me võiksime homme kokku saada.”
Laura tõstis pilgu. Ta ei suutnud uskuda, et poiss tahab temaga veel kokku saada ja ta oma saladustesse pühendada. Ja ta juba aimas, millistesse saladustesse. Marten ja Tanel ei oska uneski aimata, et homseks on kivide mõistatus lahendatud, mõtles Laura eufooriat maha surudes.
„Mhmh,” mõmises tüdruk Sandrile vastuseks. Ta oli poisi ettepanekust liiga üllatunud, et normaalset lauset moodustada.
„Mis ajal sulle sobib?”
Laura kehitas õlgu.