Külas valitses alati elevus, kui oli saabumas praam, mis sõitis siia kolm korda nädalas. Siin käis harva külalisi, kuid saareelanikud olid külalislahked ja läksid saabujatele alati vastu.
Audrey aga vältis võõraid inimesi. Õnneks olid uustulnukad sunnitud peatuma kahes väikeses hotellis, mis asetsesid otse sadama lähedal. Külalised võisid küll rentida väikese auto sõiduks mööda saart, kuid tema villa asus üsna kaugel ega pakkunud turistidele mingit erilist huvi.
Praam juba paistis. Audrey parkis oma džiibi sadama lähedale ja istus mõni minut autos, nautides suurepärast vaadet laguunile. Päike laskus tasapisi merre kaljude taga, kallates taeva üle õrnade värvivarjunditega. Punased, purpursed ja sidrunivärvi päikeseviirud peegeldusid pilvedelt tagasi, ennustades öö saabumist. Siin läks kiiresti pimedaks. Tõusis kerge briis, tuues jahedust ja värskust.
“Kas ootate kedagi, missis Vianne?” küsis Paul Wood, ühe hotelli omanik, astudes Audrey juurde, kes väljus autost, et teda tervitada.
Kuni villa ost oli vormistamisel, oli ta ka ise peatunud Merelõvis. Raseduse teise poole veetis ta Woodi juures verandal, päevitades rotangist tugitoolis.
“Poega, nagu ikka,” lausus Audrey, tõmmates jaki selga. Ta heitis pilgu sadamasillale, kuhu praam pidi maabuma. “Aga teie? Kas ootate külalisi? Praegu on ju kõrghooaeg.”
“Ainult ühte,” vastas Paul rahulikult, mängides oma võimsate biitsepsitega õhukese puuvillase vesti all. Ta oli alati olnud uhke oma muskulatuuri üle. Kuuekümnele eluaastale vaatamata suutis Paul kõiki veenda, et rahustab kergesti maha igaühe, kes hakkab Merelõvis mürgeldama.
Tema vastus ei avaldanud Audreyle mingit muljet. Ta isegi ei küsinud, kes see külastaja on. Ta oli kuulnud, et see inimene… Kuidas ta nimi oligi? Vist Brad? Jah, Brad Quinn, oli samuti peatunud Merelõvis. Küsimuste esitamisega ei tahtnud ta Paulis liigset uudishimu tekitada.
“Teil endal käis ju samuti külaline, missis Vianne. Mäletate, mõned nädalad tagasi,” ütles Paul pärast hetkelist vaikimist. “Ta ütles, et otsib kedagi miss Duffi, eks ole? Ma seletasin talle, et mingit miss Duffi meie saarel ei ela, kuid talle tundus, et teie võite teda aidata.”
“Nojah, kuid kuidas saaksin mina teda aidata?” küsis Audrey pisut rahutult.
Paul heitis talle vabandava pilgu.
“Jah, ma tean. Ja loodan, et te ei pahanda, et ütlesin talle, et te olete ainus inglanna sellel saarel,” lisas ta. “Keegi oleks talle seda niikuinii öelnud. Ja siin pole ju ka mingit saladust. Te olete sellel saarel elanud ju juba väga kaua.”
“Jah, väga kaua,” lausus Audrey mõtlikult, silmitsedes praami. Kas Ken ikka näeb teda, kui ta jääb siia ootama? Ta ei tahtnud sugugi lähemale minna ja saabunutega kohtuda.
Tema rõõmuks suundus Paul ise trapi juurde külalisi vastu võtma. Enamasti oli tegu kohalike elanikega, kes tulid tagasi Timorist. Kui praam käis, oli võimalik Kupangi jõuda parajasti lõunaks, teha vajalikud sisseostud ja tagasi praamile tulla. Oma kohal seistes tundis Audrey ära mõned naised, kel olid käes rasked kandekotid.
Ja kohe nägi ta ka poega. Poisi nahk oli sama päevitunud nagu teistel lastel, juuksed olid aga sirged ega tõmbunud krussi. Pikkade juuste alt paistsid välja naljakad kõrvad. Ta kandis koolivormi, mis koosnes valgest särgist ja tumepunastest lühikestest pükstest. Kaelarätt töllerdas kaelas, särginööbid olid lahti, jakk aga hooletult üle õla visatud.
Ja siis märkas Audrey, et kohe tema järel laskub mööda trappi alla üks mees. Teistest erines ta heleda, päevitamata naha poolest ja Audrey mõistis kohe, et see oli nimelt seesama külaline, kellest Paul rääkis. Jumal tänatud, see polnud Brad Quinn. Kui tema ajaleht oli otsustanud otsinguid jätkata, siis nähtavasti saatsid nad nüüd kellegi teise. Ega ma ometi jälitusmaania all kannata? mõtles Audrey. Paljud sõitsid ju sellele saarele Austraaliast ja Euroopast lihtsalt selleks, et siin merealuse kalapüügiga tegelda.
Surunud endas maha soovi praamile mitte läheneda, suundus Audrey pojale vastu. Ken märkas teda, lehvitas käega ja kiirendas sammu, ehkki seljakott tagus tugevasti vastu ta jalgu. Talle on uut kotti vaja, mõtles naine, nähes, et seljakotil olid mõnes kohas õmblused rebenenud. Poeg toppis sinna kõike – kooliõpikuid, jooksukingi ja igasugu pudi-padi. Rääkimata mustast pesust, mille ta oli päris kotipõhja surunud.
“Tervist, emme!” lausus Ken ilma erilise lugupidamiseta, kuid surus end siiski hetkeks õrnalt ema vastu. Siis ulatas ta emale oma seljakoti ja jooksis auto juurde. Ja mida oligi temalt oodata? Laps tuli kiiremas korras koju toimetada ja tal kõht korralikult täis sööta!
Ta pööras end ringi, et pojale järgneda, osutamata kellelegi mingit tähelepanu, kui äkki kuulis selja tagant vaikset imestunud häält:
“Audrey!”
Ta oli pojaga nii ametis, et unustas täiesti mehe, kes mööda trappi alla laskudes Kenile järgnes.
Hääl tundus võõras, kuid Audrey pöördus siiski instinktiivselt selles suunas. Poleks pidanud väljagi tegema, heitis ta endale hiljem ette. Kuid mees tabas teda ootamatult.
“Oh, mu jumal! See oled sina?!” hüüatas mees imestunult ja Audrey tundis, kuidas maa ta jalge alt kaob.
“Tere, Steve,” suutis ta endast suure vaevaga välja pigistada. Tundus, et nüüd kohe variseb kõik ümberringi põrmuks. “Sa näed väga hea välja. Kas sõitsid siia puhkama?”
4. peatükk
STEVEN ISTUS HOTELLI Merelõvi rõdul, hoides käes klaasi kõige kangema punšiga, mida ta eales oli joonud. Ja ongi hea, et see on nii kange, mõtles ta. Vaat siis! Kohata Audrey Duffi, olles vaevalt kaldale astunud. Tracy oleks selle kohta öelnud, et juhtus ime. Ja küllap see just nii oligi. Kuid ta polnud veel jõudnud midagi korralikult lahti mõtestada.
Kusagilt hoone sügavusest kostsid temani õhtusöögi valmistamise hääled ja eksootilise toidu teravad lõhnad.
“Mister Wood…” kummardas kelner, “palub küsida, kas teile sobib õhtusöögiks värske papaia ja paks molluskipuder koos sealiha, kuivikute, aedviljade ja teravamaitselise kastmega?”
Steven ei suutnud kuidagi meenutada, mida ta talle vastas. Kõik ta mõtted olid keskendunud sellele tuttavale ja samas täiesti võõrale naisele, keda ta sadamas oli kohanud. Kas tema, Steven, oli tõesti välja näinud nagu täielik tola?
Hea, et mul pole vaja vestelda teiste külalistega, mõtles ta. Neid oli ka kõigest kaks – noorpaar Austraaliast. Paul ütles, et nad saabusid mõned päevad tagasi ja Stevenile paistis, et nad veedavad siin oma mesinädalaid. Paarike istus laua taga rõdu teises otsas salapäraselt sosistades, vahel vaikseks jäädes ja suudeldes. Nende taustal näis Steven endale vanana ja täiesti üleliigsena.
Tegelikult oli nii isegi parem. Ta ei tahtnud üldse kellegagi rääkida. Talle tuli pähe mõte, et Bernard Tracy käsutuses olevad andmed olid osutunud täiesti täpseks ja seda oli raske mõista.
Isegi nüüd ei suutnud ta kuidagi uskuda, et naine, keda ta siin kohtas, on just nimelt Audrey Duff, ometi oli ta teda ju kunagi nii hästi tundnud. Kahtlemata tundis naine ta ära. See oli tõepoolest tema, kuigi nii muutunud…
Ja mida ta siis oli oodanud? Esiteks ei uskunud Steven päris hästi Bernardi jutte ja arvas, et see sõit kujuneb lihtsalt viirastuse tagaajamiseks. Aga mis välja tuli? Millised tunded teda, Stevenit, nüüd valdavad? See pole enam fantaasia – ta kohtas Audreyt tõepoolest. Kuid naine oli tugevasti muutunud ning viisakale toonile vaatamata oli selge, et ta ei soovi temaga veel kord kohtuda.
Ja ka ta enda reaktsioon oli olnud küllaltki kummaline. Nagu oleks ta kohanud mõnd eelajaloolist olendit, teades, et nood on juba ammu välja surnud. Muidugi ei näe naine välja nagu mingi ürgelukas. Vastupidi, ta on lausa suurepärane – noor, rafineeritud ja igati loomulik.
Kui