Vannitoast väljudes ja käigu pealt rätikut pea ümber keerates läks naine paljalt elutuppa. Mobiil oli sinna jäänud. Märkas, et kardinad on ette tõmbamata, kuid ei hakanud hommikumantli otsima minema. Astus niisama akna juurde ja tõmbas kardinad ette. Jõudis kardinaprao vahelt näha, et keegi vastasmaja elanikest oli aknal. Kes see uudishimulik oli, polnud aru saada. Kardina vahelt piiluma, et näha kelle ees ta poseerinud oli, Jolanda ei hakanud. Omaette muiates, eks nüüd ole neil arutamist, vaatas ta ringi:
„Kus see mobiil siis on?“ Keset päeva oli ta pokkerimängimise vahel jõudnud end korraks sinna istuma seada ja Mirjamiga tolle juusteprobleemi üle arutada. Sõbranna oli tulnud nimelt mõttele oma juukseid toonida. Ega ta hiirevärvi karvad mingi eriline vaatamisväärsus polnudki. Kunagi, kui nad veel koolis käisid, olid ta juuksed päris heledad olnud. Nüüd, pärast last, olid need hakanud tumedamaks tõmbuma. Ja vähenema. Mirjam käis neid vahel juuksuris tumedamaks triibutamas. Nüüd oli talle miskipärast tulnud aga mõte need hoopistükkis punaseks värvida.
„Ma arvan, et see värv ei sobi sulle, avaldas Jolanda arvamust, „oled ju siniste silmadega, kuidas sa siis pärast välja näeks? Ah? Aga tee, mida tahad! Sa saad ju alati teise värviga pärast üle tõmmata, kui ei meeldi! Põnev kah, tegelikult! Kui homme juuksuris ära käid, tule mu töö juurest läbi ja näita!“ Jolanda töötas vanadekodus meditsiiniõena.
Ta kohendas päheseotud käterätikut ning ikka veel naabermaja uudishimuliku piiluja üle muiates, heitis paljalt diivanile pikali. Seadnud padja mõnusalt pea alla ning vajutanud mobiilil number ühele, mis tähendas Riikot, tõstis naine telefoni kõrva äärde.
„Ma kuulen!“ kõlas hetke pärast tuttav hääl. Oli kuulda valju muusikat ning summutatud hääli. Sõnadest polnud aru saada. Kuid sellest, kes seal klubis või baaris – või kus iganes mees oligi – räägivad, Jolanda ei hoolinud. Tema tahtis lihtsalt oma mehele edastada sõnumit. Teha talle sellega selgeks, et tema on truu ja igal pool ringi ei kolista. Ja siis veel midagi. Selle midagiga lootis ta mehe koju tagasi meelitada. Selle midagiga ta ka alustas:
„Tulin just dušist, kallis. Tegin nagu sa ütlesid,“ alustas ta mesimagusal häälel ning laskmata mehel vastata, jätkas rutakalt, „ja olen nüüd siin… pikali, kujutad juba ette… ah? Ja tead mis? Ma mõtlen sulle ja tunnen, et..“ Jolanda lasi kuuldavale kurguhääle tahtes kassi kombel nurruda, kuid selle asemel kõlas mingi arusaamatu räme mõmin. Ta püüdis asja kiiresti parandada. „Ooh… tahan sind kohe ja tead…“ Rääkides tõstis ta jalad kordamööda diivanile ning uuris alguses ühte, siis teist säärt. Neetud, oleks pidanud karvu ajama… Olgu, jõuab veel…
Ta sosistas, kuid piisavalt valjult:
„Ee… tead, täiesti paljalt, nagu äsjasündinu.“ Kerge ohe sõnade kaunistuseks kõlas Jolanda enda meelest kutsuvalt. Seda poleks ta vist pidanud tegema. Vähemalt sel hetkel. Riiko ei pööranud tema ohkele mingit tähelepanu. Kas ta seda kuuliski?
„Jollu, tead! Tegelikult on asi…“ kuulis naine meest midagi rääkima hakkamas. Jolanda tajus, milline melu baaris, või kus ta nüüd oligi, mehe ümber käis. Oleks hirmsasti tahtnud küsida, et kus nad on, ja miks teda siis kaasa ei kutsutud, kuid see oleks olnud suisa kontrollimine. Ei, tema tahtis meest kavalusega koju tagasi meelitada. Miks mitte siis kasutada selleks kutset seksile? Pakkuda ennast? Lubada oma isiklikule abikaasale täielikku ja absoluutset andumist? Mis sai seal valesti olla?
Korraga sai ta aru, et Riiko rääkis midagi, tema oli aga oma mõtetesse vajunud. Mida ta seal seletab? Äkki on kogu tema plaan – mees koju tagasi kutsuda – luhtumas?
„Mida sa ütlesid?“ tuli automaatselt üle huulte. Mees ei kuulnud tema küsimust.
„… jube hea nali, saad aru? Ja pärast seda kohe tulengi koju. Ole nüüd ilusti ja oota!“ lõpetas Riiko kõne.
Klõps ja vaikus.
Jolanda oli siiski rõõmsamaks muutunud. Keset telefonikõnet unistama hakates oli ta küll suurema osa mehe jutust kõrvust mööda lasknud, kuid põhiline oli see, mida too lõpus ütles – tulen koju! Naine ei tahtnudki enam arvuti taha minna, ei pokkerit mängima ega pasjanssi laduma. Ta läks tagasi vannituppa, et jalasääri raseerida. Ja mitte ainult. Nüüd tuleb kõik teadmised ja oskused mängu panna. Riiko kogeb ühte unustamatut ööd ja tal ei tule enam mõttessegi minna ilma temata välja. Ükskõik siis, kas kuhugi jooma või pidu panema! Meestega! Ja hoopiski mitte naistega, veel hullem, mõne armukesega!
„Peaks ka veel maniküüri ja pediküüri tegema“ torgatas ootamatult pähe. Korraga oli kiire hakanud. Naine tundis isegi kerget paanikat – äkki ei jõua ma end korda teha? Äkki tuleb ta nii ruttu?
Veel polnud ta aga kohale jõudnud ja Jolanda otsis sahtlist välja pitsist aluspesu, mille ta kunagi naljapärast ostnud oli. Siiani polnud ta seda kordagi kasutanud. Igapäevaseks kandmiseks see ei kõlvanudki. Nüüd oli õige hetk saabunud. Pitspesu selga ja peegli ette keerutama – kuidas on?
Minut pärast Jolanda naeratas. Ta oli ülimalt rahul sellega, mida peeglist nägi. Jah, tema on see, kelle käes on kontroll!
II peatükk
Ootamatu värin raputas keha ja Jolanda ehmatas end üles. Naine kergitas veidi pead ja avas silmad. Ümberringi oli kõik pime. Ta kuulatas tähelepanelikult. Mõnda aega ei kostnud ühtegi häält ega krabinat. Korraks kostis automürinat, siis oli kõik jälle vaikne.
Mis asi see mind siis äratas?“ ei saanud ta ähmiga aru. Süda värises kui tallesaba. „Millest selline hirmutunne? Kui kummaline… ja õudne!“
Halba aimates ajas naine end istukile ning läitis lambikese öökapil. Valgus pimestas. Jolanda sulges uuesti silmad, hõõrus neid ja ootas mõne sekundi. Seejärel uuesti silmad avanud, vaatas ta äratuskellale:
„Veerand viis! Taevakene…“ Ta tõmbas tekki ülespoole ning pidi juba lambi kustutama, et edasi magada, kui talle meenus eelmine õhtu. Silme ette ilmus pilt, kus ta nägi end vannitoas sääri raseerimas, siis sahtlist pits-stringe otsimas. Nüüd meenus ka, et enese seksikaks mukkimine oli toimunud Riikot oodates. Seejärel oli ta läinud voodisse mehe saabumist ootama. Varsti pärast teki alla ronimist oligi ta siis ilmselt uinunud.
„Kas Riiko on tulnud? Ja ma ei ärganud ja tema ka ei äratanud mind?“ Jolanda pööras end äkkmõtte tõttu järsult ning takerdus tekki. End küünarnukkidele upitades silmitses ta mehe kohta enda kõrval ja ootamatult lõi nagu noaga südamesse. Riiko ase tema kõrval voodis oli endiselt tühi! Täiesti puutumatu.
„Äkki ei tahtnud ta mind äratada ja magab diivanil?“ tõstis pead lootuskiir südames. Naine libistas jalad põrandale ning jalgu sussidesse toppimata, tatsas kiirustades elutuppa.
Sealgi oli pime. Ärevalt kobas käsi ukse kõrval asuvat lülitit. Süda rinnus tagus kõrvulukustavalt. Saanud tule põlema, vaatas naine diivani poole. Selle ühele küljele olid kuhjatud diivanipadjad. Neile nõjatudes oli ta seal eelmisel õhtul kuulanud mehe lubadust varsti koju tulla. Kuid ka elutoa diivanil Riikot magamas polnud.
Jolanda neelatas. Ühe hetkega läks ta üle keha kuumaks, siis järsku hakkas külm.
„Närvid!“ mõtles ta ning ei teadnud, kas peaks vihastama või muretsema, et midagi on juhtunud. Polnud enam mõtetki minna arvutituppa vaatama, et kas meest järsku seal pole. Ta nägi küll, et väikese toa uks seisis endiselt avatuna. Ta oli selle ju ise pärani jätnud. Õhtul. Kui ta sealt ootamatult pähe torganud idee mõjul välja tormas, lootes meest koju tagasi tulema ahvatleda. Aset, millel magada, selles ruumis polnud, sellest hoolimata kiskus Jolandat justkui vägisi sinnapoole. Lihtsalt veendumaks, et meest ka seal pole. Et ta ei istu näiteks arvuti taga.
Väike tuba oli pime ja vaikne. Riikot toas muidugi ei olnud. Jolanda mõistus keeldus uskumast, et mees polegi ööseks koju tulnud. See oli ju lihtsalt võimatu! Ta kiikas igaks juhuks üle ukse