„Ja mida ta õige mõtleb? Kuidas ta julgeb, igavene siga selline! Ma helistan ja ta saab veel kuulda…“ Mõttelõng peatus. Muidugi!
Tuleb helistada! Kohe! Jolanda tõusis ning läks uuesti elutuppa. „Riiko oli ju lubanud koju tulla! Valetaja! Petis…“ Tigedana haaras naine laualt mobiili ja vajutanud number ühele, mis tähendas Riiko, ootas pinevalt.
„Abonent ei saa teile vastata…“ teatas rahulik naisehääl telefonis. Jolanda hämmeldus. Seda polnud ta oodanud. Käsi mobiiliga vajus rippu.
„Mis see siis nüüd oli? Kus ta on?“ Mees polnud kunagi varem niimoodi kadunud olnud. Koju tulemata jätnud.
Naine oli korraga nii segaduses, kui üllatunud. Vihahoog lahtus äkitselt, selle asemel täitus süda murega. Jolanda ei teadnud, mida asjast arvata.
„Aga võibolla on ikkagi midagi halvasti? Õnnetus juhtunud…? Aga kas Riiko endaga? Ei, siis oleks ammuilma helistatud ja teatatud! Või mõne tema sõbraga… ja ta pidi aitama ja ei saanud koju tulla? Taevakene… Peab proovima uuesti helistada!“ Vastuseks taas:
„Abonent ei saa teile vastata.“
Jalad nõtkusid, Jolanda toetus tuge otsides vastu uksepiita. Selline asi ei saanud ju ometi temaga juhtuda! See siin ei saanud lihtsalt üldse võimalik olla!
Ta läks tagasi kööki ning pani kohvimasina tööle. Uni oli lootusetult läinud. Niikuinii tuleb varsti hakata end tööle minekuks valmis seadma.
Õnnetuna istus ta laua taga. Justkui kaitset otsides tõstis jaladki toolile, surus need rinna vastu ja hoidis kätega põlvede ümbert kinni. Polnud tahtmist isegi elutuppa minna, et telekas sisse lülitada ja uudiseid kuulata. Milline vastik, nõme olukord!
„Kas siis selline ongi tunne, kui saad teada, et mees sind petab? Aga… aga võibolla, et ei peta? Järsku on ikkagi õnnetus juhtunud?“ Ta püüdis liikumatult istuda, et võimalikult paremini keskenduda ning mõista, mis ikkagi toimub.
„Ei, mitte kui midagi ei saa aru!“ võttis Jolanda lõpuks tulemuseta jäänud arutluse ühe lausega kokku. Ta tundis end nii vihasena, petetuna ja kurvana, kuid samal ajal siiski üllatavalt rahulikuna.
„Kas see tähendab, et midagi halba pole juhtunud?“ mõtles ta endamisi. „Kui imelik kõik ikkagi on! Ja tööle tuleb minna… Peaks midagi sööma!“ Kuid söögiisu polnud ja naine tõusis, et minna vannituppa hambaid pesema. Vihatunne oli taas tugevnema hakanud:
„Neetud mees! Igavene petis! Homme õhtul ta veel saab… seda ma luban,“ sisendas Jolanda iseendale. „Aga nüüd tuleb end tööleminekuks valmis seada, mitte siin istuda ja viriseda!“ Ta pani hambapastat harjale kaks korda, käed kippusid närvipinge tõttu värisema.
Kööki tagasi minnes läks naine kõigepealt akna juurde. Väljas oli endiselt pime. Eemal kõndis keegi üksik jalakäija. Ilmselt kiirustas bussile. Mööda sõitis takso. Naabermaja hoovist keeras välja vana mersu. Selle omanikku Jolanda tundis. Gunnar töötas samas muuseumis, kus Jolanda emagi. Loodusmuuseumis. Mees oli konservaator.
„Ja kuhu see poole öö ajal kihutab? Muuseumitöötajad ei pea vist kella poole seitsmeks tööle tõttama?“ naabrimehe varane väljumine ärritas. Sai samas aru, et pingutab üle. „Mis see tegelikult minu asi on, millal ta tööle läheb? Kurat, kõik ajab närvi…“
Enesetunne oli kehva. Ta võttis oma suure triibulise kohvikruusi ja kallanud sinna kohvi, läks sellega magamistuppa, et end riidesse panna. Graafiku järgi pidi ta tööl olema kakskümmend neli tundi järjest.
Mõtted olid hajevil. Naine ei teadnud mida ette võtta. Kas minna tööle, ise teades, et mees on kusagil kellegagi või peaks kuhugi helistama? Uurima, kas Riiko Kallasega on juhtunud õnnetus?
„Ei, sel juhul oleks mulle helistatud!“ vastas ta endale sealsamas kindlalt. Tema, kui endine haiglatöötaja teadis seda täpselt. Ja mees polnud ka mitte üksinda kuhugi läinud, et keegi õnnetuse juhtudes abistada poleks saanud.
Mõtted tulid ja läksid. Arutledes aga nii või naa, ikka jõudis ta selleni, et Riiko käitumine oli väga ebatavaline. Jolanda otsustas pärast järelemõtlemist tagaotsimise alustamisega oodata ja selle asemel püüda ise veel mehele helistada. Pealegi, varsti peaks Riiko ise samuti tööle minema.
„Helistan või töötelefonil. Küll ma selle ringihulkuja kätte saan! Ja kui ta näiteks tööle ei jõua, siis peab ta ometi sinna helistama ja ütlema, et on haige, või mis iganes… Aga kuidas ma siis ise helistan ja küsin, et kus ta on? Ma peaksin ju teadma, kui ta haige on. Aga teisest küljest, ega nemad ei tea, millal ma töötan või millal kodus olen. Ütlen, et just lõpetan vahetust ja et mõtlesin temaga koos ehk lõuna ajal linna peale minna. Ja vaatan, mis nad siis ütlevad. Ja miks ma peaksin talle mobiilile helistama, kui tean, et ta on töö juures? Jah. Loogiline! Ja mida ma üldse põen? Miks ma ülepea peaksin kellelegi midagi seletama või veel hullem – end õigustama? Mida veel…“
Otsus Riikole hiljem töökotta helistada, tegi enesetunde veidi paremaks. Jolanda riietus kiiresti. Peaaegu automaatselt. Ta kavatses jätkata helistamist, kuni mehega rääkida saab. Teda piinas ja pahandas siiski üks asi. Miks polnud Riiko helistanud, kui ta koju ei saanud tulla?
„Mida ma ise sel juhul teeks?“ asetas ta end mehe rolli. Selgus, et põhjusi ja õigustusi mittehelistamiseks oli tegelikult küllaga.
„Kõigepealt. Kindlasti ei tahtnud äratada,“ leidis Jolanda kergesti ja kiiresti võimalikke vabandusi. „Ta teadis ju, et naine peab hommikul vara tööle minema. Kuid ehk oli asi hoopis proosalisem? Mobiili aku tühjaks saanud?“ Sama kergesti, kui vabandusi, leidus ka vastuväiteid:
„Aga alati võib laenata kellegi teise mobiili ja helistada, öelda kiiresti, kus ta on ja millal tuleb!“
Meel oli kurb. Peas keerles palju mõtteid ja küsimusi. Mitte ühelegi neist ei polnud kindlat ja õiget vastust.
Jolanda valis tavaliselt riideid, mida selga panna. Täna tõmbas ta aga esimesena kätte juhtunud teksad jalga ning kõrge kaelusega kampsuni üle pea. Kinnitanud juuksed hobusesabasse, oligi naine valmis minema hakkama. Esikus peegli ees mantlit selga tõmmates märkas ta, et oli alateadlikult valinud kõik riided musta värvi.
„Jessas,“ mõtles naine, „nii ma siis väljendangi oma meeleolu või? Aga mis meeleolu siin olla saab? Matusetuju on. Tegelikult kah… Õnneks vanakesed sellest ei hooli. Ja töökaaslased… no neil muud mured. Ega ma isegi ei vahi, mis teistel seljas. Või tegelikult. Vahel torkab see silma küll. Kui mõni nädal otsa näiteks ühe ja sama kampsuniga käib.“
See väide kehtis küll ainult meditsiiniõdede kohta. Hooldajad kandsid tööl teisi riideid. Kunagi ei teadnud, milline vanake toidu ümber ajab või neile kohvikruusiga lajatab.
Aeglaselt kõndis Jolanda bussipeatuse poole. Aega oli küllalt. Tavaliselt ta nii vara tööle ei läinud. Aga kodus istuda ka ei tahtnud. Millegipärast tuli pähe talle endale naljakana tunduv mõte:
„Aga… kui ma tööl imelik tundun…? Töökaaslased panevad ju kohe tähele, kui midagi teistmoodi on. Hakkavad küsima ja uurima ja… Jessas, mida ma siis ütlen? Et mees tõmbab ringi ja petab mind… Ja küsivad, et kust sa tead… Aga mina ei teagi, ma ainult oletan ja arvan. Ja võibolla üldse polegi midagi erilist juhtunud ja mina räägin ei tea mida kokku ja siis, kui Riiko sellest kogemata kuuleb, mis siis saab? Ta vihastab end ju surnuks. Jessas, mida ma teen?“
Naine tundis, et tahaks kellegagi hirmsasti asja arutada. Aga ehk oskab Mirjam nõu anda? Jolandale endale ei tulnud suure ähmiga meelde kedagi tuttavatest, kelle mees ringi