Saatnud vastuse teele, libistas ta silmad üle teiste teemade, kuid kõik tundusid ühtviisi tobedad. Loginud end Buduaarist välja, avas ta ohates pokkerikülje, et mängima hakata:
„Pagana Riiko, terve mu õhtu oskasid sa ära rikkuda!“
Oodates, kuni mäng laeb, vaatas Jolanda seinale arvuti taga. Suurel raamitud pildil seisid nad koos Riikoga loojuva päikese kiirtes. Foto oli tehtud paar aastat tagasi Rhodosel, kui nad seal talvepuhkust veetsid. See oli siis. Praegu on abikaasa aga magamistoas ja riietab end, et meestega kuhugi välja minna. Milline iroonia… Isegi pasjansiladumine ei meelitanud enam.
„Milline ülbe tüüp! Ma ei tee temast enam väljagi!“ mõtles naine ega tahtnud oma mehele sel päeval rohkem tähelepanu pöörata.
„Ma ei lähe isegi uksele, et talle head aega öelda,“ otsustas ta. „Las saab aru, et läks oma käitumisega üle piiri. Mida ta õige mõtleb?“
Hajameelselt klikkas ta hiirega kaartidele. Pokkerimäng ei sujunud, kuid telekat vaatama minna Jolanda veel ei tahtnud. Kangekaelselt istus ta arvuti taga edasi.
„Kui Riiko on läinud, vot siis lähen teleka ette lösutama. Ja teeks õige kohvi ka veel?“ Ta seadis kolm kaarti õigesse järjestusse ning otsustas Riikole enam mitte mõelda. Ootamatult hakkas pasjansiladumine sujuma. Naine jõudis mänguga peagi võiduka lõpuni ja alustas järgmist mängu, kui tajus äkitselt abikaasat oma selja taga seismas. Hoolimata otsusest Riikost sel õhtul enam mitte välja teha, keeras Jolanda end koos tooliga kiiresti ringi:
„Jahah! Hakkad minema,“ ei suutnud ta varjata solvumist hääles. Ega ta tahtnudki.
„Musikene, sa pole ometi pahane?“ Riiko kummardus ning andis naisele põsemusi. Jolanda tõusis. Eneselegi ootamatult asetas ta käed mehele kaela ümber. Otsus – mehest mitte välja teha, mingu või kuu peale, oli juba ununenud!
Jolanda hoidis kramplikult mehe kaela ümbert kinni. Südames hakkas jälle kripeldama. Miskipärast oli tunne, et kui ta mehel nüüd minna laseb, kaotab ta Riiko igaveseks. Pisarad tikkusid silma. Kiiresti tõmbas Jolanda käeseljaga üle põse.
„No mis nüüd on?“ imestas abikaasa. Naine tõmbas vaid pikalt ninaga, kust tahtis tilkuma hakata ning kallistas meest veel tugevamini. Riiko vastu ei kallistanud. Selle asemel tegi ta katset naise üle nalja visata:
„Kas kaotasid pokkeris viis krooni või?“
„Ah, ole nüüd… ära aja lolli…“
„No mida sa Jollu-lollu siis vesistad?“ muigas mees. Ega ometi sellepärast, et pead mõned tunnid täna õhtul üksinda kodus olema? Sa mu tobuke… ma tulen ju tagasi, ega ma kuhugi kao!“ Ta patsutas omamehelikult nagu sõbrale naise õlale.
„Ah, ma niisama…“ vesistas Jolanda. „Mulle lihtsalt ei meeldi, kui sa nii teed. Midagi ei ütle ja siis äkki! Prauhti… Tahad ära minna ja…“
Kaugemale Jolanda oma süüdistuskõnega ei jõudnud. Riiko surus oma huuled naise omade vastu. Ta suudles teda pikalt ning naeratas seejärel:
„Rahune nüüd, Jollu, ma ütlesin ju, et tulen varsti tagasi!“
Võtnud naise käed oma kaela ümbert, nihutas ta need Jolandale selja taha. Naisele see ei meeldinud. Nuuksatus ning naise nägu tõmbus mossi:
„Mks sa nii teed? Mis sul viga on? Kas ma ei või enam oma isiklikku meest kallistada ka või? Tead, mida ma sulle ütlen? Kallistan, kui pähe tuleb ja millal tahan ja kui palju kordi tahan ja…“
„Kallis! Ma pean ju minema hakkama. Kalle ootab. Ja tead? Mida rutem ma lähen, seda rutem olen ka tagasi!“ Riiko pöördus minekule, olles enne abikaasa toolile istuma surunud. Jolanda jäi mehele järele põrnitsema. Tema abikaasa nägi hea välja. Seda tuli tunnistada. Blondid lokkis juuksed kena mehise näo ümber. Tugev lõuajoon. Ilus kulmukaar. Pikk ja sihvakas. Jalga pannud tumedad teksased, oli mees selga tõmmanud musta, kolmnurkse kaelusega liibuva sviitri. Kaela ümber oli tal tumesinine siidsall, mille nad olid ostnud eelmisel aastal Türgis käies.
„Ta võiks modell olla, kui tahaks!“ mõtles Jolanda.
Talle oli alati meeldinud, kui teised naised tema meest vaatasid.
„Vaadake, lollid,“ mõtles ta neil puhkudel uhkelt. „See on kõik, mis te võite ja saate! Sest see kena ja ihaldusväärne mees siin on minu abikaasa!“ Võõraste naiste pilgud, mis suunatud tema mehele, kõdistasid iga kord meeldivalt Jolanda enesetunnet.
Ta tundis, et tahab oma meest. Tahab kohe ja siin. Hetkegi viivitamata hüppas Jolanda toolilt ning järgnes mehele esikusse. Uuesti pani ta käed Riikole kaela ümber:
„Kas see on päris kindel, et sa ikka meestega välja minna tahad? Võibolla tahaksid selle asemel minuga aega veeta?“ Ta tõmbas keelega kutsuvalt üle huulte. Unustas, et on koduriietes ja näeb oma higises kampsunis mitte eriti veetlev välja. Lisaks igatsesid juuksed vett ja šampooni. Ta oli plaaninud juba hommikul duši alla minna, kuid see arvuti… See nagu kontrollis teda. Esimese asjana hommikul ja viimasena õhtul. Kuid praegu oli vaja meest välja minemast takistada. Iga hinnaga. Ta võttis mehel käest ja pigistas tema sõrmi:
„Kas läheme magamistuppa?“
„Kallis! Ole nüüd, sa tead ju, et mul on kiire. Ma pean veel Kar… Kalle peale võtma!“
Jolanda märkas mehe keelevääratust, kuid ei näidanud seda välja.
„Praegu ei saa pisiasjade pärast nääklema hakata,“ mõtles ta. „Seda, mis Kar… – i ta silmas pidas, seda võib homme küsida. Pealegi, arvatavasti mõtles ta Karmot. Kuigi, nad ei tööta ju koos! Võibolla tahtsid niisama kokku saada? Aga miks ta siis Kalle ütles? End parandas? Sest et ta võtab Kalle auto peale ja Karmoga saavad hiljem kokku – püüdis Jolanda endale kiiresti asja seletada. Kuid ei… Imelik, kas siis Kalle ja Karmo tunnevad ka teineteist? Nad on ju hoopis erinevatest tutvusringkondadest…“
Kõikvõimalikud stsenaariumid kihutasid üksteise võidu läbi pea. Jolanda ise hoidis aga samal ajal mehel kaela ümbert kõvasti kinni. Teda pealetükkivalt suudeldes, takistas ta tal väljumast. Mees algul vastas suudlustele, kuid kui need lõppeda ei tahtnud, püüdis ta end vabandusi pomisedes vabastada:
„Kallis… Jollukene… ma jään ju hiljaks! Mind oodatakse. Mm… lase mind nüüd lahti!“
„Kas sa ei taha siis mind enam?“ nuuksatas naine. Ta rippus mehe jakihõlmas kui keegi hale, hukule määratud, kuid viimasest õlekõrrest meeleheitlikult kinni hoidev inimvare.
„Muidugi tahan ma sind!“ Mehe toon muutus nunnutavaks. Ta rääkis Jolandaga manitseval toonil, justkui püüaks rahustada jonnivat last. „Ja ma tahan sinuga koos olla. Aga praegu on mul kiire! Saad sa aru? Kiire! Aga ma tulen ju varsti tagasi ja lähen homme tööle. Ja sina lähed tööle. Ja järgneval päeval oleme me kodus. Koos.“ Rääkides oli ta naisel ümbert kinni võtnud ning ta tagasi arvuti juurde juhtinud, jätkates samal ajal nunnutamist:
„Sina, Jollukene-lollukene, istu nüüd siia ja mängi. Ja siis mine võta üks kena ja kuum dušš. Ja siis lähed voodisse ja ootad mind!“ Jolanda avas suu, et vastata, kuid mees oli kohe, kui ta naise toolile surus, taganema hakanud. Hetk hiljem kostis välisukse luku klõpsatus.
Jolanda ohkas nördinult ning hõõrus kätega nägu:
„Neetud! Igavene tarkpea. Mida tema ka teab? Mine tee seda ja mine tee toda! … Lollakas, on ta! Vot. Ja mina siin veel kurvastan… Kurat, ma ütlen, ausalt kah. Mida ma siin löristan ja vesistan? Kui ta on midagi plaaninud, siis saan ma seda niikuinii teada. Aga… praegu pole ju veel põhjust närvi minna. Ta tuleb varsti koju ja kõik on jälle hästi!“
Jolanda tõmbas sügavalt hinge ning otsustas enne arvuti taga mängima hakkamist dušis ära käia. Mine sa muidu tea… Riiko jõuab enne