1
[Keel] ennetas isegi materiaalse kultuuri kõige madalamaid astmeid, mis rangelt võttes ei olnud tegelikult võimalikud enne, kui keel, mis on tähendusliku väljenduse vahend, ei olnud ise kuju võtnud. (Siin ja edaspidi toimetaja märkused.)
2
Paljudel primitiivsetel keeltel on vormiline rikkus, väljendite varjatud lopsakus, mis jätab varju kõik mida on teada moodsa tsivilisatsiooni keelte kohta. Isegi palja kõnevahendite loendi puhul tuleb võhikul olla valmis kummalisteks üllatusteks. Levinud hukkamõistev arvamus, et primitiivsete keelte väljendus on äärmiselt vaene, on lihtsalt müüt.
3
Silmahammaste suuruse vähenemine… oli kakluses kivide ja kaigaste kasutuselevõtu tagajärg.
4
[Keel on] inimsoo ürgvana pärand.
5
[Keel on] hiiglasuur ja anonüümne, sellest mitteteadlike põlvkondade rajatis.
6
Mis on inimkogemuses keelt arvestamata üldse universaalne?
7
Sarnasused, mida on tähele pandud kõigis keeltes, võiksid olla rajatava universaalse loogika sisuks.
8
[Keel on] üksnes inimlik ja mitteinstiktiivne viis mõtete, emotsioonide ja soovide edasiandmiseks suvaliselt moodustatud sümbolite süsteemiga.
9
Keeleline käitumine on peamiselt teadvustamata ja automaatne.
10
Oleks väga raske tõestada, et “iseloom”, inimese üldine emotsionaalne meelelaad, /kuid ta siin lahutab “sünnipärase/rahvusliku iseloomu” ja “tavapärase käitumise, mis on traditsioonilise eluviisi ideaalide tulem”, mis ei tarvitse ühtuda; inimesel on “loomulik kalduvus emotsioonide näitamiseks”, kuid seda võib takistada ja keelustada kultuur, mis “ei vaata lahkelt [emotsioonide] väljanäitamisele”/, on peamiselt vastutav kultuuri kaldumise ja triivi eest… Kuid mööndes, et temperamendil on teatav tähendus kultuuri vormimisel… ei järeldu sellest, et sel oleks samasugune tähendus keele kujundamisel. On võimatu näidata, et keele kujul oleks vähimatki sidet rahvusliku iseloomuga… Keel ja meie mõtte-tavad on lahutamatult vastastikuses seoses, on teatud mõttes üks ja see sama. Kuna ei saa vähimaltki näidata, et leiduksid tähenduslikud rassilised erinevused mõtlemise põhilises struktuuris, siis sellest järeldub, et lingvistilise kuju lõputu varieerumine, mis on teine nimi tegeliku mõtlemisprotsessi lõputule varieerumisele, ei saa osutada tähenduslikele rassilistele erinevustele… Kõikide keelte varjatud sisu on sama – intuitiivne teadmine kogemusest. See on [keele] nähtav kuju, mis ei ole kunagi kahte korda sama, sest see kuju, mida me kutsume keele morfoloogiaks, ei ole midagi enamat kui kollektiivne mõtlemise võime, mis on vabastatud individuaalsete mõttetundmuste tähtsusetusest… Ma ei või isegi mitte mõelda, et kultuur ja keel oleksid mingis tõeses tähenduses põhjuslikult seotud. Kultuuri võib määratleda kui mida ühiskond teeb ja mõtleb. Keel on eriline mõtlemise kuidas. On üsna raske näha, mis erilist põhjuslikku seost võiks eeldada, et see oleleb kogemuse valitud inventari (kultuur, ühiskonna poolt tehtud tähenduslik valik) ja erilise viisi vahel, millega ühiskond väljendab kogu kogemust… Kui saab näidata, et kultuuril on loomupärane kuju, piirjoonte kihistu, üsna hoolimata suvalise kirjelduse sisust, siis on meil midagi kultuuris, mis võib olla võrdluse alus ja võimalik, et ka vahend kultuuri seostamiseks keelega. Kuid kuni sellised puhtalt formaalsed kultuuri mallid leitakse ja paljastatakse, teeme me hästi, kui peame keele ja kultuuri triivi võrreldamatuks ja sõltumatuks protsessiks. Sellest järeldub, et kõik katsed keele morfoloogia teatud tüüpide ühendamiseks teatud kultuurilise arengu /see termin talle siin tähendab intelligentsuse, hariduse taset!/ astmetega on viljatud.
11
Keeled on meile enamat kui mõtete ülekandmise süsteemid. Nad on nähtamatud rüüd, mis katavad endid meie vaimust ning annavad ettemääratud kuju kõigile oma sümboolsetele väljendustele.
12
Teatud mõttes tsivilisatsiooni kultuurimallide võrgustik on indekseeritud keeles, mis väljendab seda tsivilisatsiooni… Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas, ega ainult sotsiaalse aktiivsuse maailmas, nagu harilikult arvatakse, vaid on täiesti teatud keele meelevallas, mis on saanud nende ühiskonna väljendusmeediumiks… ‘reaalne maailm’ on suures osas teadvustamata ehitatud grupi keeleharjumustest. Kaks keelt ei ole kunagi piisavalt sarnased, et neid võiks pidada sama sotsiaalse reaalsuse esindajaks. Maailmad, milles erinevad ühiskonnad elavad, on eristatavad maailmad, mitte lihtsalt sama maailm erinevate lisatud siltidega… Isegi suhteliselt lihtsad tajuaktid on palju rohkem sotsiaalsete mallide meelevallas, kui me oskaksime arvata… Me näeme ja kuuleme ja vastasel korral kogeme sõna otseses mõttes nii nagu me seda teeme, sellepärast et meie kogukonna keeleharjumused loovad eelsoodumuse teatud interpretatsiooni valikuteks.
13
Inimene /kuigi olemas erandjuhtumeid/ reageerib stiimulsituatsioonile ainult nii nagu seda interpreteeritakse ja määratletakse konventsioonidega, mida ta on õppinud ühe või teise sotsiaalse grupi liikmena.
14
Mõtlemine… järgib antud keeles maha pandud rööbaste/radade võrgustikku, organiseeritust, mis võib süstemaatiliselt kontsentreeruda reaalsuse teatud faaside juurde, järgida meelemõistuse teatud aspekte ning heidab süstemaatiliselt kõrvale teised [võrgustikud, organiseeritused, aspektid], mis on iseloomulikud teistele keeltele.
15
…märgatavalt erinevate grammatikate kasutajad on nende grammatikate poolt suunatud erinevat tüüpi vaatluste ja väliselt sarnaste vaatlusaktide erinevate hinnangute juurde ning järelikult ei ole nad vaatlejatena samased, ent vaatlejad peavad jõudma milleski erinevate maailmavaadete juurde.
16
‘Korrelatsiooni’ idee keele ja kultuuri vahel üldiselt aktsepteeritud korrelatsiooni tähenduses /s.t., et võiks olla seostatavad sellised nähted, nagu “jahinduslik”, “põllunduslik” jt., “flektiivne”, “sünteetiline”, “isoleeriv” jt./ on ilmselt väär.
17
Praeguseks on teada, et kui sõna prominentses positsioonis rõhk (pearõhk) hakkab domineerima, siis hakkavad sõnad lühenema. Esimesena kaovad sõna lõpust nasaalid, seejärel toimub kindlate reeglite järgi sõnade muu lõpu- ja sisekadu. Germaani mõjuga on siin tegemist niipalju, et saksa keel destabiliseeris eesti keele rõhusüsteemi.
18
“Kui sa ei tunne nimesid, ei tunne sa ka asju.”
19
Näib küll õige öelda, “et me vaatame ja märkame ainult seda, mille jaoks meil on eelsoodumuslik huvi”.
20
Kes palju teab, see võib ka asjade juures palju näha.
21
Meie
