„Meil on praegu mitu hüpoteesi,” tunnistas Tanel. „Üks võimalus, et sinna on koondunud maausuliste vennaskond.”
„Või salajane UFO-uurijate sekt,” poetas Marten.
„Kas sina said ka midagi teada?” küsis Tanel emalt.
Ema naeratas. „Ma pean tunnistama, et ei julgenud ikka väga juttu sellele teemale viia, kuid midagi ma siiski teada sain. Ei tea nüüd muidugi, kui väärtuslik see teadmine teile on…”
„Ema!” nõudis Tanel. „Ära nüüd keeruta, vaid räägi välja.”
„No ma ikka viimaks ühe naise käest julgesin nende kivide kohta nagu muuseas küsida,” tunnistas ema viimaks. „Ta vaatas mind küll natuke imelikult, kuid ütles siis, et tema ise ei tea midagi, aga kõige paremini teab neid asju Alfred Hõim, kes räägib küll ainult valitutele.”
Tanel hüppas püsti. „Ma teadsin seda! Ma teadsin! Aitäh, ema! Sa tegid tõeliselt head tööd!”
Taneli ema vaatas lapsi. Kõikide näod olid korraga särama löönud. „Ehk ma siiski peaksin teadma, mis teil plaanis on?” küsis ta, nähtust kergelt hämmeldunud.
„Ei midagi halba,” püüdis Tanel ema rahustada. „Me ei kavatse neile inimestele midagi kurja teha, mõistad?”
Ema muigas. „Seda ma ehk veel mõistan, aga ma hakkan juba teie endi pärast kartma. See naine muutus viimaks kuidagi sõnaahtraks ja tõsiseks, kui taipas, et oli mulle selle mehe nime ütelnud. Kuigi, mis põhjus peaks tal selleks olema? Ilmselt kujutasin seda siiski vaid ette.”
„Kes see mees siis on?”
Ema kehitas õlgu. „Mul pole aimugi. Aga loodan, et te ei mässi ennast jälle mingitesse kahtlastesse intriigidesse.”
„Et me ei peaks veel kord püstolitoru ees seisma, tahtsid sa öelda,” märkis Tanel.
Ema pööritas ehmunult silmi. „Kui aus olla, siis ei tulnud see konkreetne seik mulle meeldegi, aga kui sa seda mainisid…”
„Ära nüüd muretse, ema. Me ei tegele millegi kahtlasega.”
„Teie ei pruugigi tegelda,” torises ema.
„Aga äkki kuulad sa Alfred Hõimu kohta ka maad,” lausus Laura Taneli emale.
„Just-just,” sõnas ka Tanel. „Siis on sul endal ka süda rahul.”
„Eks ma vaatan,” lausus ema, „aga ma ei luba midagi. Ma ei tea, mida inimesed minust arvama hakkavad, kui ma pidevalt kõikide järel nuhin.”
„Uudishimulik linnavurle ehk,” pakkus Tanel.
Ema saatis talle hävitava pilgu. „Kuulge, kaduge nüüd välja. Ma hakkan kooki tegema,” ütles ta. „Ja vaadake, ega kaksikud ole jälle mingi jamaga hakkama saanud.”
Laura, Tanel ja Marten tõusid laua tagant ja lonkisid õue.
5. Sander
Terve järgmise päeva püüdsid lapsed nuputada, kuidas saada salapärase Alfred Hõimu kohta mingitki aimu. Nende põline abimees Google’i otsimootor ei ütelnud sellise mehe kohta midagi. Külaelanikelt nad küsida ei julgenud.
Sellegipoolest said nad interneti vahendusel nii mõndagi teada. Näiteks seda, et kahekümnendal sajandil on UFO-d mänginud suurt rolli uusreligioonide tekkes. Analoogiliselt traditsiooniliste usunditega omistatakse UFO-dele ülimuslikud omadused nagu Jumalale. Uurijad väidavad, et UFO-d religioonis on vaid vormimuutus – tänapäeva mõistuslik asendus müstilisele jumalale. Kuna maailm on mitme hinnangu järgi ökokatastroofi äärel, siis usutakse, et tulnukad võivad osa inimkonnast päästa või näidata neile, kuidas pääseda vaimsete ja sotsiaalsete probleemide käest. Sellised nähtused nagu vihkamine, sõda ja vaesus on lahendatavad tulnukate tehnoloogia ja vaimsete oskuste abil. UFO-religioonid on levinud peamiselt tehnoloogiliselt arenenud riikides, nagu näiteks USA, Kanada, Suurbritannia, tekkima hakkasid need 1950-ndatel, 1990-ndatel tõusis huvi nende vastu uuesti.
Rahvusvahelist raeliitide liikumist peetakse suurimaks UFO-religiooniks maailmas. Raeliidid usuvad, et elu Maal ei ole juhusliku evolutsiooni tulemus ega ka üleloomuliku jumala kätetöö, vaid hoopis tulnukate teadlik looming. Nad usuvad, et kombinatsioon inimese kloonimisest ja vaimu ülekandmisest võib lõppkokkuvõttes tagada igavese elu. Kui teised UFO-sektid, nagu ka enamik religioone, usuvad, et Jumal annab neile parema elu pärast surma, siis raeliidid tahavad head elu kohe ja usuvad, et peavad seda nautima praegu.
Teine võimas uususund on saientoloogia. USA ulmekirjaniku L. Ron Hubbardi 1950. aastatel loodud usuteooria ja – praktika vastandab end psühhiaatriale ja psühholoogiale. Saientoloogid arvavad, et 75 miljonit aastat tagasi röövis Xenu-nimeline kosmosetürann sadu miljardeid hingi, et nad hävitada. Tapalavaks pidi saama planeet Teegeeack ehk Maa. Saientoloogia õpetab, et kõik inimesed kogevad loendamatul hulgal eelmisi elusid ning traumaatilised mälestused neist on mitmete tervisehäirete põhjus. Nad usuvad, et inimene omab üleloomulikke võimeid, mida ei saa enne taastada, kui ta on läbinud iselaadse puhastus- ja vabastusprotsessi. Saientoloogide organisatsioon on äärmiselt totalitaarne, ambitsioonikas ja teguvõimas – ei puudu oma karistussalgad ja vangilaagrid. Sisuliselt on tegemist tohutu tasuliste kursuste, treeningute ja programmide süsteemiga, mille raames nii sõltuvusastmed kui ka kursuste hinnad tõusevad. Leebe suhtumine muutub järk-järgult jäigaks kontrolliks kogu inimese elu ja mõtete üle. Sellest organisatsioonist on väga raske välja astuda ja selle vastu sõna võtmine võib osutuda ohtlikuks.
Tanel, Marten ja Laura leidsid muuhulgas mitmeid viiteid ekstremistide gruppidele, kes on end kollektiivselt ära tapnud, et kiiremini tulnukate juurde taevasse pääseda. Teateid ja õpetusi tulnukatelt saavad nii üksikisikud kui ka usugruppide juhid tavaliselt teadvuseta seisundis kirjutamisel, meditatsiooni teel või muul sarnasel moel. Jumalad-tulnukad valgustavad neid meeleldi nende saatuse, elu eesmärgi ja muul sarnasel teemal. Harilikult on igal sensitiivil teada ka pääsetee. Nii tundus see olevat näiteks UFO-sekti Heavens Gate juhil. Kui 1997. aastal ilmus taevasse Hale-Boppi komeet, uskusid sekti liikmed, et komeedi taga peidab end tulnukate kosmoselaev, millega sõidab Jeesus ise. Jeesusega kokku saamiseks pidid nad end tapma, et nende hinged jõuaksid kosmoselaevale, kuna nad pidasid end ka ise tulnukateks.
„Kui teaks vähemalt, kus ta elab,” õhkas Marten mõtlikult Kassari kaarti silmitsedes.
„Äkki kusagil kivide lähedal?” pakkus Laura.
„Me ei saa sinna luurama minna,” kahtles Tanel. „Ma arvan, et nii väikses kohas kui see jõuab meie huvi väga kiiresti temani, kui me pole üliettevaatlikud.”
„Ootame siis su vanaema sõbranna poole mineku ära,” arvas Marten. „Mis see paar päeva ikka enam muudab.”
„No ja üldse,” küsis Laura, „mida me selle teadmisega edasi teeme? Kui see on mingi salaühing, ei tea ilmselt ka see tädi palju rohkemat. Juhul muidugi, kui ta seal ise ei osale. Mis me siis edasi teeme?”
Tanel krimpsutas nägu. „Kas sa pead alati mitu sammu ette mõtlema? Kui oleme ära käinud, siis vaatame, mis saab.”
„Kas mitu sammu ette mõtlemine pole tark tegu?” küsis Laura.
Marten raputas pead. „Ma olen Taneliga päri. Malemängus küll, aga mitte selles loos. Siin on liiga palju tundmatuid selleks, et midagi ette mõelda või plaanida.”
Pärastlõunal otsustasid nad võtta Mattiase ja Markuse kaasa ning minna saarele lonkima. Taneli ema plaanis majas põhjaliku koristuse ette võtta ja tahtis kaksikud jalust ära saada. Tanel oli pakkumisega kohe nõus. Ta lootis, et saab nii piinavad salapäraste kividega seotud mõtted peast. Ka Marten oli otsustanud millelegi kõrvalisele mitte mõelda. Ta teadis, et sellisest fantaseerimisest ja ülemõtlemisest pole vähimatki kasu. Kui nad on Helgi juures ära käinud, eks siis näe, mis saab.
Laura ei suutnud salapärase mehe nime aga unustada. Kuid ta poleks osanud uneski aimata, et tema jaoks saabub mõningane selgus juba sama päeva õhtul.