Soovimata noorpaari segada, väljus Steven väikese hotelli fuajeesse ja suundus baari poole, et uuesti klaas täita.
Kohalikud elanikud külastasid seda kohta nähtavasti tihti ja nüüdki istusid mõned mehed baarileti taga, puhudes õhku kahtlase kvaliteediga sigarettide suitsu. Mängis vaikne muusika, baarileti taga seisis Paul, teenindades külalisi. Stevenit nähes ilmus ta näole sõbralik naeratus.
“Kas korrata, mister Harland?” küsis ta, noogates peaga klaasi poole.
Steven keeldus. Talle tundus, et Paul ja ta sõbrad tunnevad naudingut sellest, kui saavad pakkuda sissesõitnutele seda kanget jooki, seejärel aga naeravad nende üle, kui nad end purju joovad. Stevenil polnud mingit soovi piinelda järgmisel päeval peavalu käes ja ta asetas klaasi baariletile, küsides selle asemel Mehhiko õlut.
“Varsti on lõuna valmis,” teatas Paul riidekaltsuga letti pühkides. “Küllap te olete näljane, mister Harland?”
Steven ei vastanud selle peale midagi. Õigust öelda oli ta väga väsinud. Londonis oli nüüd juba kesköö ja kuigi tal oli õnnestunud lennukis veidi tukastada, valdas teda siiski väsimus, mida omakorda süvendasid selle päeva sündmused. Ta polnud sugugi oodanud asjade sellist pööret.
Miks ei öelnud ta Audreyt kohates talle otse, et oli tulnud teda otsima? Selle asemel oli ta hoopis pomisenud midagi arusaamatut eelseisvast puhkusest. Võimalik, et see tekitas naises teatud kahtlusi.
Kuid nii kummaline kui see ka polnud, sel hetkel ei lootnud ta üldse teda kohata. Pea oli täis otsingutega seotud probleeme ja kohtumine sadamas lihtsalt jahmatas teda. Sama tunne oli vallanud teda ka siis, kui ta naist esmakordselt Inglismaal kohtas. Tookord oli ta samuti segadusse sattunud…
Steven oigas. Kuidas ta võis küll selline idioot olla?! Äratundmishetk lõi ta täiesti rööpast välja. Ta oli seisnud naise ees nagu too roheline nooruk palju aastaid tagasi, ja kui ta siis lõpuks end koguda oli suutnud, oli naine juba läinud.
“Arvatavasti läheb teil vaja allveeujumise varustust, mister Harland?”
Pauli küsimus tõi ta tagasi tegelikkusesse ja ta püüdis end kokku võtta.
“Ma… võib-olla,” pomises ta, mõistmata, mida temast tahetakse. Quinn näiteks ei varjanud üldse, et otsib Audreyt, kuid Steven ei kavatsenud nii avalikult tegutseda. Audreyl paistsid olevat teatud põhjused oma olemasolu varjamiseks sellel saarel. Ja enne, kui anda teada Rotile sõidu eesmärgist, tuli rääkida avameelselt Audreyga.
Ta püüdis meenutada kõike, mida selle kohta oli rääkinud Brad Quinn. Bradile oli öeldud, et Audrey Duffi nimelist isikut saarel ei ela, kuid siin elab üks inglanna, keda võib-olla peetigi selleks naiseks, keda ta nüüd otsis. Kahjuks ei nimetatud talle naise perekonnanime ja seepärast oli ta otsingud lõpetanud.
Tõsi, Tracyl oli selles suhtes oma arvamus – tema meelest kõik valetasid Quinnile. Ei saa ju ometi end peita nii palju aastaid! Oo, jumal! Steveni huuled kõverdusid. Aga mis siis, kui Brad ei tundnud lihtsalt Audreyt ära? Praegu ta tõepoolest ei sarnane enam iseendale neil vanadel fotodel. Steven mõtles, et kui Bernie Tracy sellest teada saab, ei tasu Quinni kadestada.
“Sukeldumisega on kõige parem tegeleda lõunapoolses lahes, aga varustust võib laenutada kaupluses Carrielt. Teil läheb saarel liikumiseks ka autot vaja, eks ole?”
“Küllap vist,” nõustus Steven, kuigi ta polnud selle peale veel üldse jõudnud mõelda.
“Nii ma arvasingi,” noogutas Paul heakskiitvalt. “Vahest ehk veel õlut, mister Harland?”
Ärevusele vaatamata magas Steven väga hästi. Avanud hommikul silmad, tundis ta end puhanuna, ainult pea oli veidi raske. Kuid selle põhjuseks polnud eelmisel päeval joodud kange punš.
Ta võttis värskendavat dušši, tõmbas jalga liibuvad teksad, samast materjalist käisteta särgi ja tervitas saabuvat päeva optimistlikult. Tõsi, ta polnud veel otsustanud, millega seda päeva alustada.
Üks oli selge: mida Audrey ka ei arvaks ta käitumisest eilse kohtumise ajal, ta peab mõistma, et Steven pole enam selline õrnatundeline noormees nagu kümme aastat tagasi. Peagi saab naine aru, et temast on ammu saanud mees, mistõttu tuleb temaga ka vastavalt käituda. Ja kogemusi naistega suhtlemisel on tal nüüd tunduvalt rohkem. Ta pole enam selline idealist nagu tookord.
Enne hommikueinet helistas ta Sandyle. Londonis oli juba keskpäev ja ta sai tütarlapse kodust kätte. Sandy kavatses sõita Greenlandi, Harlandite suguvõsamõisa.
Niipea, kui Steveni ema oli teada saanud, et poeg kavatseb ära sõita, nõudis ta, et Sandy veedaks nädalalõpu nende juures. Steven oli kindel, et ema tegi seda seepärast, et kuulda üksikasju tema tegemistest ja lootes, et tagasi pöördudes sõidab ta kohe nende juurde, Sandyle järele.
Cecilia Harland oli ikka veel Audreyle ustav, pidades teda endiselt hea sõnaga meeles. Ta oli alati kaitsnud oma sõbrannat, samuti ta otsust kaduda lavalt, arvates, et küllap olid tal selleks kaalukad põhjused, ja kahetses üksnes seda, et ta polnud temale sellest teatanud.
“Siia on kindlasti segatud mõni mees,” jagas ta oma mõtteid Steveniga, kahtlustamata, millist mõju ta sõnad pojale avaldasid. “Sellisel juhul on alati tegemist mehega, kallis. Ainult siis võib niisugune naine nagu Audrey jätta maha oma perekonna ja sõbrad. Muud põhjust siin olla ei saa. Kuid mind huvitab, kes see mees on.”
Just sellepärast tundis Steven end kohustatud olevat teatada ka emale oma sõidust. Cecilia kahtles selle ettevõtmise otstarbekuses. Ta arvas, et kui Audrey soovib jääda anonüümseks, on see tema õigus. Talle ei meeldinud sugugi, et poeg peab täitma nuhi rolli. Talle oleks pakkunud palju suuremat rõõmu, kui ka Steven oleks tegelenud tõukoerte aretamise ja mõisaasjadega nii nagu ta vend Greg.
“Kallis!” rõõmustas Sandy ja Steven tundis südametunnistuse piina, et polnud talle juba eelmisel päeval helistanud. Kuid kohtumine Audreyga oli viinud ta segadusse ja enda õigustuseks leidis ta, et eilse kõne jaoks oli aeg olnud juba liiga hiline.
“Kuidas sa kohale jõudsid?”
Steven kinnitas, et kõik on korras. “Kavatsesin just minna pruukosti võtma. Hommik on täna lausa imeline. Minu aknast avaneb suurepärane vaade lahele ja veel pole eriti palavaks läinud.”
“Küll sul ikka veab.” Sandy häälest kostis kadedust. “Kahju, et mul ei õnnestunud sinuga koos sõita.”
“Minul ka,” nõustus Steven, ehkki polnud selles päris kindel.
“On sul tõesti kahju?”
Arvatavasti oli lahusolek Sandy meeleolu paremaks muutnud ja Steven kasutas juhust, et teda rahustada.
“Muidugi,” lausus ta, “aga see on ju kõigest ametisõit, Sandy. Mul jääb vähe vaba aega. Bernie nõudis, et ma juba kolmapäeval tööl tagasi oleksin.”
“Olgu peale,” vastas Sandy juba rahulikumalt. “Kuidas on lood su otsingutega?”
“Ma ju alles õhtul jõudsin siia.” Steven püüdis viia jutu teisele teemale. “Millal sa Greenlandi sõidad?”
“Umbes poole tunni pärast.” Sandy vaikis viivuks. “Kas helistad mulle sinna?”
“Täna küll mitte,” põikles Steven vastusest kõrvale. “Ma ju ise ka ei tea, kus ma parajasti viibin.” Ka see oli õige. “Püüan helistada homme samal ajal. Kui sind kohal pole, jätan sulle teate.”
“Kuhu ma ikka kaduda võin?” Sandy hääles kõlas jälle ärritus. “Loodan, et sa ei arva, nagu võiksin ma koos Gregiga jalga lasta. Muidugi, kui mul õnnestuks teda eemale meelitada neist kuulsatest tõuhobustest ja tõukoertest. Loodan, et su ema taipas kutsuda külalisi, muidu on siin hirmus igav.”
Steven