Muidugi, see polnud ainus filmitööst keeldumise põhjus, oli Audrey sunnitud endale tunnistama, sukeldudes mälestustesse. Ta oli siiski juba harjunud elama staari elu, nautima rikkust ja kuulsust. Niisiis, oli ka teisi tõsiseid asjaolusid.
Puistanud jahvatatud kohvi kohvikeetjasse, väljus Audrey viinamarjaväätidega ääristatud terrassile, mis oli sisustatud pehmete patjadega kaetud punutud mööbliga. Bugenvilleaõied varjasid teda eredate päikesekiirte eest, põrandalauad olid puhtad ja soojad.
Audrey silmitses enda ees avanevat imelist vaatepilti, mille kütkestavuse tõttu ta selle villa oli ostnud. Mõttes pöördus ta tagasi siia hiljuti ilmunud reporteri juurde. Ja kuidas ta ka püüdis sellest mitte mõelda, ometi ütles miski talle, et see visiit ei jää viimaseks. Tõsi, jumal tänatud, et see mees ei olnud teda ära tundnud. Milleks siis piinata end kahtlustustega?
Ta ohkas, vaadeldes laineid, mis kaldast umbes saja meetri kaugusel vastu kaljut laksusid. See oli nii ilus. Audrey ei väsinud nautimast seda vaatepilti. Teda vaimustas see kohe alguses, kui nad koos pojaga siia elama olid asunud. Ja sellest ajast polnud midagi muutunud – kõik oli sama rahustav ja imepärane.
Audrey toetus terrassi käsipuule ja märkas, et värv oli hakanud kooruma. Ometi oli ta värvinud seda kõigest mõni kuu tagasi. Kui halastamatu oli päike!
Nüüd ei näinud villa välja hoopiski mitte selline nagu siis, kui ta tuli siia esimest korda. Kui poleks olnud suurepärast merevaadet, oleks ta tookord pööranud rohkem tähelepanu koorunud värviga seintele, läbitilkuvale katusele ja lugematutele elusolenditele, kes olid end kindlalt majja sisse seadnud. Tuli teha korralik remont ja Audrey oli asunud meelsasti asja kallale. Teda ei hirmutanud miski. Kõige tähtsam oli see, et ta võis igal hommikul näha lumivalget kallast ja õrnalt sinakasrohelist merd.
Audrey tegi kõik korda ja tundis uhkust selle üle, et juba kümme aastat oli tema oma olnud nii see maja kui aed – ta enda kätetöö. Loodus oli loonud kõik selle, mis maja ümbritses, kuid ta ise oli muutnud villa mugavaks elupaigaks.
Ja nüüd tunnetas ta selle idüllilise paiga kohal rippuvat ohtu. Audrey mõtted pöördusid pidevalt tagasi inimese juurde, kes oli rikkunud ta rahu. Kuidas ta tema üles leidis? Ta oleks väga tahtnud seda teada saada. Tema agent Lucas Levin oli sõna pidanud ega avaldanud kellelegi ta asukohta.
Oli aeg, mil ta kartis, et ta võidakse ära tunda ja üles leida ning ta ei suutnud uskuda, et tal nii kergesti õnnestub oma endine elu seljataha jätta. Kuid nüüd ometi keegi otsis teda. Nähtavasti oli ta siiski kusagil vea teinud.
Möödusid aastad, Levin suri. Talle tundus, et ta on täielikult unustuse hõlma vajunud. Audrey Duffist oli saanud minevik. Filmi- ja teletähte polnud enam olemas. Nüüd oli ta Audrey Vianne – asjaarmastajast näitlejatar ja elukutseline kirjanik. Miks ei võiks nad teda rahule jätta?
Miski aga ütles talle, et nad ei jäta. Isegi kui tal õnnestus veenda seda inimest… mis ta nimi oligi? Vist midagi sellist nagu Brad Quinn. Veenda teda, et ta ei tea, kus viibib Audrey Duff. Ta oli kindel, et see mees tuleb veel tagasi. Tühine nuhk! Ütles, et lendas siia Inglismaalt, kus talle olevat antud tema aadress, kuid ise rääkis ilmselgelt ameerika aktsendiga. Aga mis siis saab, kui nad saadavad siia kellegi, kes teda isiklikult tundis? Ja mitte mõne kogenematu nooruki, vaid inimese, kellega ta varem kokku oli puutunud.
Samas on ta ju ise kõvasti muutunud, püüdis ta end rahustada. Audreyl poleks olnud kahju ka rahast, et oma välimust muuta. Kuid praegu nägi ta välja täiesti tavaline: juuksed päikese käes sama luitunud nagu värv terrassil, hele nahk päevitusest tumenenud, figuur ja rind muutunud pärast Keni sündi täidlasemaks. Tema, üksik-ema, nagu ta oli, nägi välja nagu kolmekümne seitsme aastane naine ega pretendeerinud juba ammu enam millelegi. Kui see reporter lootiski leida kaunitarist filmitähte, ei õigustanud ta tema lootusi mitte kuidagi. Ja küllap too veendus, et ta pole üldse see naine, keda ta otsib.
Higinire veeres rinda mööda alla, ta tõstis käed ja vabastas kaela juuksepahmakast. Tavaliselt punus Audrey juuksed patsi, kuid täna oli ta need valla lasknud, et tuul neid vabalt sasida saaks ja värskendaks niisket nahka. Kunagi oli Audrey mõelnud paigutada majja kliimaseadme, kuid siis oleks tulnud hoida kogu aeg aknad ja uksed kinni. Nüüd, mil pealetükkiv ajakirjandus oli hakanud tallama rada ta koduni, tuli uksed kinni hoida.
Muidugi, kui ta siia üldse edasi jääb…
Majast kostis kohvikeetja vilinat. Heitnud kõrvale sünged mõtted, pöördus Audrey tagasi kööki. Jahedad põrandaplaadid värskendasid meeldivalt jalgu ja õhku täitis mitmesse vaasi asetatud lillede aroom.
Külmkappi pilku heites meenus Audreyle, et nädala lõpul tuleb tal sõita Kupangi. Kuigi Rotil asus sadama lähedal ka väike turg, tuli põhiliste toiduainete ja muu kraami järele sõita siiski Timori saarele, kuhu oli praamiga tund aega sõitu. Ka Audreyl endal oli väike paat ja nad Keniga tavatsesid tihti pühapäeviti purjetada, kuid seda ei saanud kasutada kaupade veoks. Tavaliselt sõitis Audrey kord kuus Kupangi, mis oli Rotile kõige lähem linn. Neid sõite sooritas ta koos Lilyga, kohaliku elanikuga, kes aitas tal majapidamist korras hoida. Sõidud olid kahtlemata meeldivad: kaupluste külastamine lõppes enamasti lantšiga mõnes mõnusas väikeses restoranis, kus sai alati maitsvalt süüa.
Kupang oli tema jaoks tähtis ka selle poolest, et seal asus kool, kus õppis Ken. Poiss elas direktori ja tema naise juures ning sõitis koju nädalalõppudel. Algul see Kenile ei meeldinud, sest ta oli väiksest peale harjunud, et teda õpetas ema. Ta ei suutnud kuidagi mõista, miks oli üldse vaja kooli minna, miks ei võinud ema ise tema õpetamist jätkata. Kuid Audrey pidas vajalikuks, et poiss viibiks oma eakaaslaste seas, kellest nende väikesel saarel oli suur puudus. Kuigi ta ise harrastas eraklikku eluviisi, ei saanud ta oma poega kaaslastest ja ühiskonnast eemal hoida.
Võtnud kohvitassi, suundus Audrey kabinetti ja istus kirjutusmasina taha. Veel mõni nädal tagasi oli ta entusiasmiga kirjeldanud koer Jetro seiklusi, kuid nüüd oli raske tööle keskenduda. Selle põhjuseks oli mingi seletamatu ärevus, rahutus, isegi hirm. Teda valdas läheneva ohu eelaimus.
Järgmise nädala lõpuks tundis Audrey end juba palju paremini. Vahepealne aeg ja kosutav uni veensid teda, et ta oli muretsenud asjata. Mis siis sellest, et see inimene siia tuli ja esitas talle nii palju küsimusi Audrey Duffi kohta? Ta oli neile vastanud. Miks peaks ta uuesti siia sõitma? Lõppude lõpuks on ta ainus kolmekümne seitsme aastane inglanna, kes sellel saarel elab. Küllap see mees sai aru, et on juhtunud mingi eksitus. Võib-olla näis talle kummaline, et üks naine elab siin täielikus üksinduses ega suhtle eriti kellegagi. Arvatavasti tegi ta sellest vastavad järeldused. Annaks jumal, et need järeldused oleksid kasuks talle, Audreyle.
Kuid sellised mõtted mõjusid talle rusuvalt ja ta püüdis neist vabaneda. Ainult vahel harva küsis ta endalt, milleks oli kellelgi üldse vaja sõita sellele üksikule saarele? Kust nad sellest saarest teada olid saanud? Kes veel teab, et ta siin viibib?
Trükkimise lõpetas ta alles lõunaks. Tavaliselt töötas ta õhtusöögini, kuid täna oli reede ja tuli kiirustada, et jõuda praami saabumise ajaks kõigega valmis ja sõita siis Kenile järele. Nädalavahetustel ta ei töötanud ja nad veetsid kogu selle aja koos.
Hommikust peale oli ta valmistanud poja lemmiktoite kalast ja lihast, magustoiduks oli jäätis. Nüüd jäi üle veel ainult kõik praeahju panna. Muidugi mitte jäätist, sõnas ta mõttes naljatades ja hakkas köögis lauda katma. Kõik, mis vajas külmutamist, tuli siin jalamaid külmkappi panna, vastasel juhul sulas see otsekohe üles.
Hakkas juba pimenema, kui ta villast lahkus, kuid tee oli talle hästi tuttav.
Audrey maja asus saare loodetipus, umbes viis miili külast eemal. Tee lookles algul puude ja tihedate põõsaste vahel, siis aga jõudis uuesti rannikule, kus rändrahnud ja madalad kaljud näisid kuidagi kentsakad tumeneva taeva taustal. Tee oli kitsas ja autol tuli mõnikord lausa pressida end läbi rippuvate puuokste ja lopsaka taimestiku. Rotil veepuudust ei olnud, see soodustas viljakal pinnasel metsikut taimekasvu. Audrey ei väsinud vaimustumast imelistest orhideedest. Kunagi varem polnud ta näinud neid täiesti metsikult kasvamas.
Tee oli inimtühi, ehkki