“die Malerei”, “die Literatur” pärast ja nõuab “kõrgeimal määral” nende sooks “der”, on ehk talle endale andestatav mitmel põhjusel. Kuid on hüperkoomiline ja andestatamatu, et sellist “ütlemist”, mille ülisügavat sisu ükski eestlane ei suuda läbielada hüpersügavalt, tundus kellelegi hädatarvilik pakkuda meie rumalale maarahvale, kel kahjuks küll saksakeelest ja saksameelest aimu nii väe-niivähe! Arvatavasti selleks, et mõnelgi sümpoosionil ehk joomingupeol tõsiselt ja vihaselt aruteldaks, kas ikka “kunst” on isane või emane! Teisiti: kas naised tohivad luuletada või muutuvad kõik poetessid, kui mitte otse isasteks, siis hermafrodiitideks? Ühtaegu nenditaks seejuures muidugi, et kultuuri tase on pärivõrdeline selles kultuuris naisele omistatud austusega. Diktoniusele (ja paljudele temataoliseile) on sihukene jutt andestatav seepärast, et nad enamikus on kirjanikud (või poeedid ja ladinakeeli “poeta” on emane sõna!), kuid tahavad olla ürgmehised. Teatavasti aga pole igermaani maailmas iial (ei kreeklaste ega normannide seas) olnud mehisust võimalik tõestada teisiti, kui tapmise ja vägistamisega, mida naisukesed alati oodanud pikisilmi. Ei kunagi mingi füüsilise või vaimse tööga, sest iga töö on igermaanile igavesti olnud “rabota-rabstvo – ar(e)beit” või vaev (
labor, ponos), sobimatu ja alandav mehisust taotlevale õilsale. Loomulikult, et “ürgisasuse” omamine ehk evimine on hädavajaline naiste hulgas ennekuuldamatu menu ja nõutavuse saavutamiseks jne., ei leidu teist teed, kui kuulutada kõik võimalikud tööalad “kõrgeimal määral” isaseks. Pole põhjust süüdistada Diktoniust ja taolisi, sest “common linguistic heritage” tingib ju siingi “common social and cultural heritage”: teatava psüühika, mida ei saa defineerida selgete “mõistetega”, ehkki ta on hoomatav paljude pisiasjade kaudu. Kuid meile pole selliste “probleemide” avastamine ja püstitamine andestatav kuidagi. Millise kuradi pärast peaksime meie olema kohustatud jamama mõtlemiste kallal, mida meie keel ei sunni meile pääle ega võimalda? Mis on meil tegemist selliste pseudoprobleemidega? Miks peab meis tekkima “probleeme” hoolsa ja orjava õppimise varal, mis algusest otsani on juhuslikud narrused? Sest on ju selge: kui universum oleks poolitatav isaseks ja emaseks, siis paratamatult igale pisimõistuslikule inimeselegi oleks juba lapsepõlves otsemaid ilmne, mis on konkreetselt ja abstraktselt “isane”, mis “emane”. Et aga sihukene sekundaarse tähtsusega jaotumus tuleb esmalt sööta sisse kosmosele (täpsustades ette, millised söödad on isased, millised emased) ja siis “tervemõistuse” abil avastada kosmosest, mis talle pumbatud sisse – igasugust antropomorfistlikku joba on nagunii küllalt, milleks veel norida taimede või tähtede kallal, kas neis on otsustavalt, ülekaalukalt, valdavalt ilmsed mehe sootunnused või naise omad? Meie peaksime enne oma keele nii põhjalikult igermaanistama, et mõistlikum oleks loobuda temast üldse. Muidu ju need kõikide meie naabrite ja vaenlaste mail “tõsielulised” ja “täisverelised” probleemid ei vapusta neid põhjani, tunneksime end neist ikkagi “madalamal”. Liiatigi, just sihukesed “sügavad küsimused” (ja mõned järgnevad!) ongi need, mis igermaanidele igas olukorras võimaldavad säilitada “rikkalikku sisemaailma” ja “keerulist psüühikat”! Tõsi küll: nemad võivad tunda ja väita, kui sügavalt ja vapustavalt nad kogu Looduses kohtavad aina isase ja emase antagonismi või lepitatamatust ning pidada vaesteks või riivatuiks ja nõmedaiks neid, kes ränga vaeva ja kauakestnud õppimisega ikkagi ei suuda hankida endale sügavat ja laia natuuri. Nad võivad toimida nõnda ja toimivadki, et sugrilane häbelikult väriseks oma rumaluses ja püüaks hankida “Herrenmenschentum’ilt” targemust, osutades tarvilist austust ja armastust oma õpetajate ees, kes talle igati näitlikustaksid iga kujuteldava või äsjaloodud mõistegi seksuaalsust. Nentima pean, paraku Jumal, et olen üks neid väheseid, kes irvitab sellise “sisemise rikkuse” üle, mis koosneb täiesti väärtusetuist pabermüntidest. Pseudoprobleemidest elava inimese psüühika võib olla keeruline, aga see tüüp vaimuhaigust on äärmiselt infantiilne. Maailma tükeldamine kahte kasti sootunnuste järgi on selline ajaviide, mis sobiks ainult varases lapsepõlves sellises “isa/emakodus”, kus ema tööriistad on tabud isale ja vastupidi. Täiskasvanud inimesel on ometi teha huvitavamat, ta ometi ei tarvitse jatkata säärast lapsemängu ega kuulutada teda ainuseletavaks ja ainuõigeks!
Leidub igermaanegi, kelledele täiesti ilmne soolise klassifikatsiooni iganenus ja tarbetus. Üheltpoolt seepärast, et ühedesamade nähete (“tõelust tõetruult peegeldavate ja ühiskondliku praktikaga tõepäraseiks tõestatud” mõistete!) isasuse või emasuse suhtes pole igermaanikeeled omavahel üksmeelsed. Teiseltpoolt on ilmne, et igermaanikeel tuleb toime ka peaaegu loobunult sellest klassifikatsioonist. Ingliskeele levik üle kogu maailma ei tulene ainuüksi inglaste imperialismist, vaid osalt sellestki olmast. Ei ole ju lihtne “süütul pärismaalasel” elada põhjani kaasa ja tunnetada viimseni muude igermaani keelte kuratlikult keerukaid ja irratsionaalseid seksoloogilisi müsteeriume. Kuid on raske kujutella, et mingi teine igermaanikeel veel suudaks loobuda sellest kremplist, et kestahes igermaan üldse kunagi täiesti vabaneks sellisest togulikust eelarvamusest, sest esperantogi ei loobunud. Igermaan ei pääse iial ambivalentsest suhtumisest mistahes nähtesse, sest see primaarselt on teatavat sugu. Terviklikuks ei muutu igermaanid iialgi, sest “viha” ja “armastus” on temas alati “opositsioonis” ning sestsamast “opositsioonist” ta loobuda ei taha ega suuda, vaid peab seda jeksistentsi põhiliseks karakteristikuks. Kuid ta silmakirjatseb siingi!
Oli kunagi kombeks “metsrahvaste” kultuuritaset pidada pärivõrdeliseks naise seltskondliku positsiooniga ja temale kinnistatud toimetuste ränkuse või väärtuslikkusega. Nõnda toimisid just needsamad igermaanid, kes oma ühiskonnas naistele ei omistanud mingit muud osa kui Kinder, Küche, Kirche, kuid mujal eelistasid mängida potentsiaalseid “lasteemasid” päästvate ja hindavate ritterite osa. Muidugi võeti sellised “Herrenmensch’id” paljudel paikadel (eriti sääl, kus mehed tapetud maha!) vastu pisarsilmi liigutatult. Kuid nende tõeline olemus säälgi paljastus varsti. Üldiselt on naine madalaim ja alatuim olend just igermaanlikus maailmas. Absoluutsele nullile lähedal naine oli muistses Kreekas, kus seepärast seksuaalsuski evolutsioneerus homoseksuaalsuseks, et kalokagathos mees loomulikult võis suhelda üksnes samaväärsega. Esimene kreeka “filosoof” THALES on ka esimene, kes öelnud, et Saatust (Tyche) tema tänab kolme asja eest: sündinud inimeseks, ei loomaks; meheks, ei naiseks; kreeklaseks, ei barbariks. Pärastpoole laenasid selle “suurepäraselt sügava” mõtte alatud talmudistid blondidelt härrasinimestelt, kuid ei jõudnud muidugi säärase kõrguseni, ehkki võimaldanuks nendegi keel ja mõtteviis. Keltid on ainus igermaanirahvas, kes midagi aimanud armastusest (“to love” mõttes, sest igermaanel ainult “to make love”!), teised on oma pisku õppinud araablastelt, tiibetlastelt, draviidadelt jne., kuid pole iial suutnud õppida selgeks ega kogeda. Nad ei mõista rohkem, kui olla haiglaselt patriarhaalsed misogüünid (nagu FREUD oma järglaste ja eellastega) või sentimentaalselt matriarhaalsed (nagu JUNG kõikide kaaslastega), kelle unistuseks olla oma “Emale” pojaks ja armukeseks ja mõrvatavaks. Naisi äärmuseni alandanu, neid emastekoertega samastanud prantslane enda sisemuse tasakaalustamiseks on loonud maailma “la femme fatale” tüübi, kes kõikjal mujal oleks naeruväärne. Minu mõtlemised igermaanide selle veidra iseärasuse üle pole kandnud rohkem vilja nende “õigustamiseks”, kui ehk: võimalik, et kosmose seksualiseerimine (ja antagonismideks lõhestamine) kahandab igermaanil hirmu surma eest, “elu-surm” on pandavad kõrvale enamvähem tähtsusetuna, kui ainutähtis maailmas on “isane-emane”. Ma pole suutnud taibata, et sellel jantimisel oleks veel mõnd muud ülesannet, pole aga tundnud sedagi, et säärane oopium oleks vahend “surma” kõrvalistamiseks või väljamiseks. Tundub, et on tõhusamaid vahendeid elamiseks ilma alalise surmaohuta, kui muuta elu suurepäraseks võitluseks isaste ja emaste nähtuste vahel.
On loomulik, et “mis?”-tung ei saa piirduda kosmose setseerimisega “meespooleks” ja “naispooleks”. Alatud teed pidi tuleb paratamatult kõndida tema enamvähem koleda lõpuni. Antiteetiline dihhotoomia oli kunagi igermaanikeelis ehk hõlbustavaks võtteks ainult, kuid kord kasutatuna ta kasvas vähiks mentaliteeti ja hõivas selle terveni. Temast kujunes käsk ja sund killustada ja lõhestada nähteid ja esemeid, et leida vastust küsimusele “mis on (= kujutab endast!) seesinane?” See naiivne eelarvamus, et lõhkumise ja lõikumisega saavutatakse “tunnetus” ja “tõde” algselt ehk polnudki igermaani keelte (ja ehk ka neid koostava
