Laisk Jack
Oli kord poiss nimega Jack, kes elas koos oma emaga ühismaal. Nad olid väga vaesed ja vana naine teenis elatist ketramisega. Aga Jack oli nii laisk, et ei viitsinud teha midagi muud peale kuuma ilmaga päikese käes peesitamise ja talvel kolde ääres konutamise. Nii kutsusidki kõik teda Laisaks Jackiks. Ema ei suutnud poega mitte kuidagi enda kasuks tööle panna ja lõpuks ühel esmaspäeval ütles ta Jackile, et kui too oma pudru väljateenimiseks tööle ei hakka, viskab ta poisi majast välja – vaadaku siis ise, millest elama hakkab.
See ajas Jacki jalule ning ta läks ja pakkus ennast järgmiseks päevaks ühepennise tasu eest naabertalumehe juurde tööle. Aga et Jackil polnud kunagi varem raha olnud, kaotas ta oma penni koduteel oja ületades ära.
„Rumal poiss,” pahandas Jacki ema. „Sa oleksid pidanud selle taskusse panema!”
„Teen seda järgmine kord,” vastas Jack.
No hüva, järgmisel päeval läks Jack jälle välja ning sai tööd taluniku juures, kes pidas lehmi ja andis talle päevatöö eest kannutäie piima. Jack võttis kannu ja pani selle oma jaki suurde taskusse, aga piim loksus maha ammu enne, kui Jack koju jõudis.
„Armas aeg!” ohkas vana naine. „Sa oleksid pidanud seda pea peal kandma.”
„Teen seda järgmine kord,” ütles Jack.
Nii läks Jack järgmisel päeval jälle taluniku juurde tööle ja talle lubati tasuks koorejuustu. Õhtul võttis Jack juustu ja läks koju, kandes seda pea peal. Aga selleks ajaks, kui ta koju jõudis, oli juust rikutud: osa sellest oli kadunud ja osa juustes pulstidesse kleepunud.
„Igavene rumal mühkam!” ütles ema. „Sa oleksid pidanud seda väga ettevaatlikult käes kandma.”
„Teen seda järgmine kord,” vastas Jack.
Nii et järgmisel päeval läks Laisk Jack jälle välja ja sai tööd pagari juures, kes ei andnud talle töö eest muud kui suure isase kassi. Jack võttis kassi väga ettevaatlikult kätte, aga sai lühikese ajaga nii kõvasti küünistada, et oli sunnitud kõutsi minema laskma.
Kui Jack koju jõudis, ütles ema talle: „Sa rumal poiss, oleksid pidanud ta nööri otsa siduma ja enda järel vedama.”
„Teen seda järgmine kord,” ütles Jack.
Nii läks Jack järgmisel päeval tööle lihuniku juurde ja sai tasuks kena tüki lambaõlga. Jack võttis liha, sidus nööri otsa ja lohistas enda järel läbi pori, nii et selleks ajaks, kui ta koju jõudis, oli liha täiesti rikutud. Ema kannatus oli selleks ajaks lõplikult otsas, sest järgmine päev oli pühapäev ja ta pidi lõuna valmistamisel ainult kapsaga piirduma.
„Vana tobu!” ütles ta pojale. „Oleksid pidanud seda õlal kandma!”
„Teen seda järgmine kord,” vastas Jack.
Heakene küll, esmaspäeval läks Jack jälle välja ja sai tööd karjapidaja juures, kes andis talle vaevatasuks eesli. Kuigi Jack oli tugev, leidis ta, et eeslit õlale vinnata on päris keeruline, aga lõpuks sai ta sellega hakkama ja hakkas oma tasuga vaikselt kodu poole astuma.
Juhtus aga nii, et teel möödus ta majast, kus elas rikas mees ainsa tütrega, kes oli küll ilus, aga paraku kurt ja tumm. Lisaks polnud ta elus kordagi naernud ja arstid ütlesid, et ta ei hakka kunagi rääkima, kui keegi teda naerma ei aja. Nii oli isa lubanud, et mees, kes ajab tema tütre naerma, saab ta endale naiseks. See noor daam juhtus just parajasti aknast välja vaatama, kui Jack sealt, eesel kukil, mööda läks. Vaesel loomal olid kõik neli jalga taeva poole püsti, ta põtkis nendega metsikult ja röökis kõigest jõust. See vaatepilt oli muidugi nii jabur, et neiu purskas ohjeldamatult naerma ning sai sealsamas kõnevõime ja kõrvakuulmise tagasi. Isa oli üliõnnelik ja pidas oma lubadust, andes tütre naiseks Laisale Jackile, kellest sai sel moel rikas härra. Nad elasid suures majas ja ka Jacki ema elas koos nendega õnnelikult oma elupäevade lõpuni.
Tom Vips-Vops
Elas kord naine ja see naine küpsetas viis pirukat. Ent kui pirukad ahjust välja tulid, selgus, et nad olid seal liiga kaua küpsenud ja nende koorik oli söömiseks liialt kõva. Niisiis sõnas naine oma tütrele: „Lapsuke, pane need pirukad riiulile ja jäta veidikeseks ajaks sinna. Kindlasti käivad nad mõne aja pärast küll.”
Sellega, nagu arvata võite, mõtles ta, et ajaga muutuvad pirukad pehmemaks, ent tütar sõnas endamisi: „Kui ema ütleb, et pirukad käivad küll, siis miks ei peaks ma neid praegu sööma?”
Kuna tüdrukul olid noored ja tugevad hambad, asuski ta pirukate kallale ja sõi esimesest viimaseni kõik ära.
Kui saabus õhtusöögiaeg, lausus naine tütrele: „Mine ja too üks pirukas. Nüüd peaks nad küll juba hästi käima.”
Läkski tüdruk kaema, ent loomulikult polnud tuua ainsamatki pirukat, vaid ainult tühi taldrik.
Niisiis läks ta tagasi ja ütles: „Ei, ema, ei käi nad veel ühti.”
„Mitte kui üks?” oli ema jahmunud.
„Mitte kui üks,” vastas tütar täiesti kindlalt.
„Hästi,” ütles ema, „käivad või mitte, söön siiski ühe õhtusöögiks.”
„Aga sa ei saa,” kostis tüdruk. „Kuidas sa saad neid süüa, kui nad ei käi veel? Ja nad ei käi, mis kindel, see kindel.”
„Aga saan ikka,” ütles ema juba pahaselt. „Mine kohe, laps, ja too mulle neist parim. Mu hambad peavad siis lihtsalt rohkem tööd tegema.”
„Parim või halvim, vahet pole,” vastas tüdruk üsna turtsakalt, „ma sõin need kõik ära ja sina ei saa ühtegi, kuni need ei käi – säh sulle!”
Nojah, siis läks ka ema asja vaatama, kuid ta tundis juba ette, et peale tühja taldriku pole sealt midagi leida ja nii oligi.
Jäänud ilma õhtusöögita, istus ta ukselävele, võttis koonlavarda ning hakkas ketrama. Ja kedrates laulis ta nii:
„Mu tütar sõi viis pirukat,
mu tütar sõi viis pirukat,
mu tütar sõi viis pirukat.”
Sest, nagu te mõistate, oli naine üsna rabatud ja jahmunud.
Peagi sattus mööda tänavat minema selle riigi kuningas ja kuulis see kuningaski laulu, mis aina kordus ja kordus, ent sõnadest ei taibanud ta mitte kui midagi. Niisiis peatas ta hobuse ja küsis: „Millest sa siin laulad, hea naine?”
Ent naine, kes oli ikka veel kohkunud oma tütre suurest isust, ei soovinud üldse, et linnarahvas ja veel vähem kuningas sellest teada saaks. Niisiis laulis ta selle asemel:
„Mu tütar ketras viis koonlatäit,
mu tütar ketras viis koonlatäit,
mu tütar ketras viis koonlatäit.”
„Viis koonlatäit!” hüüdis kuningas. „Oma sukapaela ja krooni nimel, ma pole kunagi varem kuulnud räägitavat kellestki, kes seda teha suudaks! Vaat siis, otsin endale just sobivat neidu abikaasaks ja sinu tütar, kes suudab kedrata viis koonlatäit päevas, on mulle just sobiv naine. Asi on ainult selles, et üksteist kuud aastas on ta tõeline kuninganna, saab süüa kõike, mida süda ihaldab, kanda kleite, mida vaid soovib, olla seltskonnas, mida naudib, ja kõike muud, mida hing ihaldab. Kaheteistkümnenda kuu peab ta aga töötama ja ketrama viis koonlatäit päevas ning kui ta seda ei tee, siis ootab teda surm. Kas pole vast soodne tehing?”
Jäigi ema sellega nõusse. Ta mõtles vaid sellele, kui suursugune oli see abielu tema tütre jaoks. Ja kuidas jäi viie koonlaga? Nende pärast muretsemiseks on ju peaaegu terve aasta aega. Küllap on kuningal see kõik aasta pärast juba meelest läinud. Igal juhul saab tema tütar olla üksteist kuud kuninganna.
Nõnda noored abiellusidki ning tervelt üksteist kuud oli noorik nii õnnelik, kui veel olla sai. Tal oli kõike, mida ta süüa ihaldas, kõik kleidid, mida ta kanda soovis, seltskond, millest ta hoolis ja ka kõik ülejäänu, mida ta vaid tahta oskas. Tema abikaasa kuningas oli nii lahke, kui veel olla sai. Ent kümnendal kuul hakkas kuninganna mõtlema neile viiele koonlale