On selge ka, et siis, kui teatavas keeles/kultuuris puudub üldse mingi eseme või nähte nimetus (ka definitsioonina), siis ei eksisteeri tolle keelkonna inimesele eset või nähet. Võime öelda, et objektiivselt on olemas “lumi”, “redel”, “prillid” ka siis, kui teatav rahvas nendega tutvudes katsuksid neid nimetada meie arust väga kaudselt või ei oskaks neid kasutada. Nad ometi ei OLE neile nõnda nagu meile, “redel” ei OLE see, mis “pulkade ja vahemaadega ühendatud latid”. Veel ilmsem on see puhtinimlikest nimetusist. Kui keel “sinise” ja “rohelise” kohta kasutab üht nimetust, siis inimesed ei näe erinevaid toone ja meil pole õigustki väita, et need eksisteerivad objektiivselt. Kui keel eraldab “goluboj” ja “sinij”, siis on need inimesele eri toonid (võime küsida, kust algab üks, kust teine), meil pole õigust väita, et neid objektiivselt pole. Meiegi näeme mõlemat, kuid nad meile ei erine nimetuseni. On ilmne siis aga samuti, et kui keeles vaid “sirge” ja “kõver” (või “mittesirge”), siis inimesele ei tule teadvusse, ta ei näe ega hooligi näha erilaadseid kõverusi (nagu “tipuline”, “loogeline” jt.). On mõttetu sellisel puhul öelda, et üks süsteem vastab “objektiivsele tõelusele”, teine ei vasta. Saab öelda ainult, et ühel või teisel alal on üks keel rikkam teisest, inimesed tähelepanelikumad teataval pinnal. See aga tähendab, et neile OLEMINE ja nende OLEMINE on kuidagi teisiti, sest keel võimaldab arendada siis just teatavaid huvisid ja teisi võib takistada hoopiski. Endastmõistetavalt järgneb just sama keelte grammatilise struktuuri erinevusist.
Sessamas ühenduses on selgitavaks viimati sünonüümide ja homonüümide olemasolu mistahes keeles. Mõlemad on filosoofilispsühholoogiliselt vaevavalmistavaiks nähteiks. Tõeluse segmendistamisel ei ole ju vaja mitut sõna üheainsa eseme või nähte nimetamiseks. Ei ole tõestatav, et neid algul polnudki, pole tõestatav, et mitmed murded liitudes keeleks on talletanud sellesse oma sõnavara ja seetõttu mõnele alale sugenenud sünonüüme rohkem teisest. Protsessis on olnud nähtavasti palju tegureid. Eri olendeil ja eri aegadel näiliselt identne toiming ei tarvitse tunduda sama, kuid üks pind võib kustutada teise, pinnad võivad ristuda ja viimati ei tarvitse keelekasutajal enam olla täit selgust, milles erinevad sünonüümid, kui nad erinevad üldse. Eestlasele pole väga solvav, kui mistahes looma söömist tähistavat verbi kasutatakse inimesegi puhul, sest söömisviise on palju. Sakslasele ei loe söömisviis, vaid sööja isik primaarselt, sellest juba sõltub, kas ta “nimmt Imbiss”, “isst” või “frisst”. Nõnda on vist igas keeles ühelt pinnalt vaadelduna rohkesti sünonüüme, teiselt hoopis vähe, kui üldse. Inimene kasutab neist tavaliselt mõnd üldisemas mõttes, vajaduse puhul kasutab teisigi. – Palju keerukam on küsimus homonüümidega, sest siin arutlejad siirduvad otsemaid targutamisele. Väidetakse, et keelepruuk toimub enamvähem teadmatult või poolteadlikult ja seepärast kõneleja üldse pole täiesti teadlik homonüümide olemasolust ega neist erinevaist esemeist või nähteist, mida nad tähistavad. Sööstetakse veelgi edasi samm ja väidetakse, et olgugi nimetus sama, inimesel on olemas erinevad “mõisted”. Poolteadlikult kasutab inimene keelt aga vaid lobisedes, ajades sõnu välja suust ja lootes, et lausub midagi sobivat või olulist. Ja selles asjas pole üldse oluline “mõiste” (definitsiooniabstrakt), vaid see, mida keel teataval puhul peab oluliseks. On ilmne, et venekeeles oli oluline teha vahet “goluboj” ja “sinij”, on aga samuti ilmne, et mõnele muule keelele erinevaid nähteid võis tähistada üheainsa sõnaga “rutška” (käekene, sang, sulepää jt.). Kõiki selliseid tähendusi ühendab midagi ja just seda ühendavat – homonüümide puhul väljendatamatut selle keele varal – tähistas kord ja tähistab “rutška”. Inimene on enamvähem teadlik alati homonüümidest, kirjutamisel rohkem kui kõnelemisel, ja väga sageli need segavad teda. Kui palju neid võis olla ürgseis keelis, jääb teadmata. Tekkimiskäik on selge vaid osati, mõnel jälgitav aeglane kadumine ühe tähenduse muutumisega ülearuseks. Vastavalt sellele ka homonüümsuse teadvus. Näiteks, on vähe neid, kes täiesti teadlikud, et “kord” on “Schicht” ja “Ordnung” (ja veel muud!), kuid enamasti kõik, et “hari” on “tipp” ja “(riide, pää, hamba)hari” (õlgkatuse hari oli mõlemat), “saar” on ka “saar(epuu)”. Võimatu on muidugi öelda võõrast keelt kõneleva või kirjutava kohta, mil määral tema teadlik omadest, kas, näiteks sakslane öeldes “Mutter” teab, et see on “ema” ja “mutikas, mutter”, või “Futter”, et see on “toit” ja “vooder”, on ainult eeldatav, et keegi ei saa ometi täiesti unustada homonüümsust, et talle sellised erinevad tähendused sulavad ometi kokku mingiks tervikuks. Iga keel aga säärasel puhul taotleb leida uusi sõnu, kui homonüümsus muutub segavaks, kuid – alles siis. Kunagi oli meile küllalt sellest, et “lugema” tähendas “lesen” ja “zählen” (ja muudki), oli teiste keelte seisukohalt homonüüm, vajasime “loendama” olemasolu, ehkki saksa “zählen” osa varjundeid jäid “lugema” väljendada edasi. Nõnda on lahutatud “aru” ja “arv”, mis kunagi identsed jne. Teiseltpoolt ei suuda keel vältida homonüümide pidevat tekkimist, sest erinevate teadusalade teadurid suvatsevad ikkagi ühesama sõnaga tähistada hoopis erinevaid nähteid või esemeid.
Eri keelte konkreetseid esemeid või nähteid tähistavad sõnad ei ole vist iial täiesti identsed ka siis, kui tähistavad täpselt sama, sest ikkagi võib erineda tähistatu OLEMINE teise keele inimestele. Saksa “Hund” on eesti “koer”, kuid tõik, et on võimatu “koer poiss”, “koerus(tükk)”, et saksa “hündisch” sisaldab rohkem kui eesti tõlgelaen “koeralik”, on piisavaks tõendiks, et identsusest vist kuskil ega iial saa teha juttu. Eriti ilmne on see siis, kui sama sõna keeltes on omandanud aegamisi erineva tähenduse, nagu ladina “populus” (pr. peuple, ingl. people “rahvas” (üldmõttes), saksa Pöbel), saksa “Heimat” →heimlich, geheim, ingl. “home” →homely. Sellise arengu põhjused võivad ühtmoodi hästi olla ühiskondlikajaloolised kui psühholoogilised.
Konkreetsete sõnade ja abstraktsete piiril on mitu rühma isesuguseid sõnu. Ühed sellised, mis suhteliselt konkreetsed (“pikk” ei saa olla olemas suhetamiseta miski “lühikese” või üldetaloniga mõõtmiseta), “lühendavad” sõnad (pronoomenid, sest “mina”, “meie”, “kes?” sõltuvad kõneleja suvast, kui ta ei eelista pikki fraase), asendsõnad (“all”, “kõrgemal”, “kaugel” jt.), mis ei tarvitse esineda iseseisvate sõnadena, sest nad tähistavad midagi üksnes lauses. Sellised sõnad kõik on korrastamisvahendeiks (sageli ka hindamisvahendeiks) juba segmendistatud reaalsuses, “keeletõeluses”. Inimesel on küll kalduvus projitseerida nad tagasi reaalsusse, väita nad olevaks sellekski, kuid siin piisab pisukesest mõtlemisestki, et taibata: “soe”, “hää” OLEMINE inimesele ei taga veel, et loomadele või tähtedele samuti need OLEMISED oleks suhteliselt needsamad.
Igas suhtes on palju teisiti sekundaarsete sõnadega: abstraktsete substantiividega ja nn. “mõistetega”. Paljudes keeltes on abstraktseil substantiividel teatav prefiks või sufiks, mis nad kohemaid paigutab omaette kategooriasse. Abstraktne sõna väljendab paljude nähete või esemete vahel täheldatud ühist (kvaliteeti, kvantiteeti, hoiakut jne.) erilise üksusena. Needki sõnad pole samatoimelised, sest, näiteks, teatav kvaliteedisubstantiiv tundub tabavam, kui teda leitud looduses, vähem tabatav, kui ajaloos, inimkonnas jne. Kõikide abstraktsete eritunnuseks paratamatult on, et nad ei ole süstematiseeritavad nõnda nagu primaarsed sõnad, sest nad nimetavad primaarse süsteemi siserelatsioone. Õigupoolest ei saa neid pidada defineeritavaiks, sest öeldamatud genus proximum ja differentia specifica. Nad on ümberjutustavad ja nende “sisu” võib muuta