Inglise muinasjutud ja muistendid. Tiia Krass (tõlkija)

selle eest, et poiss igal ööl rahulikult magada saaks.

      Kohe varsti pärast neid sündmusi tõmbas üks härra Fitzwarreni laev purjed üles ja oli valmis reisile minema ning et härral oli alati heaks tavaks anda ka teenijatele võimalus rikkaks saada, kutsuski ta kõik oma kabinetti ning küsis neilt, millist kaupa nad tahavad laevale kaasa panna.

      Kõigil oli midagi, mis kaubaks kaasa anda ning mille peale panus teha, ainult vaesel Dickil ei olnud raha ega kaupa, mida kaugele teele saata ja seetõttu ei läinudki ta koos teistega peremehe kabinetti. Aga preili Alice taipas, milles asi, ja käskis poisil ikkagi kaasa tulla.

      Tüdruk ütles isale: „Ma annan oma rahast natukene Dickile.”

      Aga isa ei olnud sellega päri, selgitades tüdrukule, et sellest poleks kasu, kuna tegu peab olema kindlasti ainult sellise kaubaga, mis kuulub saatjale endale.

      Kui Dick sellest kuulis, lausus ta ohates: „Mul ei ole mitte midagi peale kassi, kelle ma mõni aeg tagasi ühe penni eest ostsin.”

      „Siis mine ja too kass siia,” soovitas peremees, „ja saada tema teele.”

      Dick läks trepist üles pööningule ja tõi vaese kassikese alla, endal silmad kassi kaptenile üle andes pisarais.

      „Nüüdsest olen ma siis terved ööd üleval,” lausus poiss, „sest hiired ja rotid ei anna mulle enam üldse asu.”

      Kogu seltskond puhkes Dicki kummalise ettevõtmise peale naerma ning preili Alice, kel poisist taas kahju hakkas, andis talle raha uue kassi ostmiseks.

      Aga oh häda, kui pahur kokk nägi, millist lahkust preili Alice Dicki suhtes üles näitab, sai ta Dicki peale nii kadedaks, et hakkas vaest poissi veel julmemalt taga kiusama kui varem, tehes pidevalt poisi kulul nalja, et too oma kassi oli merele saatnud.

      „Kui nad nüüd seal su kassi maha müüvad,” pilas kokk, „kas sa siis saad ikka tema eest nii palju raha, et ma sinu uhamiseks ühe korralikku malaka võiksin osta?”

      Lõpuks ei suutnud vaene Dick seda alandamist enam välja kannatada ning otsustas, et põgeneb majast kus seda ja teist. Ta siduski oma asjad punti – ega neid teab kui palju olnudki – ja hakkas esimese novembri, kõigi pühakute päeva varahommikul astuma. Kõndis ja kõndis Dick, kuni jõudis Hollowayni ning istus jalgu puhkama kivile, mida tänapäevani kutsutakse Whittingtoni kiviks, murdes pead, millist teed mööda edasi minna.

      Kui ta seal niiviisi istus ja nuputas, mida edasi teha, hakkasid äkki Cheapside Bow’ kirikukellad helisema ning neid kuulates tundus poisile, otsekui kajaks helin sõnumina: „Pööra tagasi, Dick Whittington, Londoni linnapea.”

      „Londoni linnapea!” sõnas ta endamisi. „Noh, selle nimel, et Londoni linnapeaks saada ja täiskasvanud mehena uhkes tõllas sõita, kannataksin ma ju kõik välja! Lähen õige tagasi ega tee vana pahura koka käratsemistest ja tänitamistest väljagi, peaasi, et ma lõpuks ikka Londoni linnapeaks saaksin.”

      Ja ta pööraski otsa ümber ja läks tagasi. Tal vedas, et õigeks ajaks majja tagasi jõudis ja enne tööle sai hakata, kui kokk alla tuli.

      Aga nüüd räägime sellest, kuidas kulges samal ajal kassi elu laevas. Ükssarvik, mille pardal ta nüüd elas, sõitis merel pikki päevi ja öid ning kogu selle aja oli kass usinasti ametis, tehes laevas elutsevate rottide elu lausa põrguks. Viimaks randus laev Berberi rannikul, kus elasid maurid.