Kuidas eurooplased võivad olla resoluutsemad indialastestki, kui on tegemist “üldtunnustatud” dharmadega, seda kaunis kõlekoledalt ilmutab üks näide ja “viskab valgust” SAE dogmatisti ajusse. A.D. 1958 tõlgiti DDRs astronoomilisena kasutatud termin “revolutio” sotsioloogilisena [-] profaanselt. Mis saaks lastest ja lastelastest, kui neile pakutaks dogmaatikast omase termini “revolutsioon” tõlgenduseks mujal “Umdrehung”! Analoogseid nähteid on ülirohkesti teoloogilisest terminoloogiast. Paljude terminite dharmad on defineeritud kunagise tõlgendusega, mis sageli piisamatu vaste originaali terminile, ja antikveerunud ise. Antikveerununa on ta kasutamiseks kõlbmatu, lubatav pole ta täpsem tõlgendus ega ta kehtivate dharmade asendamine neile homoloogsete ja mõistetavamatega, sest need toimingud ohustaksid “religiooni” rohkem kui ateistlik propaganda. Dharmakompleksi muudetamatu säilitamise eest võitlevad igermaanid teatavasti ka siis, kui, ja sääl, kuhu teatav dharmakompleks üldse ei sobi: kui keegi on “abielunaine”, siis ta lesestununa peab enda põletama (see toiming on ta essentsiaalne karakteristik), kui “ori”, siis tal ei saa olla isiklikku omandit, kui “töötav talupoeg”, siis ta ei palka kunagi endale abiks töölisi, kui “põhja tõust”, siis ta on õigustatud valitsema ja laastama jne. Selliste ex cathedra fikseeritud ja deklareeritud dharmakimpude puhta ja muutumatu säilitamise nimel on igermaanid alati olnud valmis koguni omavahelisiks tapatalguteks, kui leiavad, et hõimlased on neid “mõisteid” kuidagi moondanud või ei esita enam nende täispuhtas aus ja ilus.
Mitmed SF (science fiction) autorid on kirjeldanud kristluse kuulutajate võimalikku käitumist planeedil, mille inimelanikud ilmselt ei tee midagi, mida misjonär võiks nimetada “patuks”. “Inimese” dharmade hulka sellise misjonäri arust paratamatult kuulub “patusus”, mille vastu lunastatud kristlasel tuleb võidelda. Et sääraseid olendeid “inimesestada”, peab nad enne õpetama “patustama”! Kuid nõnda pole põhjust tögada ainult misjonäre, just nii on talitanud millisetahes SAE “way of life” esindajad igal võimalikul “pärisrahva” maal. Kui neil puuduvad teatavad SAE institutsioonid või dharmakimbud, siis on “valge isase koormaks” selliseid rahvaid “valgustada” ja neisse juurutada kõik “kõrgemad” institutsioonid ja dharmakimbud, et neid kasvatada “kultuurinimesteks”.
Mida üldisemad, mida kõrgemal astmel on “sekundaarse keeletõeluse” abstraheeritud “mõisted”, seda rängemas hädas on igermaanid nendega. Pilaatus küsis kenasti igermaanlikult Jeesuselt: Mis on tõde? Seda küsivad nad tänini, ja kõik antud vastused on õudselt narrid, sest “tõde” on SAEle aksioloogiline printsiip tunnetuse kvaliteedi hindamiseks. Sugrilasele on “tunnetatu” paratamatult “tõde”, kui tunnetusprotsessi tulemus osutub piisamatuks või eksimuseks, siis ta pole “tunnetus”, vaid “arvamus”. Semiidile, seega Jeesusele, tähendas see termin “olukord, milles võib olla julge, kindel”, “usaldatavus”, ei ole midagi aksioloogilist või gnoseoloogilist, vaid sotsioloogilist. Semiidi “tõde vabastab” tegelemiseks, eemaldab kõhklemised ja kaalutlemised. Sellega pole väljatud aksioloogiline ja gnoseoloogiline aspekt, kuid need pole päämised. SAE keelte käitumine on neile loomuomase dihhotoomia tõttu naljakas ja hale igale muule keelkonnale. Ülim TÕDE peaks nende järgi olema väide: On olemas TÕDE (Aša) ja VÄÄR/VALE (Druj)! See “TÕDE” ei vabasta kedagi, sest eeldab “opositsioonide” koosteket ja igavest koeksistentsi. SAE kirjutab oma liikmeile küll ette TÕE taotlemise ja VALE taunimise, kuid täiesti mõttetult ja tarbetult, sest vastupidine oleks SAE mentaliteedi järgi täpselt samuti “endaõigustus”! Analoogne on lugu kõikide taoliste kõrgemaastme abstraktsioonidega (“essentia”, “esse”, “existentia”, “substantia”, “mateeria”, “vaim”, “energia”, “lõpmatus” jne.): nende selgitamist SAE vahenditega takistab üheltpoolt dihhotoomia, teiselt neile “mõisteile” konkreetse eksistentsi omistamine.
Igermaan ei saa iial loobuda mistahes sõna või mõiste dihhotoomilisest analüüsimisest ega süstematiseerimisest ning seda ta teeb põlvest põlve, kuni kõigi olemasolevate ja paljude muude nähtuste jaoks on igalühel kartoteegikaart, millele märgitud setseerimisel essentsiaalseks osutunud karakteristikud, normatiivid ehk dharmad, mis tõetruult väljendavad “mis seesinane on”. Hippokratese temperamentide liigitamist arutellakse ikka veel ja täiendatakse (ala)jaotustega, sest iga SAElikult koolitatud inimene ikka veel peab oluliseks teada, ons ta koleerik (chole ‘sapp’), sangviinik (sanguis ‘veri’), flegmaatik (phlegma ‘röga, tatt; põletik, kiim’) või melankoolik (‘must sapp’), ons tuttavail õigus teda paigutada mistahes kategooriasse, mida need sõnad talle võimaldaksid jne. Ja kõike taolist tehakse tõsiselt, ehkki enam ei teata või usuta, et nimetused ühtlasi viitavad nelja elementi ja inimesed seega tõepoolest arutlevad, kas nad on tulised, õhulised, vesised või mullased! Psüühika järgi võib inimesi kataloogida muidugi väga mitmel kombel. Kole palju on aruteldud ja kirjutatud “mõistuse-”, “tunde-”, “teo-”, “tahteinimestest”, eeldatud ette, et inimese psüühika kindlasti on liigendatav nõnda ning setseerimisel saadud osad varustatavad dharmakimpudega. Ajuti on moes kuuluda ühte kategooriasse, siis tunnistatakse põhiinimlikuks jälle teist ning igaüks eelistab kuulumist moe eelistatud inimtüüpi. Et aga igas inimeses (definitsiooni järgi) leidub kõiki neid hingevõimeid, siis lahkelt postuleeritakse segatüüpide olemasolu, ehkki kuulumine segatüüpi iial ei suurenda inimese aulisust. Päris madalal seisab inimene, kelles ühtlaselt kõiki võimeid, ehkki just tema peaks olema “inimene”! “Inimene” on analüüsitud kümneteks “instinktideks” ehk “tungideks”, neid leiutatakse üha juurde, avastatakse ja kreierdatakse, süstematiseeritakse nagu kord ja kohus ning iga psühholoog peab end suureks teadlaseks, kui ta sel alal on tulnud toime miski “uue” või “värske tuulega”. Kujunevad “koolkonnad”, kes omavahel vaidlevad, milline süsteem “tõetruult peegeldab tõelust”. Iga süsteemi lätteks või haripunktiks on mingi “ürginstinkt” ja paljud teadlased menukalt siis propageerivad, et muud instinktid “kõik MITTE ON midagi muud, kui… (seesama ürginstinkt)”, olgu selleks Instinktiks siis “söömine”, “võimutsemine” või “seksuaalsus”. Kõigil taolisil aladel on modernil SAE teadusel võimalik märkida tähelepanuväärseid saavutusi ja “töövõite”. Kuid arvatavasti ei ületa Euroopa kunagi Indiat, kus SAE triumfid õigupoolest on kirjeldatamatud. Inimesele postuleeriti 6 või 8 “natural human disposition of emotional states”39 (sthayibhava), milledele vastavad teatavad “maitsed” (rasa) ja teatavad stiilid kirjanduses või kirjanduseliigid, úraddha “trust” (S) -bhakti “love” (R); ardrata “tenderness” (S) -sneha “attachment” (R); abhilasa “desire” (S) -laulya “frickleness” (R). Püsilike dispositsioonide kõrval postuleeriti ajutisi, muutlikke (vyabhicaribhava), mida koolkondade kaupa väideti eksisteerivat 32 või 33 või 42, igaüks kaheksa avaldumisvormiga (satvika). Igal sellisel pääle nimetuse oli muidugi oma “tõetruu ja ühiskondliku praktika kaudu tõestatud” mõiste, igale omane teatav sõnavara, liigutused jne. Ja nõnda ei toimitud Indias ainuüksi nn. vaimseil aladel. Bharatanatyaúastra järgi on inimesel (eriti tantsijal) 108 primaarset jäsemeteasendit (karana), 32 keerulist asendit, kombineeritud mitmest karanast (anghahara), 13 hoiakut pääle, 36 hoiakut silmadele, 6 kulmudele, 9 pilkudele, 9 kaelale, 37 kätele, 10 kehale, kokku 4000 lihtsat ja kombineeritud organite asendit ja liigutust. Igal on oma nimetus, igaüks “ütleb” midagi inimese tundeist või kavatsusist jne. Nõnda on kõneldava keele kõrvale moodustatud teatav “märkide” keel, mis aga paratamatult kopeerib kõneldava keele süsteemi ja selle eeldusi, sest väljub kõigest, mis saavutatud analüüsimisega keele abil. Nõnda ei toimitud ainult koreograafia tarbeiks, vaid muudegi eluavalduste kataloogimiseks.