„Homme hommikul, mu kallis,” ütles kuningas lahkel häälel, „suletakse sind siia koos toidumoona ja linakiududega ning kui õhtuks pole sul kedratud viis koonalt lina, siis langeb su pea õlgadelt.”
Nüüd oli naine üsna hirmunud ja kahetses, et oli olnud nii mõtlematu, et polnud üldse kunagi ketrama õppinud. Mida pidi ta küll järgmisel hommikul ette võtma, sest nagu te mõistate, polnud tal kelleltki abi paluda, kuigi ta oli ju nüüd kuninganna, ja tema ema ei elanud ka sugugi lähedal. Niisiis lukustas ta toa ukse, istus pingile ning nuttis, nuttis ja nuttis, kuni ta ilusad silmad olid täitsa punased.
Kui ta seal nii nuuksus ja nuttis, kuulis ta toanurgast ukse alt iseäralikku vaikset häälekest. Esmalt mõtles ta, et see on mõni hiir. Seejärel arvas ta, et keegi nagu kopsiks.
Naine tõusis, avas ukse ja mis ta nägi? See oli mingi väike must pika, kiiresti liikuva sabaga olend.
„Miks sa siin nutad?” küsis olend, ise kummardades ja oma saba nii kiiresti vihistades, et seda vaevu näha oli.
„Mis see sinu asi on?” vastas kuninganna, ise kühmu vajudes, kuna võõras olend oli nii iseäralik.
„Ära vaata mu saba, kui sa seda pelgad,” sõnas olend muheledes. „Vaata mu varbaid. Kas pole need kaunid?”
Ja otse loomulikult olid sel olevusel tõeliselt peened kõrgete kontsade, suurte lehvide ja pannaldega kingad.
Niisiis jäigi saba kahe silma vahele, kuninganna ei olnud enam nii hirmul ja kui olevus küsis uuesti, miks ta nutab, tõusis ta toolilt ja lausus: „Kui ma sulle räägingi, ei sünni sellest midagi head.”
„Seda sa nüüd küll kindlalt ei tea,” vastas olevus, keerutades aina kiiremini saba ja sirutades varbad kingadest välja. „Noh, lase tulla, kena naine.”
„Hea küll,” nõustus too viimaks, „kui sellest ei sünni midagi head, ei saa sellest ka midagi halba tulla.”
Niisiis kuivatas ta oma kaunid silmad pisaratest ja jutustas olendile algusest lõpuni loo pirukatest, koonaldest ja kõigest muust.
Jutu lõppedes pidi väike must olend peaaegu naerma puhkema.
„Kui see ongi kogu su mure, siis saab kõik kiiresti korda ajada. Tulen igal hommikul su akna alla, võtan linakiud ja toon õhtul tagasi viis valmiskedratud koonalt. Mis sa arvad? Kas pole see soodne tehing?”
Nüüd mõtles naine järele, sest oli ta ju eelmisel korral olnud nii mõtlematu.
„Aga milline on sinu tasu?”
Siis keerutas olend jälle nii kärmesti saba, et seda nähagi ei olnud, sirutas varbaid, muheles ja piilus silmanurgast.
„Ma annan sulle igal õhtul kolm võimalust arvata, mis mu nimi on, ning kui sa pole seda ära arvanud enne, kui kuu aega täis saab, siis…” – olend vopsutas saba veelgi kiiremini, sirutas varbaid veelgi kaugemale, muheles ja kihistas sellist naeru, mida enne veel kuuldud polnud – „… saad sa minu omaks, mu kaunitar.”
Kolm võimalust igal õhtul ja nii kuu aega järjest. Naine oli kindel, et selle aja jooksul suudab ta kindlasti paljut, pealegi polnud tal sellest olukorrast muud väljapääsu, niisiis ütles ta lihtsalt: „Jah, olen nõus!”
Ja kuidas see olend nüüd veel oma saba keerutas ja tiirutas, kummardas ja muheles ning sirutas oma ilusaid varbaid.
Heakene küll, järgmisel päeval juhatas abikaasa naise sellesse kummalisse ruumi, kus teda ootas päevane toit, vokk ja suur pundar lina.
„Nii, võta siis need, mu kallis,” sõnas mees nii viisakalt kui veel võimalik. „Ja pea meeles: kui õhtuks ei ole viis koonalt kedratud, langeb su pea õlgadelt!”
Selle peale hakkas naine värisema ning pärast mehe lahkumist ja ukse sulgumist mõtles ta, et puhkeb kohe nutma, kuid siis kuulis ta vaikset koputust aknale. Ta tõusis kohe, avas akna ning loomulikult oli akna taga väike must olend, pisikesed varbad rippumas üle aknalaua ääre ja saba tiirlemas nii kiiresti, et seda nähagi ei olnud.
„Tere hommikust, mu kaunitar,” sõnas olend. „Lase käia, anna lina siia, tubli tüdruk!”
Niisiis andis naine lina olendile, sulges akna ja võite kindlad olla, et seejärel hakkas ta oma moonakotti tühjendama, sest nagu te juba teate, isu oli tal hea, ja tema abikaasa kuningas oli lubanud talle kõike meelepärast. Sõigi siis naine enda rahustamiseks ning kui õhtu saabus ja kostis jälle vaikne koputus, tõusis ta toolilt ja avas akna. Seal oli väike must olend, käes viis koonalt kedratud lina.
Ta vopsis sabaga kiiremini kui kunagi varem, sirutas oma ilusaid varbaid, kummardas, kihistas naeru ning ulatas naisele viis koonalt.
Siis sõnas olend: „Ja nüüd, mu kaunitar, ütle, mis mu nimi on?”
Vastaski naine üsna kiiresti: „Bill.”
„Ei ole,” kostis olevus ja vopsas sabaga.
„Siis Ned,” pakkus naine.
„Ei ole,” kostis olevus ja keerutas saba veelgi kiiremini.
„Olgu,” sõnas naine veidi mõtlikumalt, „siis on see Mark.”
„Ei ole,” ütles olend ning naeris, naeris ja naeris, keerutades oma saba nii, et seda nähagi ei olnud. Näha ei olnud ka olendi kadumist.
Kui kuningas, naise abikaasa, ruumi sisenes, oli ta näol rahulolu, et kõik viis koonalt on tema jaoks valmis, sest ta armastas väga oma kaunist naist.
„Ma ei peagi andma käsku su pead maha võtta, mu kallis,” ütles ta. „Ma loodan, et ka kõik järgmised päevad mööduvad niisama rõõmsalt.” Seejärel soovis ta head ööd, sulges ukse ja lahkus.
Järgmisel hommikul toodi kuningannale jälle uus linapamp ja veelgi maitsvamad road. Ja väike must olend koputas taas aknale, sirutas ilusaid varbaid, keerutas saba aina kiiremini ja kiiremini, võttis linapundi kaasa ja tõi selle õhtul kedratuna tagasi. Siis pani olend naise jälle kolmel korral oma nime ära arvama, ent too ei saanud sellega hakkama. Seepeale lõkerdas olend lõputult naerda ja lendas minema.
Nüüdsest kordus igal hommikul ja õhtul seesama asi. Igal õhtul sai naine kolm võimalust olendi nime arvata, ent mitte ühelgi korral ei olnud arvamus õige. Ja iga päevaga naeris väike must olend aina rohkem ja rohkem, muheles aina enam ja enam ning vaatas silmanurgast naise poole üsna õelal pilgul, kuni naine hakkas tundma hirmu ja selle asemel, et nautida kõike maitsvat, mis talle oli toodud, veetis ta päevi mõeldes nimedele, mida öelda. Ent kunagi ei tabanud ta täppi.
Üsna varsti saabuski kuu eelviimane päev, ning kui väike must olend õhtul viie valmiskedratud linakoonlaga saabus, suutis ta muiates vaevu öelda:
„Ega sul veel mu nime teada pole?”
Selle peale kostis naine, kes oli piiblit lugenud: „Ega see Nikodeemus pole?”
„Ei ole,” sõnas olend ja keerutas saba nii kähku, et seda nähagi polnud.
„On see siis Saamuel?” päris naine ärevalt.
„Ei, ei ole, mu kaunitar,” kihistas olend tigedalt.
„Olgu, on see siis Metuusala?” küsis naine, ise nutma puhkemas.
Seejärel vaatas olend teda põlevate silmadega ja ütles: „Ei, see pole ka õige, seega on sul jäänud veel viimane õhtu ja siis saad sa minu omaks, mu kaunitar.”
Ja lendaski väike must olend minema, vehkides nii kiiresti sabaga, et seda üldse näha ei olnud.
Nüüd tundis naine ennast nii halvasti, et ei suutnud isegi nutta, ent ta kuulis oma abikaasat kuningat ukse taga kobistamas ning tegi vapralt hoopis rõõmsama näo. Ta püüdis isegi naeratada, kui mees ütles: „Väga tubli, naine! Jällegi viis koonalt! Olen üsna kindel, et mul ei olegi vaja su pead maha võtta, mu kallis, nii et rõõmustagem!”
Seejärel palus ta teenijatel tuua õhtusöögi ja teise tooli, et ta saaks istuda oma kuninganna