Esmajärjekorras tuleb uurida maakoore murdekohtade olemasolu krundi piirkonnas ja nende arengu dünaamikat. Seejärel peab välja selgitama murdekohtadest lähtuva kiirguse iseloomu. Nende uuringute tulemusena saab teha ühe kolmest järeldusest:
1. Siin on ohutu elada.
2. Selles paigas võib elada, kuid tuleb end kaitsta kahjuliku kiirguse eest.
3. Siin pole võimalik elada.
Teise variandi puhul on vaja läbi viia terve rida toiminguid, valides hoolikalt hoone asukohta ja ehitusmaterjale. Täiesti mõistetav, et see ei välista vajadust uurida pinnase iseloomu, maa-aluste veesoonte liikumist ja kõike muud, mida on vaja korralikuks ja asjatundlikuks majaehituseks.
Maastiku reljeef mängib vahetevahel niivõrd tähtsat rolli, et elamu õige või ebaõige asukoht võib peegelduda selle elanike peaaegu kõigis elusfäärides. Asi on nimelt selles, et reljeef avaldab inimesele äärmiselt tugevat energeetilist mõju.
Maatüki energeetiliste tsoonide arvestust teostatakse selleks, et määrata kindlaks kõige soodsamad alad, mille peale või ette elamu ehitada. Edaspidi aitavad need arvestused valida õiget kohta abihoonete jaoks ja on aluseks ka maastiku kujundamisel.
Mõningatel juhtudel on inimese vajadus teatud kindla energialiigi järele niivõrd tugev, et selleks valitakse selge suund valguse suhtes, täpsusega üks kuni kaks kraadi. Siis on nõudmised maja orientatsiooni osas väga ranged.
Maja paikneb krundi keskel. Horisontaallõikes kujutab ta endast ringi või sellele lähedast kaheksanurka (joonis 1, a). Keskel asetseb ringikujuline, ilma vahelaeta saal, selle ümber paiknevad trapetsikujulised toad. Keskmesse (saali) sattuv allalangev energiavoog jaotub laiali tubadesse, tõugates välja kogu sinna kuhjunud negatiivse energia. Saali pindala suhe elutoa pindalaga peab maja optimaalse energeetilise kaitse tagamiseks olema 1,7–1,8.
Maja asetseb väikesel kõrgendikul (muldkehal), justkui sirutudes pisut maapinna kohale (joonis 1, b). See on tingitud asjaolust, et Maa energeetika on praegu kriitilises seisundis. Looduslikust kivist vundamendi väike sokkel ja alumine järk ekraneerivad maja maapinnast üleskerkivate energeetiliste voogude eest. See on energeetilise kaitse teine nivoo.
Joonis 1 Maja energeetilist aja energeetilist kaitset kaitset tagavate tagavate energiavoogude energiavoogude jaotuse skeem: a) horisontaallõige b) vertikaallõige.
Osa langevast energiavoost jaotub laiali katusekalletele ning satub muldkeha alusele, moodustades kaitserõnga ümber kogu maja (kolmas kaitsenivoo). Katuse kõrgus peab olema vähemalt 3 m, muldkeha kõrgus 1 m, vundamendi maapealse osa kõrgus mitte vähem kui 20–30 cm, vundamendi sokli eend seina suhtes vähemalt 30 cm. Katuse serv asetseb vundamendi sokli välispiiriga ühel tasemel. Kokkuvõttes moodustub niiviisi energeetiline kaitseloor: katus – vundamendi maapealne osa (neljas kaitsenivoo).
Maja on ümbritsetud 5–6 m laiuse muruplatsiga, kuhu võib paigutada ka lilleklumpe ja istutada üksikuid madalaid põõsaid, samal ajal kui kõrged puud ja põõsapuhmad maja läheduses takistaksid skeemil näidatud energiavoogude liikumist. Olgu siinkohal öeldud, et maja energeetiline kaitse toimib automaatselt, ilma inimese osavõtuta, mis on väga tähtis neile, kel puuduvad vastavad teadmised ja traditsioonid.
Eespool välja pakutud elumaja planeering on küllaltki ebatavaline. See, kuidas muuta ta mugavaks ja meeldivaks, oleneb juba igaühe maitsest, leidlikkusest ja fantaasiast. Hea oleks muidugi kaasata ka spetsialiste, sest on väga tähtis põhjalikult läbi mõelda kõik oma maja ehitusega seotud küsimused.
Elamu arhitektuuriliste iseärasuste mõju salajastele jõududele
Elamu arhitektuur kujutab endast erinevate energiakomplekside kandjat. Kõik nad peavad vastama selles majas elavate elanike nõudmistele. Vastasel juhul hakkab maja mõjuma oma asukatele rusuvalt ja kohati lausa hukutavalt.
Maja välisilmet puudutavates küsimustes soovitatakse tavaliselt põhilisi hoone vorme, ehitusmaterjale ja välisvärve. Soovitused on ühest küljest igati konkreetsed, teisest küljest aga jätavad arhitektidele laia loomingulise tegevusvälja.
Kogu oma ajaloo vältel on inimkond otsinud abi müstilistest sümbolitest.
Ring – üks kõige iidsemaid ja võimsamaid sümboleid. Kujutab endast igavikku, terviklikkust, ühtsust, täiuslikkust ja suurt maagiat.
Kolmnurk – jõudu kehastav püramiid, sümboliseerib keha-, mõistuse- ja hingejõu omavahelist seost, samuti ema, isa ja lapse ühtsust, minevikku, olevikku ja tulevikku. See on Püha Kolmainsuse sümbol. Kolmnurgal on kaitseomadused.
Ruut – nelja stiihia Õhu, Vee, Tule ja Maa sümbol. Sümboliseerib stabiilsust ja jõudu, samuti nelja aastaaega. Kui kolmnurk on aktiivsus ja dünaamika, siis ruut kehastab materiaalset maailma, õitsengut, küllust ja jõukust.
Rist – kõige vanem sümbol maailmas. Sümboliseerib igavest elu, ülestõusmist ja jumalikku kaitset saatana eest.
Külili olev 8 – lõpmatus. Tuleb kosmosest, väga tugeva energeetikaga.
Tähed – mõistuse, loomingu ja edukuse märk eri tegevusvaldkondades.
Laineline joon – Vee ja Maailmaookeani, elu alguse, muutlikkuse ja kohanemisvõime sümbol. Ümberpööratud vertikaalne laineline joon tähistab täiustumist, teed tippu.
Puu – kujutatakse sageli kuusena, jalg ülespidi. See on pikaealisuse sümbol.
Salajaste jõudude valitsemist elumajas mõjutavad peale arhitektuuriliste vormide ka ehituskrundi energeetilised tsoonid.
Planeerimise üldprintsiibid
Enamik mitte eriti kogenud feng shui järgijaist pöörab selle iidse õpetuse põhimõtete juurutamisel tavaliselt suurt tähelepanu elamu interjööri kujundamisele, unustades sealjuures täiesti maatüki, millel maja asub. Niivõrd lihtsustatud lähenemine on kahtlemata viga.
Õige ja järjekindel suhtumine õue-aiamaa rajamisse on põhiline tingimus, et majas läbi viidud muutused õnnestuksid. Ja vastupidi, kui feng shui reegleid lilleklumpide, peenarde, aiateede, maja juurde viivate teeradade, kunstlike veekogude jmt loomisel eiratakse, võib juhtuda, et jõupingutused elamu interjööri kujundamiseks osutuvad kahjuks asjatuks.
Sisuliselt peavad nii eluaseme kui sellega külgneva maatüki plaanid moodustama ühtse terviku. Esimene on justkui jätkuks teisele. Sealjuures tuleb märkida, et need muudatused, mis tehakse õue-aiamaal, osutuvad enamasti jõukohasemaks kui need, mida kavatsetakse läbi viia elamuehituse juures.
Selgituseks olgu öeldud, et kaugeltki mitte alati ei õnnestu ristkülikulist majaplaani muuta, samal ajal kui maatüki planeerimisel (aiateed, lillepeenrad, hekid jne) lubavad sujuvad paindlikud jooned pehmendada teravaid arhitektuurilisi kontuure.
Feng shui seisukohast on maatüki planeerimisel kõige ebasoovitavamad sirgjooned, ranged geomeetrilised kontuurid ja proportsioonid. Samuti tuleb meeles pidada, et feng shui meistrite arvates on range sümmeetria küllaltki ohtlik vaenlane. Kuid ka asümmeetria ei tohi nii-öelda pilku riivata ega lihtsalt rikkuda esteetika ja elementaarse terve mõistuse seadusi.
Pole saladus, et suurem osa tänapäeva maaomanikest peab õigeks ja koguni “ilusaks” sellist maatüki planeeringut, mis rajaneb järgmisel põhimõttel: keset krunti kulgeb ideaalselt sirge teerada, millest kahel pool asetsevad sümmeetriliselt sarnased elemendid. Selline planeering võib sobida sõjaväeosa või mõne muu taolise paiga jaoks, kuid selleks, et inimesed saaksid normaalsetes tingimustes harmooniliselt eksisteerida, ei sobi see kindlasti mitte.
Hiinlased mõistsid seda juba väga ammu. Seepärast ei kohta nende õuealadel mitte kunagi sirgeid teeradu ega üldse mingeid sümmeetriliselt paiknevaid objekte. Nagu mitu tuhat